Uus algus on olnud hea, sest Eesti koondis on Jürgen Henni käe all leidnud jälle mängurõõmu. Nüüd ollakse silmitsi järgmise, märksa kalgimas numbrite keeles mõõdetava ülesandega. Tuleb teha tulemust.

"Tõehetk? Jah. Kui Eesti koondis täna õhtul Lillekülas asereid ei võida, kipub valiktsükkel väga rasvast ebaõnnestumise templit külge saama. Niisama lihtne see ongi."

Sellise lõiguga alustas Soccernet.ee aasta aega tagasi eelvaadet Eesti ja Aserbaidžaani mängule. Selja taga oli kaks septembrikuist kaotust, mäng aseritega pidi olema koht, kus haavu tohterdada ja end jälle hästi tunda. Ei olnud, võime tagantjärgi öelda. Otse vastupidi, sest 0:2 kaotus aina süvendas rahulolematust toonase peatreeneri Thomas Häberli ja toonaste esitustega.

Ka tänavu astub Eesti aseritele vastu kahe kaotuse pealt. Aga kaotusel ja kaotusel on siiski vahe. Septembrikuised mängud Slovakkia ja Rootsiga andsid mingitki lootust, et Eesti meeskond tahab, suudab ja oskab. Ei 0:1 allajäämine Slovakkiale ega ka 0:3 kaotus Rootsilt olnud kaugeltki sellised mängud, mille peale rõõmust lakke hüpata - skoori poolest niikuinii, aga ka mängupilt oli objektiivselt rabedam kui emotsioonid lubasid tõdeda.

Jürgen Henni käe alla läinud koondis oli suvel võitnud taas Balti turniiri ja see andis uut hingamist. Et esimesed valikmängud kujunevad raskeks, mõistsid kõik. Kujunesidki, sest Slovakkia tegi Tallinnas 26 ja Rootsi Stockholmis 34 pealelööki - tõsi, viimast näitajat mõjutas vähemalt veidi see, et Eesti pidi mängima viimase pooltunni kümnekesi. Sellest hoolimata saatis neid mänge lootusrikkuse foon.

Numbrid räägivad karmi tõde

"Kas me valiksarjas enam üldse kunagi kedagi võidame?" Nõnda küsis sellesama õnnetu, aseritelt 0:2 lüüasaamisega lõppenud aastataguse mängu ülevaade. Numbriliselt pole aastaga suurt midagi paremaks jäänud, sest järgnesid allajäämised Austriale ja Rootsile ning EM-i sõelmängudes Poolalt saadud kolakas. Kiretud faktid ütlevad, et Eesti on EM-i ja MM-i pääsme peale mängides alates 2017. aasta oktoobrist ehk viimase seitsme aasta jooksul võtnud 29 mängust täpselt ühe, viigistanud lisaks kolm ja kaotanud 25.

Rahvuste liiga on pakkunud mõningast lohutust. Aga tõdegem, et väga vähe. 2018. aastal saime C-divisjonis kolm punkti kätte Kreekalt ja ühe Ungarilt, kaks aastat hiljem jäid näppuda vahele vaid kolm viiki. Viik ja kaotus Küprosega kukutasid Eesti D-divisjoni, kus õnnestus küll teha Malta ja San Marino vastu puhast töö ehk võtta neljast mängust neli võitu, aga ... kas pole liiga madal latt, mille ületamisest rõõmu tunda?

Koos alanud tsükliga on Eesti pidanud Rahvuste liigas 20 mängu, võitnud neist viis ja viigistanud samuti viis. Ülejäänud kümme kohtumist on kaotatud. Ei ole ka just midagi hõiskamapanevat.

Aga miks üleüldse nuga nendes vanades haavades nii sadistlikult kruttida? Sest kõik eelnev rõhutab seda, kui hädasti Eesti õnnestumist vajab. Ja on selge, et Aserbaidžaani vastu on selle võimalus märksa suurem kui rootslaste või slovakkidega maadeldes.

• Ühest mehest ilma jäänud Henn: ideaalse koosseisuga aknaid on vähe, tuleb nende ressurssidega võit võtta

"Kui peeglisse vaatan, siis paistab samamoodi!" vastas Henn teravmeelselt päev enne mängu pressikonverentsil esitatud küsimusele: kas ta tajub, et vastutulijate näos on enne mängu Aserbaidžaaniga tavapärasest suurem võiduootus? Võib muidugi öelda, et kui seda ootust poleks ka FIFA edetabelis meist üheksa kohta kõrgemal, aga Euroopa riikide arvestuses täpselt Eesti ees asuvate aseritega kohtudes, olekski asjad suisa halvasti.

