Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) president Aivar Pohlak ütleb intervjuus Soccernet.ee-le, et meeste A-koondise peatreeneri osas soovitakse selgus majja saada hiljemalt 15. detsembriks.

Eesti koondis lõpetas EM-valiksarja teisipäeval, kui Amsterdamis kaotati Hollandile 0:5. Eesti jäi valiksarja C-alagrupis viiendaks ehk viimaseks. Kaheksas kohtumises löödi kokku kaks väravat. Valiksarja alustati Martin Reimi juhendamisel, kes aga taandus ametist pärast 0:8 kaotust Saksamaale.

Töö võttis üle Karel Voolaid, kes nimetati sügisel peetud kuueks kohtumiseks peatreeneri kohusetäitjaks. Nüüd tuleb jalgpalliliidul otsustada, kas Voolaidi lepingut pikendada. Treener ise soovib jätkata. Voolaidile avaldasid eilse kohtumise järel selget toetust ka koondise mängijad eesotsas Konstantin Vassiljeviga.

Suvel Karel Voolaidile seatud eesmärk saavutada valikgrupis neljas koht ehk edestada Valgevenet jäi täitmata. Milline on esmane ja üldine hinnang peatreeneri tööle? Kuidas peegeldasid tulemused meeskonna esitusi? Milliseid mängulisi nüansse – nii positiivseid kui ka negatiivseid – tasub esile tõsta?
Tulemused peegeldasid esitusi pigem objektiivselt ja kuna tulemuse nurga alt jäi eesmärk täitmata, siis on ainuke võimalus hinnata protsessi. Ainult tulemustepõhist hindamist ei saa teha ka põhjusel, et meie grupis olid Saksamaa ja Holland ning treenerite tiim pidi minema kõige olulisemasse kodumängu Valgevenega ilma eelneva võimaluseta protsessi sisse elada.

Kuna peame jalgpalli liidu tehnilise direktori Janno Kivisilla ja juhatuses A-koondise eest vastutava Tarmo Lehistega valmistama ette juhatuse jaoks ettepaneku, kuidas selle koha pealt edasi minna, siis oleme eile lõpule jõudnud perioodi vaadelnud just plusside ja miinuste kaudu ja seda nii mänguliselt kui ka mänguväliselt.

Mängulistest nüanssidest märgiksin plusspoolel ära tahte mängida palliga ja miinuspoolel jätkuvaid probleeme kaitsemängus, mänguvälistest on plusspoolel nooremate mängijate julgem kaasamine.

Viis kaotust ja üks 0:0: viik ning üks löödud värav. Vaatamata keskmisest selgelt tugevamatele vastastele on see saldo kasin. Meeskonna liidrid (Konstantin Vassiljev ja Karol Mets) avaldasid eilse mängu järel aga Voolaidi jätkamisele selget toetust. Mida see näitab?
Mängijate toetus näitab nende sisehinnangut protsessile.

• Kostja avaldas Voolaidi jätkamisele raudkindlat toetust: ei näe põhjust treenerite vahetamiseks
• Kallaste: pigem kaotan sellise mänguga 0:5, kui ainult pikka palli pekstes 0:2

Milline on jalgpalliliidu edasine tegutsemisplaan peatreeneri osas? Mis ajaks langetate otsuse Voolaidi lepingu pikendamise osas?
Janno, Tarmo ja mina kohtume reedel s.o ülehomme kõigepealt Kareliga ja seejärel omavahel, peale mida esitame järgmise nädala alguses juhatusele oma nägemuse. Sõltuvalt sellest, kui lihtsalt või keeruliselt sealt edasi asjad kulgema hakkavad, võib juhatuse otsust oodata ajavahemikus 4. kuni 15. detsembrini ehk siis tahame tegutseda pigem kiiresti.

Kui jalgpalliliit otsustab Voolaidile uut lepingut mitte pakkuda, siis kas see tähendab, et järgmiseks peatreeneriks on välismaalane?
Ma ei tahaks seda kommenteerida – ütlen vaid, et oleme valmistunud erinevateks arenguteks, teisiti poleks lihtsalt mõeldav.

Kas järgmise peatreeneri leping on tavapäraselt kahe-aastane ehk järgmiste tiitlivõistluste (antud juhul MM 2022) valikturniiri lõpuni või kaalute ka muid variante?
Seoses Rahvuste liiga loomisega on teoreetiline võimalus liikuda treeneriga edasi ka üheaastaste lepingutega: aastal 2020 tähendaks see märtsikuiseid treeningmänge, Balti turniiri juuni alguses ja võimalikku veel ühte treeningmängu sealsamas ning Rahvuste Liiga C-grupi mänge septembris, oktoobris ja novembris ning aastal 2021 MM-valikmänge.

• Voolaid: kõike nagu oli, aga nüüd on vaja lollustest lahti saada

Pärast 2017. aasta alguse seeriat, kui kaheksa punkti toonud viie valikmängu vahele jäid maavõistlustes Horvaatia ja Läti üle saavutatud võidud, pole Eesti meeskond head (loe: resultatiivset ja kaotuste hulka mõistlikkuse piires hoidvat) rütmi leidnud. Mis lisaks paljuräägitud mängijate valikule on selle olukorra põhjused?
Ütleksin, et ka hooaja 2017 teine pool oli vähemalt normaalne, sest viigistasime MM-valikmängus vastase väljakul Kreekaga, võitsime kodus Küprost, väljas suurelt Gibraltarit ja kaotasime kodus lõpuminutite väravast Bosniale. Tolle aasta üks ebameeldivamaid hetki oli 0:3 kaotus novembrikuises maavõistluses Soomele – sellel perioodil algas meie põhjanaabrite jaoks edukas aeg -, millele järgnesid normaalsed tulemused maavõistlustes Malta ja Rootsiga (jätan Okeaania tuuri arvestamata).

