Voolaid: kõike nagu oli, aga nüüd on vaja lollustest lahti saada (ei tea, mis tast saab, aga töötab esialgu edasi)

20. NOVEMBER 2019 02:10

Kasper Elissaar, Amsterdam

Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Karel Voolaid pidas teisipäeva õhtul oma viimase mängu Eesti A-koondise peatreeneri kohusetäitjana. Kas ta saab püsivalt selle töö omale või mitte, ta ei tea, aga ta töötab igatahes edasi seni, kuni vähegi võimalik. Hollandilt saadud 0:5 kaotuse järel tõdes ta, et lollustest on vaja lahti saada.

"Endal oli treenerina väga hea meel näha võistkonna reaktsiooni kahele väravale. Ei olnud kaevikusse pugemine. Jätkati tõelise võistkonnana. Teisel poolajal nägin, et selle pinge ja väsimuse all, kui keha ei tule kaasa, läheb pea ka kaotsi ja siis hakkavad sellised koolipoiste eksimused või lollused tulema. Täna paraku niimoodi oli," ütles Voolaid lõpuvile järel ajakirjanikele.

"Teatud olukordades täna ikkagi Karol [Mets] ja Joonas [Tamm] - oli näha, sest nad olid näoga minu poole - olid väsinud ja otsisid kaaslasi, kes ideeliselt olid olemas, aga neil tekkis selline hetk, et nad ei taju, kui ohtlik see kõik on, kui nad hakkavad näiteks palliga purjetama.

Vastased passisid neid momente ja olid kohe valmis karistama. Kaks-kolm väravat tulid oma jamade pealt. Ütleksin samas, et see ei olnud bravuurist, vaid väsimusest. Kui on bravuur, siis sulle lüüakse vastu näppe ja ma ütlen, et see on jama, see ei ole võistkonna distsipliinist kinni hoidmine. Aga praegu nad ei teinud seda sellepärast, et nad ei pidanud distsipliinist kinni, vaid nad lihtsalt olid nii läbi omadega, et nad seepärast ei leidnud neid kaaslaseid," arutles Voolaid.

"Meil peab tekkima võistkonnas arusaam, et igalt mängijalt peab tugi tulema, millal peame leidma ka pikemad käigud. Eks me oleme neist palju rääkinud, aga ma näen ja tajun kõrvalt, et see ongi see mängijate kõrge klass, kui nad suudavad adekvaatselt väga rasketes olukordades lõpuni mõelda. Meil läheb praegu teatud hetkedel nii keeruliseks, sest see pinge ja vastaste kohalolek tekitab peas kaose. See ei olnud terve mäng, aga teatud hetkedel oli ja see maksab sulle kurjalt kätte," rääkis Eesti peatreener.

Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Kuigi teemaga on palju tegeletud ja sellest ka räägitud, siis taas jäi Eesti hätta kasti tulevate tsenderdustega, millest löödi kaks esimest väravat. Voolaid: "Mingid sentimeetrid igasuguseid lihaseid, pikkusi ja ma ei tea mis imeasju oleks juurde vaja. Tõenäoliselt on tegemist meie valikus olevate persoonide isikuomadustega. Tõenäoliselt [Ronald] Koeman ei pea [Virgil] van Dijki ja [Matthijs] de Ligtiga väga palju tsenderduste kaitsmisega vaeva nägema. Ta pigem viib mingid mängufilosoofiad nendeni, isegi Saksamaaga mängus. Küll see van Dijk ütleb, et seal on see [Timo] Werner, aga milles probleem, ma saan hakkama, sa ei pea mulle õpetama, kuidas tsenderdust kaitsta!

Aga me ei saa indiviididena otseselt öelda Joonasele või Karolile, kuidas nad peavad tsenderdusi kaitsma, vaid pigem, kuidas nad leiaksid vastased. Aga üks moment, kui pall on õhus ja kolm-neli mängijat teevad risti liikumised, siis need ongi sellised.

Mihkel [Ainsalu] oli ka [Nathan] Akega õhuvõitluses duellis, nad põrkavad seal õlgapidi kokku, aga Premier League'i vend suskab selle ikka oma peaotsaga ära. See on võib-olla isegi selline paratamatus või loogika. Miks ta ei peaks ära lööma Mihkli vastu? Või mis võluvitsaga löödud see Mihkel Eesti liigast tulnuna on, et ta selle Ake pikali lükkab seal kastis? Kätega lähed külge - pennal.

Sellised kasti lennutatud tsenderdused on tõenäoliselt sada aastat vanad efektiivsed asjad jalgpallis. Jätkuvalt on nad ka kõikidele tippmängijatele raskuseks. Kas see pall lendab kiirelt või vaikselt, pole vahet, aga kui ta leiab oma kaaslase üles, on see üks kõige raskemaid elemente kaitsemängijatel takistada."

Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Positiivne pool palliga mängust. "Seal on mingid märgid. Ma ei ole nii roosade prillidega, et ütlen, et näete, see ongi Karel Voolaidi jalka ja vot see nüüd toimib 90 minti. See tegelikult ei toimi nii. Aga mängijad peavad saama meilt seda signaali, et see on jalgpallis okei niimoodi mängida ja selliseid episoode mängust valida, kus on kõige õigem seda teha, kus on see loogiline, et okei, nüüd vastane andis, nüüd me nii reageerime.

Kui vastane paneb meid väga suure surve alla, peame hammaste kriginal suruma end üksteisele lähedale, rusikad pihku võtma ja võitlema. Võib-olla 10 minutit, 15, ma ei tea. Aga kui tekib jälle hingamisruum, peame reageerima. Kui me nüüd ei kasuta seda võimalust ära, siis ma ei tea, mis valemiga me jõuaksime lõpuni mängida, kui me läheme ette lööma ja lihtsalt järele jooksma. Kuigi ka see on meie strateegias sees.

Mängijad valivad praegu väga hoolega, kas nad raiskavad Erikule (Erik Sorga - K. E.) selle palli sinna ette või mitte. Ju siis nende silmade läbi nad ei leia nii palju neid käike, aga see ei ole võistkonnas keelatud. Ei ole, et [Sergei] Zenjovile ei tohi üles temposse anda. See on isegi täiesti nõutud.

Kohati oli täna kontraid, positsioonimängu - kõike nagu oli ja see oli hea, aga nüüd on vaja nendest lollustest lahti saada. Nüüd on vaja mängijaid füüsiliselt tugevamaks saada. Igasuguseid agasid on, mida tahaks ruttu paremaks saada."

Samal tööpostil jätkamisest. "Ma ei teagi, kas see on küsimus treeneritele. Ma ei saa ju vastata juhatuse eest. Ma ei oleks seda tööd vastu võtnud, kui ma pikas perspektiivis ei oleks uskunud oma võimetesse sellele võistkonnale midagi anda. Mul on jätkuvalt see soov olemas. Teised inimesed on otsustajad, mitte mina," sõnas ta.

Koondise positsioonist. "Kui sa mängid tugevate vastastega, oled sa peale mängu teelahkmel, et okei, kas lööd käega ja nii ongi ja polegi midagi teha ja vahet pole, kes Eesti koondisega Hollandi vastu mängib - tal ei ole varianti. Aga see ei ole nii! Ma ei läheks lennuki peale ja ma ei valmistaks mängijaid treeningul ette ja ma ei peaks nendega individuaalvestluseid või ei annaks võistkonnale sõnumeid, kui ma ei usuks sellesse.

Ma tean, et ühel heal päeval jälle mingi sähvakas tuleb - et saada neid rohkemaks, tuleb uskuda sellesse, mida me teeme. Ma olen eluaeg uskunud, kui ma olen noortekoondistega töötanud, et me võime suurtele raskuseid tekitada.

Tegelikult on Läti ja Leedu need kõige peamisemad eesmärgid, et ka neist olla konstantselt paremad. Mõnikord me kipume võrdlema end väga kauge eliidiga. Tegelikult need vahepealsed tiimid on meie jagu. Aga neid vahepealseid oli meil selles valiktsüklis ainult Valgevene. Põhja-Iirimaa on ikkagi eliit - ta on teistmoodi eliit, sest neil ei ole neid palliga supervendasid, keda mitmekümne miljoni eest müüakse, aga neil on mõnemiljonilised väga head kaitsjad. Nad on ikkagi eliitjalkamaa.

Tagumised kaks koondist kõikidest alagruppidest - need on tegelikult meie päris mõõdupuu. Aga nendega me ei saanud kuus korda rinda panna, et nüüd öelda: okei, me ei saa nendegagi hakkama."

Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Taijo Teniste vahetusest. "Seal oli reielihasega mingi probleem. Kaspar Rõivassepp proovis seal aidata medikamentidega, aga mingi krambitaoline asi oli seal. Taijo ütles, et jalg vajub läbi ja ei saa pidurdada. Joosta sai kiiresti, aga pidurdada ei saanud, jalg vajus tõntsiks. Mis iganes see oli, selliseid märke koondiselaagri sees ei olnud. Kuskilt järsku see välja lõi ja pidime tegema selle vahetuse."

Koju minemisest ja edasi töötamisest: "Praegu on minu leping detsembri lõpuni, kui ma ei eksi. Ma lähen koju tagasi ja me töötame tiimiga edasi. Ma ei anna täpselt pead, mis kuupäevad mu teiste treenerite lepingutes sees on, aga me kõik omavahel räägime, et kui läheme tagasi Eestisse, on järgmised koosolekud, kokkuvõtted, hakkame mängijatega suhtlema, osad käivad ringidega puhkustel ära. Mingi moment on vaja hakata lennukipileteid tellima, et Madis [Vihmannile] või kellele iganes külla sõita. Plaanid liiguvad meil selles suunas. Eks siis näeb, kas need tulevad kasuks või mitte. Aga ma mõtetes töötan kogu aeg edasi. Me ei lülita end välja."