Nõmme Kalju on Eesti karikavõitja 2025. aastal. Kuno Tehva on mõistagi väga õnnelik, sest Kalju pikk tiitlipõud sai läbi, aga eelkõige tunneb klubi president uhkust noorte mängijate ja noorte treenerite üle. 

Kalju alistas pöörase stsenaariumiga Evald Tipneri karikavõistluste finaalis FCI Levadia. Normaal- ja lisaaeg jäi 3:3 viiki ning sellele järgnenud penaltiseerias oli parem Kalju, kelle kuue aasta pikkuseks veninud tiitlipõud sai lõpuks läbi. Nüüd on Kaljul kaks meistritiitlit (2012, 2018), kaks karikat (2015, 2025) ja üks superkarikas (2019).

Millised olid emotsioonid, kuidas möödus öö, miks venis tiitlipõud nii pikaks, kas palvehelmed tõesti aitasid, mis toimus riietusruumis ja kas järgmine suur eesmärk on meistritiitel? Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastas Kalju president Kuno Tehva, kellega Soccernet.ee rääkis mängujärgsel pärastlõunal.

Nõmme Kalju on kahekordne karikavõitja! Palju õnne!
Aitäh! Kuus korda finaalis olnud. Lõpuks jääb midagi näppude vahele. Tuju on hea!

Millised olid emotsioonid mängupäeval ja millised on need praegu ehk umbes 15 tundi hiljem?
Kalkuleeritud emotsioonid olid mängupäeval, sest tegime päris korraliku ettevalmistuse selleks karikafinaaliks, aga kõige olulisem oli mängijate ettevalmistus mentaalselt. Meil on hästi noor võistkond ja noored mängijad. Paljudele oli finaalis mängimine esmakordne. See oli meie ainuke mure, aga vaimne tugevus lõpuks ikkagi pääses esile ja ma olen väga uhke meie mängijate üle, kes nii noores eas suutsid sellise stsenaariumiga mängu enda kasuks keerata ja raskest olukorrast välja tulla. Võib-olla meeskonna ehitamise vaatenurgast oli see parim stsenaarium üldse, mis olla saab.

Ma vaatan alati tulemust ja vaatan protsessi kõrvalt - protsess on hästi tähtis järgmisteks tulemusteks. Rasked 120 minutit, jääda 0:2 taha, tulla sealt välja, lasta uuesti Levadial viigistada ja penaltitega võita ... See oli meeskonna jaoks suurepärane kogemus. See kindlasti tõstab kõiki natuke uuele tasemele jalgpalluritena. Selle üle on kõige rohkem hea meel.

Kuidas sinu kui klubi presidendi öö möödus? Kas uni oli magus või ei saanud üldse magada?
Uni oli magus. 25 aastat pühendunud tööd, aga eks elus ja jalgpallis on alati tõusud ja mõõnad. Oleme jäänud oma mõtetele kindlaks, uskunud oma tugevustesse ja oma plaanidesse. See eilne võit oli väike märk, mis ka meid innustas, et tuleb uskuda ja edasi minna. Elu on alati selline, et igale mõõnale tuleb ka tõus.

Oleme rühkinud mäest üles paar-kolm aastat, muutnud oma strateegiat natuke ja panustanud mängijate arengusse. Ma arvan, et see tasub ilusti ennast ära ja selle üle on väga hea meel. Selle taga on muidugi ka väga suur töö - ükski tulemus ei tule ilma tööta. See töö on klubis kõigi poolt olnud fantastiliselt suure tähendusega. Seda protsessi on hea kõrvalt näha. Magasin hästi.

