Fännipäevik on Soccernet.ee rubriik, kus jalgpallisõbrad jagavad oma elamusi erinevatest fännireisidest ja fänlusega seotud mõtetest. Kui soovid isegi midagi jagada, saada kiri aadressil uudised@soccernet.ee.

Seekordne loos ja teekond viis mind koos vahvate reisikaaslastega Moskvasse.  Reis hakkas mängupäeva hommikul kell 6.00 lennuga läbi Riia Moskvasse. Ümberistumiseks oli aega vaid 35 minutit, seega pidime Riias välk-kiired olema. Õnneks läks kõik hästi ning jõudsime ilusti ja turvaliselt kohale. Kaks lendu koos vahemaandumisega kestsid kokku vaid 3 tundi, mis on imeliselt hea ja lühike aeg. Küll ja veel on istutud lennujaamas 4-5 tundi, et oodata ümberistumist.  Seega oli väga mõnus vahelduseks kiiresti kohale jõuda.

Lennujaamast kesklinna sõitsime Uberiga, mis läks maksma 850 rubla - see teeb meie rahas vaid 12,5 eurot ning jagatuna kolmega (ehk kahe reisiselliga), siis pidime maksma vaid 4 eurot per kärss pooleteise tunnise taksosõidu eest. Metrooga oleks meil kamba peale läinud kuskil 1800 rubla, seega kui olete pundiga Moskvas, siis Uber is way to go.

Hostel oli meil õnneks Punasest väljakust 15 minuti kaugusel ehk siis kohe päris südalinnas. Hostelis oli väga kummaline juhus, kui check-in'i tehes kopeeris administraator igat meie passilehte, kaasarvatud kõiki tühjasid lehtesid, mis passis olid (tühjad lehed moodustasid umbes 70% passist). Ehk siis kolme peale umbes 60 raisatud A4 paberi järel saime lõpuks oma toa kaardi kätte ja kompsud ära panna. Kusjuures tundus, et see admin sai samuti aru, mis lollusega ta tegeleb, aga ju siis käsuliin sundis just teda sellega tegelema. Tundus küll rohkem, et see oli karistus adminile mingi korraldatud sigaduse eest.

Pärast check-in'i lösutasime natuke toas ja siis panime kohe uuesti Punase väljaku poole ajama, et Moskva ilusast arhitektuurist maksimumi võtta. Punasel väljakul otsustasime meie uhke ja ilusa bänneriga teha paar klõpsu. Juhuslikult leidis meid paar BBC ajakirjanikku, kes soovisid meie bännerist samuti pilti teha. Siis juhtus midagi väga ootamatut – ei kusagilt kihutas meie poole vilkuritega politseiauto ja nõudis kohe, et me bänneriga pildid Punasest väljakust kustutaksime.

Sama sundisid nad tegema ka BBC ajakirjanikel (kellele me hiljem ka intervjuu andsime). Ütleme nii, et õnneks paar(kümmend) pilti jäi meil ikka mälestuseks alles. Pärast kentsakat juhtumit otsustasime teha paar märjukest otse Punasel väljakul. Võib päris kindlalt väita, et sattusime korraliku turistika õnge. Õlu maksis Punasel väljakul koguni 550 rubla, kui mujal baarides oli keskmine hind veidi alla 100 rubla. Samas on see arusaadav, sest jutud liiguvad, et ega meie Tallinna Raekoja platski kõige odavam koht pole.

Kaks ja pool tundi enne mängu algust otsustasime staadioni poole liikuma hakata. Oli õige otsus varakult minna, sest isegi metroo seisis vahepeal ummikus. Metroos oli meeleolu juba kõvasti tõsisem meie jaoks: hoidsime pead maas ja püüdsime mitte välja näidata, et me Liverpooli fännid oleme.  Enne mängu oli väga palju juttu turvalisusest ja Liverpooli fännidel soovitati rangelt klubi värve mitte kanda enda ohutuse pärast. Jõudsime aga turvaliselt staadionile ning läks tükk aega, et leida kohta, kuskohast külalisfännid sisendeda võivad. Samuti korjasime mängupiletid alles staadionilt, seega oli hea, et varakult otsustasime minna, kuna see kõik võttis väga kaua aega.

Atmosfäär mängul oli väga võimas ning Spartaki fännid olid tõsiselt head. Ka meie ei jäänud häälekuselt võlgu, olgugi et meid oli ainult 1100, võrreldes Spartaki 40000 vastu. Mäng ise oli väga kaasahaarav ja võimalusterohke. Meie kahjuks ei suutnud kolme punkti võtta ja pidime leppima vaid ühega. Natuke nagu traditsiooniks on saanud selline stsenaarium see hooaeg.  Loodame, et see veel siiski muutub.

Pärast mängu hoiti meid tund aega kinni. Süsteem oli iseenesest loogiline: kõigepealt lahkus alumine korrus eraldi sektorite kaupa, seejärel ülemine korrus (kus olime ka meie) sektorite kaupa.  Meid jäeti mõistagi viimaseks, et vihastest venelastest tee puhtaks teha. Ootamise ajal läks korraks fännide vahel väga tuliseks. Meie sektorit eraldas mõlemalt poolelt klaassein, kuid osa sellest oli katmata ning seal oli korraks paar kähmlust. Mis oli üllatav, siis politseid staadioni sees ei olnud, vaid seal olid traditsioonilised stewardid, kes ei sekkunud ühtegi insidenti. See tekitas natuke kõledust, kui aus olla.

Arvasime, et väljas ootavad meid ka teatud kambad ja tagasisõit tuleb pigem ebameeldivam.  Siiski eksisin – väljas ootas meid väga korralik politseiarmee, kes eskortis meid metroojaamani ning tuli ka metroo peale kaasa. Samuti olid igas metroopeatuses kuni kesklinnani oma politseiüksused ootamas ja valmis probleemideks. Seega oli kõik väga hästi organiseeritud ning turvaline. Ei tekkinud ühtegi kohta, kus oleks võinud esineda mingi oht. Tundub, et peaproov MM-iks on läbitud.

Tagasi oma tuppa jõudsime kell 2.30. Olime rampväsinud ja praktiliselt kohe kui pea patja puutus, tuli ka uni. Järgmisel päeval algas juba tagasisõit Eesti poole. Päeval jõudsime veel natuke vaatamisväärsusi nautida ning siis läksime taaskord Uberiga (megaodav) lennujaama poole. Isiklikult ei olnud Moskvas enne käinud ning tõesti olin lummatud selle kultuuri ilust. Reisikaaslased olid megalahedad Kristjan ja Kristjan. Ühega neist olen ka eelnevatel aastatel Euroopat vallutamas käinud. Tõsiselt lahedad kutid olid ning nalja sai väga palju nendega.

Selline oli reis seekord ning taaskord väga-väga rahul. Järgmiseks juba Sloveenia ja Maribor kolme nädala pärast.