23. septembril toimunud ETV ja ER-i vahelist mõõduvõttu jälgis Kadriorus suurepärases atmosfääris hinnanguliselt 2500 silmapaari. Kaks päeva varem samal staadionil aset leidnud pingelist Levadia ja Tuleviku vutilahingut vaatas masendavas vaikuses 100 inimest. Milles on probleem, et Eesti meistriliiga kohtumisi jälgib 2-3 korda odavama piletihinna juures keskmiselt enam kui 10 korda vähem publikut?

ER-i ja ETV mängule tuli rahvas loomulikult eeskätt show pärast. Kuid sellest hoolimata ei saa väita, et tegemist oleks võrreldamatult erinevate üritustega, kuna eks ole jalgpallgi pealtvaatajate jaoks eelkõige just meelelahutus. Ent mille poolest ja miks meistriliiga atraktiivsuselt nii palju alla jääb?

Iseenesestmõistetavalt ei ole Eesti klubidel piisavalt finantse, et iga mängu vaheajal Chalice või Propeller esinema kutsuda. Kuid kas seda mahajäämust ei peaks leevendama parem mängutase, intrigeeriv tabeliseis ning klubidele ustavad fännid, kes end iga ilmaga ja vastasest hoolimata staadionile veaksid? Kõik kolm nimetatud tingimust on Eestis küll veel suhteliselt lapsekingades, ent sellegipoolest on meistriliiga näol tegemist antud vallas parimaga, mida kodumaal pakkuda on. Ning ala populaarsust arvestades peaks sellest ka piisama.

Siinne tase ju lihtsalt ei saa olla nõrgem kui näiteks Luksemburgis või Islandis, kuid ometi on Eesti publikuhulga poolest Euroopas viimasel kohal, jäädes suurelt alla ka eelpool nimetatud riikidele. Lätlaste ja leedukatega võrreldes käib Eesti kõrgliigat vaatamas seejuures ümmarguselt 5 korda vähem inimesi. Tõeline probleem paistab olevat hoopis selles, et jalgpalli meelelahutuslikule küljele ei ole Eestis piisavalt tähelepanu pööratud.

Palju on räägitud puuduvatest teleülekannetest, mille tähtsust ei saa mitte kuidagi alahinnata. Ka jalgpalliisand Aivar Pohlak on seda lõpuks tunnistanud ning nimetas antud teemat Sporditähele antud usutluses ühena lähituleviku prioriteetidest. Kui Pohlak seda ütles, siis tõenäoliselt saab see ka teoks, ent endiselt jääb lahtiseks aeg. Telepildi vajalikkusest on juba nii kaua räägitud, et tekkinud on tüdimus. Ülekanded tooksid jalgpalli üldsusele lähemale ning see oleks ühtlasi ka parim võimalik reklaam, mis täidaks tribüünid publikuga, nagu on näidanud nii korv- kui ka võrkpalli eeskuju. Jääb üle vaid loota, et plaan peagi ka teoks tehakse.

Teiseks suureks probleemiks on jalgpalliliidu ja klubide suutmatus kohalikku liigat korralikult reklaamida. Kui inimesed ei tea kohtumiste toimumisaegu/kohti ega tunne mängijaid, siis on vähe lootust, et publikuhulgad lähitulevikus oluliselt kasvada võiksid. 22 suvalist kogu, kes pallivad mingites tuttava nimega klubides, ei ole lihtsalt piisav, et neid köita. Meistriliiga vajab staare, keda laiem publik meeskondadega seostaks ning kes sedaviisi klubide identiteedile ja fänlusele põhja laoksid. Kindlasti ei tule seejuures kasuks ka osade võistkondade iseseisvusetus, kuid teatavasti ei ole klubidel mingit otsest kohustust oma heaolu ala üldise arengu nimel ohvriks tuua.

Neilegi tuleks aga eelkõige ette heita just seda, et ei suudeta end kuidagi müüa. Levadia korraldab kord aastas heategevusliku vutimatši ja Flora mängudel esinevad tantsutüdrukud, kuid sellega meistriliiga "show-osa" ka piirdub. Enamike klubide kodumängudelt ei saa osta isegi mitte võistkonna fännikraami. Peale selle on poolte meeskondade veebilehed kas väga nutuses seisus või puuduvad sootuks. Millisest fännibaasi kasvatamisest saab seejuures üldse juttu olla? Võimalik, et kehv olukord on osaliselt tingitud ka finantside puudusest, kuid samas ei hakka seda raha ka mitte kunagi tulema, kui klubid ise ja liigajalgpall tervikuna oma mainet ei tõsta. Pealegi näib hetkel olevat palju võimalik ära teha ka puhtalt ideede tasandil. Särkide ja söögi-joogi müük peaks ju iseenesest hoopis tulu tooma ning ka veebilehtede haldamine ei ole tänapäeval kuigi kallis. Ja nii edasi.