Viimase kuue aasta magusaim uni?
Jaa. Kusjuures tõesti oli magus. Istusime tunnikese lähimate kolleegidega, sai ilusti magama mindud ja hommikul hea tujuga üles ärgatud. Täna on selline hea päev, aga juba hommikul olid uued mõtted peas. Peame hakkama valmistuma kolmapäevaks. See on üks väike samm meie teekonnal. Kolmapäeval on uus mäng. Ma arvan, et homseks on see karikavõit juba ajalooraamatus ja fookus juba järgmise mängu ettevalmistusel. Jalgpall on selline halastamatu ala, et rõõmu kaua nautida ei lasta, tuleb olla valmis järgmiseks lahinguks. Ma arvan, et kolmapäeval tuleb Hiiu staadionil väga kõva lahing, milleks peame valmis olema.

Kaljul oli kuueaastane tiitlipõud. See on päris pikk aeg. Kas sinu jaoks tundus see nagu terve igavik?
Ei tundunud terve igavik või midagi sellist. Isegi ütleks, et see aeg on läinud väga kiiresti. Ei ole seda tunnet, et see oleks terve igavik. Võib-olla ongi ausam ka see, et iga aasta ei võida neid tiitleid. Selle võrra on neid magusam võita iga kuue aasta tagant. Oluline on olla kogu aeg tipus ja konkurentsis. Seda on ka meie mäng näidanud. See, et oleme kuus korda finaalis olnud, näitab, et oleme stabiilselt olnud kogu aeg konkurentsis ja püsinud tipus.

Meie klubi eelarve ja lähenemine on ka teistest oluliselt teistsugune ja oleme palju pragmaatilisemad. Ma ei taha öelda, et üritame saavutada edu vähesega, aga selliselt, mis on meie liiga ja jalgpalli ökosüsteemiga tasakaalus. Selle võrra on need võidud magusamad, sest läbi selle näitame, et on võimalik teha rohkem tööga kui suu või rahaga. Selle üle võiksime klubis kollektiivselt uhked olla.

Kas see on ka siis põhjus, miks tiitipõud nii pikaks venis?
Kindlasti. Oleme jäänud oma filosoofiale kindlaks. Asjad peavad olema tasakaalus. Eesti on väike riik ja peame nutikalt toimetama vastavalt võimalustele, üle oma varju ei saa hüpata. Samas ei saa öelda, et peame üle oma varju hüppama, sest meie tulemused on teenitud ja teatud stabiilsus on olemas. Vahel on olnud ka raskemad aastad, aga see on elus alati nii, et igale perioodile järgneb tõusuaeg.

Ma mäletan, et Levadia ei suutnud mitu aastat järjest ühtegi korda Kaljut alistada, siis tuli Levadia periood ja mingi aeg oli Flora periood. Üritame oma perioodi uuesti Eesti jalgpalli tagasi tuua ja selle nimel käib töö. Võib-olla oleme oma elu keerulisemaks teinud, et tahame ka oma Eesti mängijaid arendada. Oleme suutnud ka rahvusvaheliselt olla üsna edukad ja oleme praegu suure tähelepanu all. See ei ole ainult Kaljule kasulik, vaid kogu Eesti jalgpallile. Nii see jalgpalli arendamine meie väikses Eesti riigis peabki käima, samm-sammult ikkagi edasi.

Tipneri karikas ei ole Eesti meistritiitel. Kalju on mõlemad kaks korda võitnud. Mida karikavõit võrdluses meistritiitliga Kalju jaoks tähendab?
Iga karikat on alati oluline võita, sest jalgpalli arendamise esimene eesmärk on ikkagi pakkuda midagi meie publikule ja fännidele. Ma arvan, et see on kõige tähtsam, et ka fännid saavad kogeda võite, sest nende toetus ja panus läbi tribüünide ja igapäevategevuse on meeletult suur. Ilma fännide ja kogukonna toeta oleks meil väga raske oma eesmärke ellu viia. Aga vahe on kindlasti suur meie jaoks, sest liiga võit tähendab juba midagi enamat, seal on väljund Meistrite liiga eelringides ja klubi jaoks on läbi selle võimalus veel rohkem silma paista rahvusvahelisel turniiril.