Külalistel jagub klassi

Ja ometi pole aserid mingi lükata-tõmmata koondis. Äsja peatreeneriks palgatud vanameister, päev enne mängu 70. sünnipäeva tähistanud Portugali legend Fernando Santos peab eduni viima küll meeskonna, mille võtmemängijatest vaid üksikud mängivad väljaspool kodumaad. Poola, Ukraina ja Soome kõrgliiga ning Türgi esiliiga ei kõla ülemäära võimsalt, eriti kui saame ise tunda põhjendatud uhkust La Ligas ja Bundesligas oma klubis põhirolli täitvate liidrite üle.

• Aseritelt Eesti vastu sünnipäevakinki ootav juubilar Santos: süsteem on staatiline, jalgpall dünaamiline

Aga piisab vaadata Aserbaidžaani esiklubi Qarabagi tulemusi eurosarjades - viimased 11 aastat järjest (!) on Euroopa liigas või Konverentsiliigas mängitud alagrupis, sealt paaril korral isegi edasi pääsetud -, kui kallale tuleb siiras kadedus. Jah, suuresti toetub Qarabag välismaalastele, aga tänavuse Euroopa liiga põhiturniiri avavoorus Tottenhami külastades oli algkoosseisus siiski ka neli aserit, pingilt sekkus viieski.

Kellega neid samamoodi auahneid ja edujanuseid külalisi murdma minna? Omajagu muresid Hennil mõistagi on, neist viimane Artur Pika hüppeliigesevigastus, kuid õnneks leidub puudujatele ka asendajaid.

Mõni puudu, mõni tagasi

Väravas ei ole Karl Jakob Heina positsioon vähimagi küsimärgi all. Tagaliinis on sama kindel koht käes keskkaitsjatel Joonas Tammel ja Karol Metsal ning paremkaitsjal Maksim Paskotšil. Vasakkaitsjana alustas mõlemas septembrikuises kohtumises Michael Schjönning-Larsen ja ehkki tema mängust aimdus ka sel tasemel kogemuste nappust, võib eeldada, et Henn ei hakka oma valikuid muutma.

Keerulisemaks läheb lugu keskväljal - seda enam, et Rootsi vastu punase kaardi teeninud Kevor Palumets ei saa seetõttu aserite vastu alumise poolkaitsja rolli täita. Keskväljameestest on Hennil niisiis kasutada Mattias Käit, Mihkel Ainsalu, Rocco Robert Shein, Martin Vetkal ja Markus Poom. Kui hüpata korraks tagasi eelmainitud pealelöökide juurde (kahe mänguga 60), vajab tagaliini esine turvamist. Ent samas nii, et ei kaoks rünnakuteravus ... Igatahes on kogu mainitud viisik võimeline mängima keskväljal mis tahes positsioonil. 

Võttes arvesse meeste koduklubisid, sealset vormi ja mängupraktikat, tundub täiesti selge Käidi ja Sheini koht. Aga kes on kolmas? Poomil on kogemusi, aga viimastest kuudest vähe minuteid; meestejalgpalli siirdunud Vetkalile jagub neid veel vähem. Ainsalu pälvis usalduse Slovakkia vastu, miks mitte ka nüüd? 

• Klubi survestas väsimusmurru ohus olnud Käiti mängima, kuid praegu on kõik korras

Ning võrrandisse lisandub veel Patrik Kristal, kellele sobiks hästi ülemise poolkaitsja roll. Iseasi, kas Henn tahab Rootsis tehtud debüüdiga Eesti A-koondise kõigi aegade noorimaks mängijaks kerkinud 16-aastast Kristalit valikmängu algkoosseisu nimetamisega kohe vette visata.

Vasakul äärel on eeldatavasti paigas Vlasi Sinjavski koht, paremal kasutas Henn nii Slovakkia kui ka Rootsi vastu Martin Millerit. Nüüd on taas valemis ka kogenud Sergei Zenjov, kelle toomine Milleri asemele poleks kindlasti üllatus, eriti aserite vastu.

Suurimad muutused on kuu ajaga toimunud eesliinis. Rauno Sappinen näeb jätkuvalt vaeva tervenemise nimel ja Alex Matthias Tamm kannab Aserbaidžaani vastu mängukeeldu, nii tuleb kastanid tulest tuua eeskätt Henri Anieril. Robi Saarmast rääkis Henn ise mängueelsel päeval pigem kui võimalikust vahetusmehest, valikuvõimalust pakub ka koondise ridadesse naasnud Erik Sorga.

