Eesti klubide eurohooaeg kulges tänavu nukralt, kui mitte ükski klubi ei suutnud oma tõket ületada. Uurisime Eesti Jalgpalli Liidu presidendilt Aivar Pohlakult, mida tema sellest arvab ja mis võiks olla see võluvits, mis eestlased konkurentsivõimelisemaks teeks.

Pohlak tõdes, et praegu on palju seotud meie kõrgliiga tasemega ning vutiliit proovib siin omaltpoolt teha kõik, et tase oleks ühtlasem. Samas kinnitas ta, et Eesti jalgpall saab olla täpselt nii tugev, kui on Eesti klubid, kus toimub igapäevane töö mängijatega ning selles peavad klubid eelkõige ise juurde panema.

Tänavu läks sedasi, et mitte ükski Eesti klubi ei suutnud kahe mängu kokkuvõttes oma vastast alistada. Mis tunnete ja mõtetega sa sellele tagasi vaatad nüüd, kui on olnud veidi aega neid tulemusi seedida?
Mõistagi ei saa selliste tulemuste üle rõõmustada. Sarnaste vastastega nagu iirlased ja islandlased oleme vahel olnud edukad ja vahel mitte. Kalju on alistanud korra kahe mängu kokkuvõttes ka Iisraeli klubi. Selleks, et Kalju ja/või Levadia oleks saanud esimesest ringist edasi, pidanuks neil mängudes kõik või peaaegu kõik klappima. Flora vajanuks nii Hapoeli kui ka APOEL-i vastu midagi imelaadset. Transi ülesanne oli Flora omaga samast mastist.

Kas tänavused tulemused on sinu jaoks ratsionaalsetel ja loogilistel põhjustel selgitatavad või on see üllatuslik ja põhjused vajavad sügavamaid otsinguid?
Kahe tipp- või profiklubi kadumine eelmise hooaja järel mõjus liigatasemele ja muutis selle ebaühtlasemaks. Floral oli raske loos ja nad murdusid vaimselt. Transi jaoks kergemat varianti pigem ei olnudki ja neist ei ole eraldi mõtet kõnelda – Euroopa liiga koht jõudis klubini tänu Infoneti kadumisele.

Nagu ütlesin, siis Kaljul ja Levadial ei tulnud nii välja, nagu pidanuks. Kalju ei suutnud hooaegade vahel koosseisu piisavalt värskendada. Levadia lootis ehk liigselt uuele treenerile. MM-i aegsele pausile kui probleemile ma eriti ei rõhuks – näiteks Kalju mängis tänavu 26. mail liigas Paidega, siis tuli koondisepaus, peale mida kohtuti 6. juunil liigas Kuressaarega, 12. juunil liigas Tulevikuga ja 28. juunil karikas III liiga FC Sillamäega. Peale seda peeti 3. juulil treeningmäng Transiga ja 6. juulil Riia FC-ga. Kalju edukaimal euroaastal – 2016 – mängisid nad 24. mail Levadiaga, siis tuli koondisepaus, 12. juunil kohtuti madalama liiga FC Forzaga karikavõistlustel ja 19. juunil liigas Sillamäe Kaleviga, millele järgnesid Euromängud 30. juunil ja 7. juulil. Võib-olla eksin, aga minu mälu järele ei mänginud Kalju toona ka ühtegi treeningmängu. Juunikuus ei ole mängurütmi kunagi – kuu alguses on alati koondisepaus ja kuu teisel poolel jaanipäev.

Ebaedu põhjuste ja edu eelduste nägemine on kahtlemata üks professionaalsuse peegeldusi – meenutaksin, et alles mullu sügisel võitles ühe tippklubi president avalikult liiga täisprofessionaalsuseni viivate solidaarsusmehhanismide vastu. Ometi on viimane üks klubide euroedu põhiargumente.

Veidi, aga tõesti ainult veidi pakkusid tänavu vutisõpradele lohutust kaks võitu Euroopa liigast, kui Kalju alistas kodus islandlaste Stjarnani ja Flora Küprose hiiu APOEL-i. Kas need tulemused ka sulle kui Eesti jalgpallijuhile lohutust pakkusid? Kui jah, siis mis nurga alt?
Lohutus ei ole õige sõna, aga need kaks võitu olid selles mõttes olulised, et saime veidigi reitingupunkte ja klubid/mängijad mingigi võidukogemuse. Kui rõõmust rääkida, siis tegid seda ehk noorte Alex Matthias Tamme ja Markus Poomi väravad.