Sellel aastal oli eurokoht käes ja võib-olla sellepärast oli mõnevõrra lihtsam karikafinaali vaadata kui mõnel eelneval aastal, kui mängus oli eurokoht. Raske öelda, aga võib-olla see võttis mingeid pingeid natuke maha, saime rahulikult seda asja võtta, nautida rohkem melu ja finaali tervikuna. Ma olin üllatavalt rahulik selle aja jooksul, lihtsalt hea tundega vaatasin, hoidsin poistele pöialt ja üritasin paari rahulikuma sõnaga toeks olla. Ma olen selline juht, kes ei vaata asja distantsilt, vaid käed on kogu aeg küljes ja olen protsessis sees.

Kas sa olid rahulik ka teisel poolajal, kui Kalju oli 0:2 kaotusseisus? Mis mõtted siis peas olid?
Ma olin rahulik. Meil on sel aastal mitu korda olnud niimoodi, et me kuidagi jumala abiga oleme leidnud endas selle jõu. Ma arvan, et see on mõnevõrra noore võistkonna sündroom. Levadial on väga palju kvaliteeti ja meie enda endine Kalju kasvandik Mihkel Ainsalu on minu arust silmapaistev mängija, kes suudab luua teatud olukordadest väravavõimalusi. Kui sellisel tasemel realiseeritakse, siis tuleb kannatada edasi ja oma võimalused ära oodata, mida me ka suutsime. Ma kuidagi uskusin sellesse.

Kui lõime ühe värava tagasi, siis olin praktiliselt täiesti kindel, et vähemalt lisaajale läheme. Teadsime, et kui läheme lisaajale ja penaltitele, siis seekord tuleb meile. Ma kuidagi tundsin seda ja niimoodi lõpuks ka läks. Kuigi see 3:3 oli selline koht, kus ma mõtlesin, et kuidas poisid selle üle elavad, sest see on murdumise koht, aga müts maha ja poisid tulid ka sealt välja. See ongi jalgpall. Pead suutma kannatada teatud perioodidel ja ainult nii saabki tulemust teha, kui meeskondlikult iga olukorra eest võitled ja annad 110 protsenti. Euromängud ootavad ees ja seal on täpselt samasugused mängud. Selles kontekstis oli see meile väga hea kogemus.

Otseülekandest tundus, et istusid tribüünil teistest eraldi ja jälgisid mängu üksinda. Miks?
Kes teab ja on mind jälginud viimased 15 aastat, siis ma alati istun seal. Ma ei ole selline VIP-ruumi istuja väga olnud. Ma olen alati olnud meeskonna osa ja tahan olla jalgpalli sees oma mõtetega. Ma teen seda alati. Kui vaadata mind A. Le Coq Arenal, kui mängime Levadia või Floraga, siis seal ma istun ja sealt ma vaatan. Reeglina tahan olla üksi, aga vahel on keegi veel. See on minu väike rituaal või viis, kuidas mina naudin seda protsessi. Saan rahulikult süveneda-analüüsida ja vaadata oma nurga alt neid nüansse, mida tahan mängust näha.

Sul olid käes palvehelmed. Kas need aitasid teisel poolajal?
Need palvehelmed on minuga kaasas käinud juba üle 15 aasta, need on kõik Euroopa mängud kaasas käinud. Need aitasid, tuleb välja, need on ennegi aidanud. Need on minu väiksed oma asjad, mis aitavad mängu vaadata ja manifitseerida mõningaid mõtteid. Igaühel on oma väiksed rituaalid ja need on minu väiksed nüansid, kuidas mulle meeldib jalgpalli vaadata. Muidugi peab ka enda vaimutugevust tasakaalustama ja suutma rahulikult jälgida asju, vajadusel olla mingisuguse kommentaari või nõu ja jõuga toeks, ei saa väga lasta emotsioonidel ennast juhtida. On vaja leida abivahendeid ja see on minu abivahend.