Kõige tähtsam on aga siiski reklaam. Loomulikult teab iga Soccernet.ee lugeja, et TVMK-s mängivad Eesti koondislased Ingemar Teever ja Maksim Smirnov, aga paljud potentsiaalsed huvilised ei pruugi seda teada. Selliseid inimesi, kes kuigi tihti teed staadionile ei leia, kuid teinekord koondisemängudel sellegipoolest täismaja kindlustavad, leidub tuhandeid, ning on äärmiselt kahetsusväärne, et sellist potentsiaali pea täielikult ignoreeritakse.

Tavainimene ei tule iial selle peale, et meistriliiga kohta kuskilt EJL-i ajast ja arust kodulehelt infot otsida. See tuleb neile ise ette sööta. ER-i ja ETV mängu eel ei olnud ilmselt ainsatki meediat vähegi jälgivat inimest, kes üritusest mitte midagi kuulnud ei oleks olnud. Loomulikult mängisid selle kohtumise kasuks lisaks veel intrigeeriv vastasseis ning fakt, et platsil võis näha ringi sibamas avaliku elu tegelasi. Siit aga küsimus: miks ei võiks ka jalgpallurid olla Eestis tuntud? Probleemiks ei saa olla kehv mängutase, kuna näiteks korvpalliliigas on staare küllaga ja seda hoolimata tugevalt kritiseeritud mängutasemest. Kes meist ei teaks näiteks Tarmo Kikerpilli või Aivar Kuusmaad? Kui on tähelepanu, siis tuleb ka tuntus, kuid vastupidiselt EJL-le omasena näivale arusaamale, et tähelepanu tekib koos vaikse jalgpalli arenguga iseenesest, tuleb see siiski asjale ise juurde tõmmata.

Kuni Eesti liigas ei hakka mängima Chalice'id ja Volkonskid, ei hakka ka publiku huvi eales korralikult kasvama. Kuna aga ühelgi staaril pole ilmselt piisavalt jalgpallioskust, siis ei jää muud üle, kui need tähed ise luua!23. septembril toimunud ETV ja ER-i vahelist mõõduvõttu jälgis Kadriorus suurepärases atmosfääris hinnanguliselt 2500 silmapaari. Kaks päeva varem samal staadionil aset leidnud pingelist Levadia ja Tuleviku vutilahingut vaatas masendavas vaikuses 100 inimest. Milles on probleem, et Eesti meistriliiga kohtumisi jälgib 2-3 korda odavama piletihinna juures keskmiselt enam kui 10 korda vähem publikut?

ER-i ja ETV mängule tuli rahvas loomulikult eeskätt show pärast. Kuid sellest hoolimata ei saa väita, et tegemist oleks võrreldamatult erinevate üritustega, kuna eks ole jalgpallgi pealtvaatajate jaoks eelkõige just meelelahutus. Ent mille poolest ja miks meistriliiga atraktiivsuselt nii palju alla jääb?

Iseenesestmõistetavalt ei ole Eesti klubidel piisavalt finantse, et iga mängu vaheajal Chalice või Propeller esinema kutsuda. Kuid kas seda mahajäämust ei peaks leevendama parem mängutase, intrigeeriv tabeliseis ning klubidele ustavad fännid, kes end iga ilmaga ja vastasest hoolimata staadionile veaksid? Kõik kolm nimetatud tingimust on Eestis küll veel suhteliselt lapsekingades, ent sellegipoolest on meistriliiga näol tegemist antud vallas parimaga, mida kodumaal pakkuda on. Ning ala populaarsust arvestades peaks sellest ka piisama.

Siinne tase ju lihtsalt ei saa olla nõrgem kui näiteks Luksemburgis või Islandis, kuid ometi on Eesti publikuhulga poolest Euroopas viimasel kohal, jäädes suurelt alla ka eelpool nimetatud riikidele. Lätlaste ja leedukatega võrreldes käib Eesti kõrgliigat vaatamas seejuures ümmarguselt 5 korda vähem inimesi. Tõeline probleem paistab olevat hoopis selles, et jalgpalli meelelahutuslikule küljele ei ole Eestis piisavalt tähelepanu pööratud.

