Eelmisel nädalal alustatud rubriigi "Vastab Aivar Pohlak" teises loos räägib Eesti Jalgpalli Liidu president UEFA uuest auhinnarahade süsteemist, Eesti koondise viimasest nädalast ja peatreener Magnus Pehrssonist.

• NB! Lugejatel on võimalus ka omapoolseid ideid küsimusteks välja pakkuda, saates kirja aadressil kasper@soccernet.ee.

UEFA teatas teisipäeval klubide eurosarjade auhinnarahade jaotamise süsteemi aastateks 2015-2018. Lisaks sellele, et eurosarjasid mängivate klubide rahasüst suureneb, suurenevad ka solidaarsusmaksed klubidele, kes ei osale eurosarjades. Ühtekokku on see summa 112 miljonit eurot, millest 80% läheb liigadesse, mis on esindatud eurosarjade alagrupiturniiril ja 20% liigadesse, mis ei ole esindatud alagrupiturniiril. Tänavusel hooajal on selliseid riike 25, kui õigesti kokku lugesin. Oletame, et Eesti on üks nendest. See tähendab, et 25 riigi vahel jaotatakse ära 22,4 miljonit eurot. Seejuures 60% summast jaotatakse kõigi vahel võrdselt ning 40% jagatakse turuväärtusest sõltuvalt. Ehk siis Eesti, täpsemalt EJL, saab minimaalselt 537 600 eurot. Mida täpsemalt UEFA uus süsteem Eesti klubide ja EJL-i jaoks rahaliselt tähendab?
Finantseerimise süsteem oli samasugune ka varem, muutusid mõningad nüansid ja summad nii eurosarjades osalevatel klubidel, kui ka neil, kes sinna ei pääsenud. Solidaarsusmakse, mille summa oled oma küsimuses määranud ära numbriga 537 600 eurot, on viimastel hooaegadel olnud 272 000 euro suurune ja see raha tuleb Euroopast koos kirjeldusega, et väljamakse tuleb siduda noortetööga ja et raha tohib maksta litsentsinõudval liigatasandil mängivatele klubidele kindlate kriteeriumite järele.

Enamik Euroopa alaliite jagab selle raha vaid tipmise liiga klubide vahel, Eestis oleme kandnud väiksema osa fikseeritud summana ka Esiliiga ja Esiliiga B klubidele, Premium liiga klubid saavad raha pearahapõhiselt. Kui nüüd võrrelda numbreid 537 600 ja 272 000, siis näeme, et solidaarsusmakse klubidele suureneb ligi kaks korda, aga ma ütlen igaks juhuks, et see on soccernet.ee poolt tehtud teoreetiline arvutus ja ma ei julgeks muutust enne ametliku teate saamist välja kuulutada. See juhtub ilmselt oktoobrikuus.

Lisan, et loomulikult on klubidele tehtavate väljamaksete suurenemine tore, aga asjal on ka teine pool, majanduslik ebavõrdsus Euroopas mängivate klubide ja teiste vahel suureneb veelgi; samuti pole hea see, kui klubi eelarvest moodustab eurosarjas mängimise eest saadav tasu ebanormaalselt suure osa, sest sellisel juhul on klubi tulevik liiga suures sõltuvuses esindusmeeskonna tulemusest.

Teine aktuaalne teema on koondis. Viimase nädala jooksul pidasime kaks hästi erinevat mängu. Ühe punktide peale võõrsil Šveitsiga, kus saime kindla kaotuse ja kus meie ründetegevus oli minimaalne, teise Raio Piirojale tänuavalduseks kodus Islandiga, kus olime aktiivsed, pingevabad, tekitasime palju momente, mida ei suutnud realiseerida ning leppisime siiski positiivse viigiga. Milliseid mõtteid ja emotsoone need kaks matši sinus tekitasid?
Valikmäng Šveitsiga oli keeruline, sest ühel pool keskjoont rivistus 11 heal tasemel klubides pidevat või peaaegu pidevat mänguaega saavat mängijat, kes moodustavad Euroopa tänase päeva tippkoondiste hulka kuuluva meeskonna, kusjuures teisel pool keskjoont seisnud meestest olid rohkem kui pooled veel mõni kuu tagasi klubita. See tõi meelde eelmisel kalendriaastal sageli kõneldud mängija karjääri planeerimise, kui koondise järgmise sammu astumise eelduse. Õnneks on esimesed arengud selles valdkonnas toimunud, samuti on peatreener andnud mängijatele selge signaali, et koondisse valimise põhimõtted on muutumas, koondisse ei saa kuuluda klubita mängija, samuti peaksime võimalikult kiiresti jõudma olukorda, kus põhikoosseisu pääsemise eelduseks on mängupraktika olemasolu.

