On pühapäeva varahommik ning olen rattaga teel Norwichi bussijaama suunas. Kuigi tee on valdavalt allamäge, siis üha enam hoogu võttev torm Ciara ning tugev vastutuul sunnivad mind ka allamäge kõvasti väntama, et üldse edasi liiguksin.

Jõuan kesklinna, kus on metallaedadega piiratud mitmed tormi tõttu jalakäijatele ohtlikuks muutunud alad. Seda nähes tekivad kahtlused, kas nädala naelaks planeeritud Millwalli kodumäng kurikuulsal The Deni staadionil West Bromwich Albioniga ikka toimub. Väike kartus on hinges, et lisaks ilmaoludele läheb ehk tormiliseks ka kodumeeskonna fännide meelolu, sest just Lõvide toetajad on tuntud kui ühed vägivaldsemad ja sõnakamad üle kogu Inglismaa.

Aga peagi jõuan Londonisse ning võtan metrooga suuna Millwalli kodustaadioni poole. Metroojaamades kõlavad valjuhäälditest hoiatused halbade ilmastikuolude osas, mis manitsevad olema ettevaatlikud ning arvestama tugeva tuule ja suurte vihmahoogudega. Tunnike enne keskpäeva jõuan Bermondsey metroopeatusesse, tulen väravatest läbi ning jään ootama eestlastest tuttavaid.

Torm õues kogub aina tuure ning ainsad inimesed, kes jaamast väljuvad, on Millwalli sallide ja särkidega inimesed, kes muidu inimtühjadele tänavatele mingigi elavuse tekitavad. Vahetult enne sõpradega kohtumist tuleb uudis, et samal ajal Millwalli mänguga toimuma pidanud Premier League'i kohtumine Manchesteris kohaliku City ning West Ham Unitedi vahel on halbade ilmastikuolude tõttu otsustatud ära jätta. Ärevus kasvab, kas meie mäng ikkagi toimub ...

Kaasmaalastega kokku saanud, võtame suuna ligi pooletunnise jalutuskäigu kaugusele jäävale The Denile ning teel sinna põikame sisse Wetherspoons'i pubisse, et külmast tuulest räsitud olemist söögi ja joogiga kosutada. Pubi uksel seisab silt "Ainult Lõvide toetajatele!" - sisenedes on laudade taga näha ainult Millwalli fänne ning vabu kohti ei paista just ülemäära palju olevat.

Keha kinnitatud ning käed-jalad mardisantide kombel ülessoojendatud, seame sammud staadioni poole. Vahetult pärast pubist väljumist tabab meid aga meeletu vihmavaling. Muidu üheskoos liikuvad toetajate massid hargnevad laiali ning keset tormi ja vihma püüab igaüks leida oma tee staadioni suunas. Teekond viib meid läbi raudteesildade alt, kus veel kümmekond aastat tagasi ennast kõige ohutumalt tunda ei saanud.

Staadioni juurde jõudes pole harilikult inglise jalgpallistaadionite ümber olevatest söögi ja joogikioskitest vähimatki märki, ainsana on staadioni kõrval Millwalli jalgpallklubi kahekordne sinist värvi buss klubi logodega ning see on ka kõik. Üldjuhul staadioni ümbrusesse jääv melu on aga kolinud tribüünidele ja staadioniruumidesse.

Pärast kohaliku fännipoe külastust siseneme seltskonnaga staadionile, kus tribüünidetagused koridorid on paksult fänne täis: vihmast ligumärjad inimesed seisavad piruka-, kohvi- ja teeputkade sabades, karastatumad aga õllesabades. Harilikult staadioni vahetusläheduses leviv fritüürilõhn on seekord levimas staadionil ning esmakordselt Inglismaal mängul olevad kaaslased on pahviks löödud: "Juba praegu on äge!" 

Avavileni on jäänud mõni minut, kui võtame suuna tribüünidele ning leiame oma kohad. Kohale jõuab arusaamine, et kuigi staadionist on täitunud napilt kaks kolmandikku, siis kohalike fännide hoiak on tõesti sõjakam, kui ma varasemalt olen kohanud. Kõrvalsektoris olevad ultrad laulavad legendaarset "no one likes us, no one likes, we don’t care ..." fännilaulu.