Kriitilisem periood koondise jaoks oli märtsis 2018 Taga-Kaukaasia turneel ja suvise Balti turniiri tulemus, kuigi ka seal oli helgem hetk, kui hea mänguga võitsime Leedut. Sügisel 2018 peetud Rahvuste Liiga mängudest Soome, Ungari ja Kreekaga saime meie võimalusi arvestades pigem normaalse tulemuse – kaks nappi kaotust ehk isegi aegade parimat mängu näitavale Soomele, viik traditsioonilise jalgpallimaa Ungariga, lüües kolm väravat, ja võit võõrsil 2004. aasta Euroopa meistri Kreeka üle on pigem sellised.

Ka talvine võit maavõistluses Soome üle ja viik Islandiga olid pigem head tulemused ja Sinu poolt mainitud rütm kadus ehk 2019. aasta keerulistes valikmängudes, kus langesid kokku mängude raskusaste, hilinenud põlvkondadevahetus koos mingi ajahetkeni ebapiisava valikuga selle läbiviimiseks ja ehk isegi kriis koondise juhtimises. Kõik need olid selle olukorra põhjusteks.

Kuigi isegi siis suudeti kodumängus Põhja-Iirimaaga näidata pigem head jalgpalli ja mäng kaotati eelkõige suutmatuse tõttu reageerida vastase poolt tehtud muudatustele mängu käigus. Karel Voolaidi tiimile jäid ainsaks reaalsuskontrolliks kaks mängu Valgevenega, kellele kaotati kodus treenerite esimeses mängus lõpuminutite väravast ja kellega vastaste väljakul viigistati.

Eesti U21 koondis kaotas äsja Serbiale 0:6 ning U19 koondis lõpetas EM-valikturniiri kolme kaotusega, mille väravate vahe oli 0:15. Koduseks EM-finaalturniiriks (edukalt) valmistuvast U17 koondisest üksi ei piisa, et valgus tunneli lõpus ikka paistaks. Ning säärase vastutuse asetamine 17-aastaste noormeeste õlgadele oleks ka ebaõiglane. Mida ütled jalgpallisõbrale, kelles A-koondise nukker seeria ja noortekoondise kehvad tulemused musta masendust ja lootusetust tekitavad, sest helget tulevikku ei paista kuskilt?
Oleme jalgpalliliidu poolt väljendunud avalikus ruumis pehmelt, aga siseringis vägagi jõuliselt, et me ei ole üldse rahul klubides tehtava noortetöö kvaliteediga. Ega jalgpalliliit muidu poleks käivitanud eelmisel aastal klubideülese jalgpalliakadeemia pilootprojekti 2004. aastal sündinud poistele ja läinud selle projektiga tänavu edasi aasta noorematega.

Sama on solidaarsusmehhanismidega, mis toovad aastast 2021 Premium liiga klubidesse ja aastast 2022 Esiliiga klubidesse noortetöö juhid, mis sisuliselt tähendab meiepoolset jõulist investeeringut ja survet klubides tehtava noortetöö taseme tõusmiseks. Rõhutan, et see on rahvusvahelisel jalgpallimaastikul ebatavaline käitumine, aga me lihtsalt ei näe muud võimalust taset parandada.

Soome jalgpallikultuurkiht on ajalooliste paratamatuste tõttu Eestiga võrreldes oluliselt paksem, ent see, oleme ausad, ei huvita tavalist spordi- või jalgpallifänni, kes nägi reedel, kuidas Soome esimest korda EM-finaalturniirile jõudis. Teda huvitab küsimus: millal Eesti jalgpalliedu pärale jõuab?
Soome edule eelnes pikk ja keeruline ilma eduta periood ja arvestades ajalugu on ebanormaalne, et oleme nendega mänginud nagu võrdne võrdsega. Anname endale aru, et oleme väike jalgpallimaa, nagu anname aru ka sellest, et seda tähtsam ja vajalikum on meie rahva jaoks igasugune edu, ka edu läbi jalgpalli.

Kui meil pole klubide ja liiga toimimiseks vajalikke loomulikke eeldusi, siis oleme jalgpalliliiduna need eeldused loonud. Kui klubidel puudub energia kvaliteetse noortetöö tegemiseks, siis anname jalgpalliliidu poolt selle energia ja nii edasi. Ja me teame, et selline sihipärane töö toob varem või hiljem kaasa ka tulemused ja edu.

Millised on Eesti koondise 2020. aasta esimese poole plaanid? Kas lisaks märtsis Uus-Kaledooniaga peetavale maavõistlustele ja Balti turniirile on veel midagi paigas (näiteks talvised maavõistlused)? Kas märtsikuu koondiseakna teine matš peetakse pigem kodus või võõrsil? Kas juunis peab Eesti lisaks Balti turniirile ka kolmanda ametliku kohtumise?

Peale 30. novembril toimuvat EM 2020 alagruppide loosimist tahame saada kiiresti paika märtsikuise teise koondisemängu, mille ideaalis sooviksime mängida kodus, aga seda ei saa eeldada. Juunis sooviksime mängida ka kolmanda maavõistluse, aga selleks sobib ainult 10. või 11. kuupäev, mis seab võimalustele kitsad piirid. Ehk siis oleme tavapäraselt aktiivsed. Talviseid maavõistlusi me detsembris ja jaanuaris pidada ei planeeri.