Mäng Islandi vastu andis aimu suunast, kuhu oleme liikumas ja kuhu tahame stabiilselt jõuda ja see oli vajalik nii meeskonnale kui tema poolehoidjatele, sest usk ja lootus nõuavad kinnitust, millel püsida.

Lähinädalatel toimub jalgpalliliidus kohtumine tehnilise osakonna, tegevjuhtkonna ja juhatuses koondise tegemiste eest vastutavate ja kaasarääkivate inimeste vahel, kokku on koosolekule kutsutuid kümmekond, kus kuulame ära A-koondisega vahetult seotud meeste seisukohad, samuti oleme rääkinud mängijatega - aasta lõpp pole kaugel ja liidu juhatus peab mõne kuu kuni poole aasta jooksul otsustama, millises suunas astuda järgmine samm.

Eriti pärast mängu Šveitsiga tõusis vutisõprade seas palju nurinat meie peatreener Magnus Pehrssoni üle. Mina isiklikult olen rõõmus koondisesse tekkinud süsteemsuse üle, paljud aga peavad Magnust ebaõnnestujaks. Tuuakse välja kehv tegutsemine standardolukordades ning rünnakul, ette heidetakse muutlikku taktikat. Numbreid vaadates on väravasaak meil tõesti kasin, ometi terviklikult vaadates tegutseb Eesti loogilisemalt. Kuidas sina praegusele olukorrale ja peatreeneri tööle hetkel peale vaatad?
Kõnelesime enne käimasoleva valiktsükli algust Magnus Pehrssonist kui sildtreenerist, kes peab viima koondise ühest ajastust teise, tegema põlvkondade vahetuse ja arendama meie mängimise viisi, säilitades koondise tugevused ja aidates järele nõrku külgi. Koondis tegi Tarmo Rüütli käe all imelise tulemuse jõudes EM-finaalturniiri lävele, kusjuures kõnealune baseerus eelkõige improvisatsioonil ja intuitsioonil, mitte süsteemil ja arusaamistel - rõhutan taas kord, et see pole mitte kriitika, vaid analüüs, sest koondis saavutas tulemuse, mida pole lihtne järele teha. Paraku ei olnud sellisele lähenemisele võimalik pikka ja stabiilset edu üles ehitada. Samas tunnistan, et koondise üleviimine süsteemsele ja loogilisele toimimisele on osutunud keerulisemaks ja läinud valulikumalt, kui arvasime ja sillaehitus võtab rohkem aega, kui algselt plaanitud.

Samas oleme saanud meeskonna seest positiivset tagasisidet treeneri kompetentsuse, professionaalsuse ja pühendumuse poole pealt, mis ütleb, et tegime õige valiku. Öeldakse, et võidab meeskond ja kaotab treener, samas on töö alati tellija materjalist ja julgen väita, et olemasolev materjal on pea maksimaalselt ära kasutatud.

Otsime tasakaalu loomingulisuse ja süsteemsuse, emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse vahel ja see on loomulik, sest asume ikkagi ida ja lääne piiril ja jalgpallikoondis on selle üheks kujukamaks väljenduseks. Islandi vastu peetud mäng oli tasakaalus - mängisime palliga loominguliselt ja pallita organiseeritult ja olime mõlemas süsteemsed, kujutan ette, et selline võikski Eesti koondise mäng ideaalis välja näha. Mõistagi peaks siia lisanduma loodud võimaluste parem realiseerimine.

Ja otse küsimusele vastates - Magnus Pehrssonil on olnud raske, aga ta teab, mida teeb ja kuhu jõuda soovib ja suures plaanis näevad olukorda sarnaselt ka asja detailselt tundvad spetsialistid.