Mida tuleks teha, et Euroopa tihedas konkurentsis paremini toime tulla? Kas senised tegevuskavad ja plaanid on end õigustanud? Kas midagi tuleks muuta või tuleks olla kannatlikum ja jätkata tööd?
Üldises plaanis vajame esimese asjana täisprofessionaalset, ühtlast ja võimalikult pingelisi mänge pakkuvat jalgpalliliigat ja selle suunas oleme läbi erinevate solidaarsusmehhanismide ka teel. Kõnealune on unikaalne, aga meie ühiskonnas toimivaid loogikaid arvestades ainuvõimalik mudel tippklubijalgpalli arendamiseks ja klubide jätkusuutlikuks toimimiseks Eestis. Kui küsite, miks selliste asjadega varem pole välja tuldud, siis vastus on, et kõigepealt oli jalgpalliliit vaja ise sarnaselt toimima saada.

Mõistagi pole täisprofessionaalne liiga üksi mingi imerelv, vaid selle liigas sees peavad olema ka professionaalselt toimivad kompetentselt juhitud klubid. Usun, et läbi solidaarsusmehhanismide kasvav konkurents motiveerib klubisid ka oma jalgpallilisi teadmisi arendama. Jalgpall on näiliselt lihtne mäng, aga tegelikult on temas toimivatest loogikatest keeruline aru saada – võtame näiteks mängija andekuse mõistmise, selle ande avamise ja arendamise. Mäletan, kunagi ütles Oleg Romantsev mulle, et kui ta Valeri Karpini Spartakisse tõi ja mängima pani, siis publik staadionil vilistas ja karjus esimesed kaks hooaega. Alles teise hooaja lõpus hakkas rahvas tasapisi nägema seda, mida treener nägi esimesest pilgust.

Euroopa klubijalgpallis edukas olemiseks on kaks teed – see on võimalik kas läbi raha või kohalike mängijate arendamise kaudu. Ei ole raske mõista, et meie jaoks on võimalik vaid teine neist. Näiteks Levadia edukaimatel eurohooaegadel 2006 ja 2009 oli neil eestlasest treener. 2006. aastal kuulus koosseisu kaks välismaalast – Vitoldas Cepauskas ja pigem vahetusmehe rollis olnud Marius Dovydenas; 2009. aastal ei olnud neil välismaalasi üldse, kui enamasti vahetusmehena väljakul käinud Tomi Saarelma välja arvata. Tõsi, see tee on keerulisem, kui välismaalt valmis mängijate võtmine. Ometi peaks olema selge, et siia tulevad need, kellel teisi võimalusi napib.

Viitan sellele, et meie tippklubid ei tegele piisavalt kohalike andekamate mängijate teadliku arendamisega tippjalgpalluriteks, ometi on see reaalseim tee nii klubide sportliku kui ka majandusliku eduni. Liigasse ja eelkõige selle tippklubide põhikoosseisu jõudvate kohalike mängijate hulk on väike ja paljud anded jäävadki jalgpalli jaoks avamata. Mängijate arendamine peab olema sihipärane ja professionaalselt juhitud tegevus. Väidan, et meie liigas on olnud üksikuid välismaalasi, kelle tasemel mängijaid poleks Eestis võimalik kasvatada.

Just nimelt selle probleemi tõttu kehtestasime KTM-reegli ja lõime solidaarsusmehhanismide I etapi, mille täismahus käivitumisel 2019. aastal toetatakse enam kui 120-t kolme tippliiga klubide mängijat sünniaastatega 1997 kuni 2001, mis peaks hoidma oluliselt suuremat hulka noorteklassist väljakasvavaid jalgpallureid tippjalgpallis ja looma neile majandusliku eelduse pühendumiseks.