Paberile passib niisiis rivistus, mis peaks olema võimeline Aserbaidžaanile tuule alla tegema küll. Igas liinis on liidriomadusi, parajal määral noorusi ja kogemust. Garanteerib see midagi? Absoluutselt mitte. Aga lootust on. Peab olema!

Soccernet.ee vahendab Eesti ja Aserbaidžaani vahelise EM-valikmängu sündmusi tekstipõhise LIVE-ülekandega, otsepilti näitab kohtumisest ETV2.

***

11. oktoobril kell 19.00 A. Le Coq Arenal

Eesti - Aserbaidžaan
Peakohtunik: Robert Harvey
Abikohtunikud: Robert Clarke, Wayne McDonnell
Neljas kohtunik: Rob Hennessy (kõik Iirimaa)
VAR: Michael Salisbury
AVAR: Nick Hopton (mõlemad Inglismaa)

Varasemad omavahelised mängud:

13.10.2023 Eesti - Aserbaidžaan 0:2
17.06.2023 Aserbaidžaan - Eesti 1:1 (Sappinen)
15.11.2013 Eesti - Aserbaidžaan 2:1 (Zenjov, Lindpere)
03.07.2002 Eesti - Aserbaidžaan 0:0
06.03.1999 Aserbaidžaan - Eesti 2:2 (Viikmäe, Saviauk)
28.11.1998 Aserbaidžaan - Eesti 2:1 (Kirs)
16.05.1998 Eesti - Aserbaidžaan 0:0
05.06.1997 Eesti - Aserbaidžaan 1:0 (Kirs)
01.03.1997 Aserbaidžaan - Eesti 0:2 (Kristal, Zelinski)
16.02.1996 Aserbaidžaan - Eesti 0:0

Eesti eeldatav algkoosseis:

Eesti koondise koosseis oktoobrikuu mängudeks:

Väravavahid
Karl Jakob Hein (13.04.2002) – Real Valladolid (ESP) 32/0
Matvei Igonen (02.10.1996) – Plovdivi Botev (BUL) 15/0
Karl Andre Vallner (28.02.1998) – Tallinna FCI Levadia 4/0

Kaitsjad
Karol Mets (16.05.1993) – FC St. Pauli (GER) 96/0
Artur Pikk (05.03.1993) – Opole Odra (POL) 62/1
Joonas Tamm (02.02.1992) – Plovdivi Botev (BUL) 60/4
Märten Kuusk (05.04.1996) – GKS Katowice (POL) 32/0
Maksim Paskotši (19.01.2003) – Zürichi Grasshopper (SUI) 30/0
Michael Lilander (20.06.1997) – Paide Linnameeskond 18/0
Rasmus Peetson (03.05.1995) – Tallinna FCI Levadia 16/1
Michael Schjönning-Larsen (02.02.2001) – Tallinna FCI Levadia 4/0

Poolkaitsjad
Mattias Käit (29.06.1998) – FC Rapid (ROU) 54/8
Martin Miller (25.09.1997) – Bohemian FC (IRL) 35/2
Vlasi Sinjavski (27.11.1996) – FC Slovacko (CZE) 35/0
Markus Poom (27.02.1999) – Shamrock Rovers (IRL) 26/0
Mihkel Ainsalu (08.03.1996) – Tallinna FCI Levadia 19/0
Rocco Robert Shein (14.07.2003) – FC Dordrecht (NED) 13/0
Martin Vetkal (21.02.2004) – Brommapojkarna (SWE) 9/1
Kevor Palumets (21.11.2002) – Helsingi HJK (FIN) 7/1
Ioan Yakovlev (19.01.1998) – Tallinna FCI Levadia 2/0
Patrik Kristal (12.11.2007) – Paide Linnameeskond 1/0

Ründajad
Sergei Zenjov (20.04.1989) – Tallinna FC Flora 113/17
Henri Anier (17.12.1990) – Lee Man (HKG) 96/23
Erik Sorga (08.07.1999) – Ho Chi Minh City FC (VIE) 30/4
Alex Matthias Tamm (24.07.2001) – Nõmme Kalju FC 9/2
Robi Saarma (20.05.2001) – Paide Linnameeskond 5/0

Peatreener: Jürgen Henn