Palju on räägitud puuduvatest teleülekannetest, mille tähtsust ei saa mitte kuidagi alahinnata. Ka jalgpalliisand Aivar Pohlak on seda lõpuks tunnistanud ning nimetas antud teemat Sporditähele antud usutluses ühena lähituleviku prioriteetidest. Kui Pohlak seda ütles, siis tõenäoliselt saab see ka teoks, ent endiselt jääb lahtiseks aeg. Telepildi vajalikkusest on juba nii kaua räägitud, et tekkinud on tüdimus. Ülekanded tooksid jalgpalli üldsusele lähemale ning see oleks ühtlasi ka parim võimalik reklaam, mis täidaks tribüünid publikuga, nagu on näidanud nii korv- kui ka võrkpalli eeskuju. Jääb üle vaid loota, et plaan peagi ka teoks tehakse.

Teiseks suureks probleemiks on jalgpalliliidu ja klubide suutmatus kohalikku liigat korralikult reklaamida. Kui inimesed ei tea kohtumiste toimumisaegu/kohti ega tunne mängijaid, siis on vähe lootust, et publikuhulgad lähitulevikus oluliselt kasvada võiksid. 22 suvalist kogu, kes pallivad mingites tuttava nimega klubides, ei ole lihtsalt piisav, et neid köita. Meistriliiga vajab staare, keda laiem publik meeskondadega seostaks ning kes sedaviisi klubide identiteedile ja fänlusele põhja laoksid. Kindlasti ei tule seejuures kasuks ka osade võistkondade iseseisvusetus, kuid teatavasti ei ole klubidel mingit otsest kohustust oma heaolu ala üldise arengu nimel ohvriks tuua.

Neilegi tuleks aga eelkõige ette heita just seda, et ei suudeta end kuidagi müüa. Levadia korraldab kord aastas heategevusliku vutimatši ja Flora mängudel esinevad tantsutüdrukud, kuid sellega meistriliiga "show-osa" ka piirdub. Enamike klubide kodumängudelt ei saa osta isegi mitte võistkonna fännikraami. Peale selle on poolte meeskondade veebilehed kas väga nutuses seisus või puuduvad sootuks. Millisest fännibaasi kasvatamisest saab seejuures üldse juttu olla? Võimalik, et kehv olukord on osaliselt tingitud ka finantside puudusest, kuid samas ei hakka seda raha ka mitte kunagi tulema, kui klubid ise ja liigajalgpall tervikuna oma mainet ei tõsta. Pealegi näib hetkel olevat palju võimalik ära teha ka puhtalt ideede tasandil. Särkide ja söögi-joogi müük peaks ju iseenesest hoopis tulu tooma ning ka veebilehtede haldamine ei ole tänapäeval kuigi kallis. Ja nii edasi.

Kõige tähtsam on aga siiski reklaam. Loomulikult teab iga Soccernet.ee lugeja, et TVMK-s mängivad Eesti koondislased Ingemar Teever ja Maksim Smirnov, aga paljud potentsiaalsed huvilised ei pruugi seda teada. Selliseid inimesi, kes kuigi tihti teed staadionile ei leia, kuid teinekord koondisemängudel sellegipoolest täismaja kindlustavad, leidub tuhandeid, ning on äärmiselt kahetsusväärne, et sellist potentsiaali pea täielikult ignoreeritakse.

Tavainimene ei tule iial selle peale, et meistriliiga kohta kuskilt EJL-i ajast ja arust kodulehelt infot otsida. See tuleb neile ise ette sööta. ER-i ja ETV mängu eel ei olnud ilmselt ainsatki meediat vähegi jälgivat inimest, kes üritusest mitte midagi kuulnud ei oleks olnud. Loomulikult mängisid selle kohtumise kasuks lisaks veel intrigeeriv vastasseis ning fakt, et platsil võis näha ringi sibamas avaliku elu tegelasi. Siit aga küsimus: miks ei võiks ka jalgpallurid olla Eestis tuntud? Probleemiks ei saa olla kehv mängutase, kuna näiteks korvpalliliigas on staare küllaga ja seda hoolimata tugevalt kritiseeritud mängutasemest. Kes meist ei teaks näiteks Tarmo Kikerpilli või Aivar Kuusmaad? Kui on tähelepanu, siis tuleb ka tuntus, kuid vastupidiselt EJL-le omasena näivale arusaamale, et tähelepanu tekib koos vaikse jalgpalli arenguga iseenesest, tuleb see siiski asjale ise juurde tõmmata.

Kuni Eesti liigas ei hakka mängima Chalice'id ja Volkonskid, ei hakka ka publiku huvi eales korralikult kasvama. Kuna aga ühelgi staaril pole ilmselt piisavalt jalgpallioskust, siis ei jää muud üle, kui need tähed ise luua!