Aastaks 2020 väljub niinimetatud esimene lend selliseid stipendiaate – arvuliselt veidi rohkem kui 40 – millega koos käivitub solidaarsusmehhanismide II etapp – kuus UEFA sarjades mitteosalevat klubi saavad toetuse kuue täisprofessionaalse jalgpalluri palkamiseks, koos kuue jalgpalliliidu poolt toetatava stipendiaadi ja kuue klubi enda poolt finantseeritud mängijaga saame selliselt esmakordselt kokku täisprofessionaalse liiga, mille konkurentsivõime peaks kiiresti paranema.

Aastatel 2021/2022 plaanime käivitada solidaarsusmehhanismide III etapi, mille sisu ei ole praegu veel selge ja millest hakkame kõnelema nii liidu sees kui ka klubidega tänavu sügisel ja talvel, aga mulle tundub praegu, et selle fookus läheb Premium liiga klubidele spordidirektorite, noortetöö juhtide ja skautide palkamisele. Lisan, et kuna järgmisest hooajast finantseerib jalgpalliliit kolme hooaja jooksul Premium liiga klubide kogukonnajuhtide palkamist – kolm pilootprojekti toimivad juba praegu – siis läheb suurem energia klubide arendamisel alates hooajast 2019 just sportlikule poolele.

Eeldame, et see kõik toob kaasa nii sportliku kui ka majandusliku edu. Mängijaõiguste müük peab saama Eesti klubide eelarvete loomulikuks osaks. Liigasisene konkurents paraneb ja liiga keskmine tase tõuseb. Eeldatavasti hakkab vähemalt üks eurosarjas mängiv klubi aastate lõikes vahetuma.

Igaks juhuks lisan oma selle vastuse lõppu, et ma ei ole välismaalaste mängijateks ja treeneriteks palkamise vastu, aga väidan, et nad peavad olema kindlates rollides, mitte skeletiks, millele toetub kogu klubi või selle esindusmeeskonna toimimine. Targalt valitud välismaalastest mängijad ja treenerid rikastavad meie jalgpalli, see on aksioom.

Võrdleme end tihti naabritega. Kui meie jaoks on mängud läbi, siis nii soomlased, lätlased kui ka leedukad on eurosarjas endiselt konkurentsis. Kas ja mida nad paremini teevad? Kui vaadata kasvõi meie noortekoondiste tulemusi, siis mõne erandiga kipume neile ka omavahelistes mängudes alla jääma.
Suduval oli APOEL-i alistades 18 mängija hulgas 10, HJK-l Vikinguri vastu 8, Žalgirisel KI-ga mängides 10 välismaalast. Ventspilsis alustas nii kodu- kui ka välismängus Luftetari vastu 3 Läti kodanikku. Sama oli Žalgirisel Vaduzi alistades. Vähema välismaalaste hulgaga Läti, Leedu ja Soome klubid edasi ei saanud.

HJK on läbi ajaloo majanduslikult kindlustatud klubi, Läti ja Leedu jalgpallis on nende ühiskondade teistmoodi toimimise tõttu jalgpallis rohkem emotsionaalset raha ja nad saavad endale lubada palgata paremaid välismaalasi kui meie klubid. Samuti on läbi paksema jalgpallilise kultuurikihi nende klubide juhtidel paremad teadmised jalgpallist. Ometi väidaksin, et HJK ca 2500 noormängija juures on üksikute oma kasvandike olemine esindusmeeskonnas ressursi raiskamine. Seda eriti olukorras, kus soomlasliku töökuse ja tasakaaluga mängijatel on jalgpallurite turul oma nišš olemas.

Mis noortekoondisi puudutab, siis oleme naabritele järele tulnud, aga kuna meie poisid on naabrite eakaaslastest pigem hilisema arenguga, siis peame stabiilselt edukaks saamiseks olema neist mänguliselt selgelt paremad ja selleni läheb aega. Leedus ja Lätis toimub praegu ka noorjalgpallurite rohke siirdumine välismaa akadeemiatesse, mis tõstab kunstlikult nende noortekoondiste hetke taset.

Samas – nagu eespool pikalt kirjeldasin, ei saa me olla noorjalgpallurite arendamise loogikaga rahul, aga usun, et loodud süsteem viib ka siin asja edasi. Rõhutan – Eesti jalgpall saab olla nii tugev, nagu on tema klubid, sest seal tehakse ära enamus tööst ja sellele suunale me ka rõhume.