Kui meeskonnad murule saabuvad, kõlab üle staadioni Biitlite "Hey Jude", mille refrääni osas kohaliku satsi nime kaasa hüütakse. Meeskonnad kogunevad keskringi ning minutilise aplausi saatel mälestatakse Millwalli fänne, kes möödunud aastal meie seast lahkunud on. Ja siis see algab, kõlab avavile.

Kodufännide "eriline" keelekasutus tõmbab tähelepanu juba paar minutit pärast mängu algust, sõim kõlab just omade mängu kritiseerimiseks ning erinevalt varasematest mängudel käimisega kuuldud kogemustest on see väga mahlakas. Mängupilt muidugi Millwalli toetajatele muud võimalust esimesel poolajal ei jätagi, sest Lõvide esitus on väga ühekülgne. See-eest mängib vastane West Brom väga sümpaatset mängu. Hoolimata tugevast tuulest, mis nurgalöökide ajal palli nurgalipu juurest minema puhub, ning mudasest ja pehmest väljakust, suudetakse poolaja viimastel minutitel skoor avada ning Birminghami võistkond asub mängu üks-null juhtima.

Poolajapausil on taas pikad järjekorrad kioskite ees, eriti lähevad kaubaks inglaste pirukad ning hilisematel ostjatel tuleb sooja piruka asemel leppida šokolaadibatooni või paki kartulikrõpsudega. Arutelud Millwalli viletsa mängu üle, seda roppuste saatel, on toetajate hulgas läbivaks ajaviiteks. Võimalik, et tulenevalt tugevast tuulest ja jahedast ilmast või siis ka kodumeeskonna mängupildist esimesel poolajal, kasutab suur osa publikust ära soojemaid siseruume ning tuleb tribüünidele alles siis, kui teist poolaega on mõned minutid mängitud.

Mängupilt jääb valdavalt samasuguseks nagu see oli esimesel poolajal. West Bromwich kontrollib mängu ning ainsad võimalused kodumeeskonnale tekivad nii-öelda pikka palli ette mängides ning siis ründajate vastu tehtud vea tõttu karistuslöökidest.

Esimesel poolajal kõlanud fännilaulud on sumbuursed ning kohaliku klubi fännidelt kuuleb vaid sõimu ja roppuseid nii kohtuniku, omade kui ka vastaste aadressil. Kümmekond minutit enne mängu lõppu saab nõrgema närviga fännidel hing täis ning lahkutakse tribüünidelt. Ja siis lööb West Bromwich viimase naela kirstu, kui 84. minutil minnakse mängu kaks-null juhtima. Üha rohkem inimesi tõuseb oma kohtadelt ning lahkub.

Külalisfännide sektor saab aga juba teist korda kahe nädala jooksul Londonis juubeldada. Kooris kõlavad hüüded "We are top of the league!" ning klassikaline tribüünidelt lahkuvatele kodufännidele pilkeks mõeldud "Is there a fire drill, is there a fire drill?"

Kõlab lõpuvile. Mõni üksik Lõvide toetaja plaksutab omadele, küll aga tänab kodumeeskond omalt poolt toetajaid aplausiga ning seejärel suunduvad mängijad tunnelisse. Staadionile jäävad võitu ning Championshipi liigaliidriks kerkimist tähistama West Bromwich mängijad ning fännid.

Staadionilt lahkudes on fännid vaiksed, poolajal toimunud mõttevahetusi pole või kui ongi, siis on arutelud vaiksed ning tagasihoidlikud. Mängu alguses bravuurikalt käitunud Millwalli toetajad sammuvad pead norgus inglise jalgpalli folklooriga seotud kuulsa raudteesilla alt läbi ning seejärel võtab igaüks juba oma suuna kas pubisse või koju.

Otsustame kaaslastega vihmasest ja tuulisest Millwalli jalgpalliklubi külaskäigust võtta niipalju kui võimalik ning külastame Lõvide fännipubi The Blue Anchor. Pubi on pooltühi, laudade taga istuvad pigem vanemad härrasmehed ning arutelu käib just lõppenud mängu ümber. Lubame endale seltskonnaga pindi õlut, leiame pubi tagumises osas vaba laua ning naudime tõelist britilikku kvintessentsi. Püsiv emotsioon varasemast mängust ning vaatamata jubedale ilmale positiivne meeleolu, et nägime Inglise kõrgliiga tasemel jalgpalli ühe meeskonna poolt, seltsiks pint õlut ning raadiost kostumas kuuekümnendate briti rokkmuusika.