Mis toimus pärast mängu riietusruumis?
Me peatreeneriga muigega vaatasime. Nii noor meeskond, nad ei osanudki kuidagi käituda, kuhu joosta, mida teha, kuidas teha. Nad pole ju midagi võitnud kollektiivselt. Vaikselt juhendasime neid, kuidas medaleid kätte saab ja seda oli tore vaadata. See oli selline siiras ja kihvt ja nooruslik. Poisid võtsid riietusruumis tantsu ka lahti ja üritasime Flora riietusruumi kujundada võimalikult Kalju värvidesse. Nägime isegi vaeva ja lapsed tegid joonistusi. Ma arvan, et meil oli selline tore tunne seal - mitte ainult pärast mängu, vaid ka mängu ajal, vaheajal ja enne mängu. Hea professionaalne keskkond ja teenitud võidu järel ka mõnus emotsioon.

Kas meeskonnal oli sinu jaoks ka mingisugune üllatus?
Võib-olla see üllatus veel tuleb. Oleme üks tervik ja ma ei oota nendelt üllatusi. Kogu klubi proovib enda poolt teha kõik selleks, et meeskonnal oleks eeldus teha tulemust. Võimaluste piires anname endast maksimumi, vahel tahaks rohkem anda ja vahel ei ole see võimalik, aga kõik teavad, et teeme nii palju kui võimalik. Ma arvan, et see oli pigem kõigile terviklikult rõõmuhetk ja siin kedagi esile ei tõsteta.

Mul on pigem meie treeneritetiimi üle hea meel, sest nende jaoks on see võit äärmiselt oluline. Nikita Andrejev ja kogu meie treeneritetiim on väga tubli olnud. See on suur töö olnud. Nad noorte treeneritena kogu aeg ise arenevad ja õpivad. Nad on avatud mõttemaailmaga. Suurepärane kollektiiv. Praegu on väga hea energia nii meeskonnas, treeneritetiimis kui ka kontoris. Üks kollektiiv ja ühtne rusikas. Seda on hea vaadata.

Ma saan aru, et suuremat tähistamist veel ei toimunud. See alles tuleb?
Jaa. Kui mäng lõppes, siis treenerid hakkasid vaikselt tuure maha võtma. Täna on kõigil vaba päev, aga see on ka arusaadav, sest poisid rügasid 120 minutit mehiselt. Aga oleme noored, taastume kiiresti ja oleme kindlasti kolmapäevaks valmis. Nüüd on vaja õppida sellest kogemusest, et kui finaalis jääb nii palju energiat väga tugeva vastase vastu väljakule, siis peab akud ära laadima.

Nüüd on küll see koht, kus ma arvan, et meie kodupublik, fännid ja kogu tribüün on järgmises mängus väga oluline. Energia, mille jätsime A. Le Coq Arenale, saavad meie enda toetajad meile anda natuke ja kompenseerida. Ma väga ootan seda kolmapäevast mängu, sest see tuleb väga huvitav. Paidel on ka uus peatreener ja huvitavad muudatused meeskonnas. See ongi hea, et palju ei ole aega mõelda, vaid fookus kohe järgmisele mängule.

Fännid peavad ka kolmapäevaks ära taastuma.
Ma usun, et taastuvad. Nad on ka enamasti noored ja perspektiivikad, nii et pole hullu.

Kas mängijatele ja treeneritele on ka mingisugune rahaline preemia?
Me ei propageeri Nõmme Kaljus sellist mõttelaadi, et mängime jalgpalli raha peale. Mängime jalgpalli selle nimel, et saame olla edukad jalgpallis ja oma karjääri tervikuna läbi tulemuste edendada. Aga preemia on küll. See ei ole esikohal või fookuses, sest me ei taha, et meil klubis oleks arusaam, et tähtsa mänguga seondub raha. Raha on selline vahend, mis alati tuleb siis, kui su töö on heal tasemel ja kui sa pühendud. Raha ei saa olla eesmärk, mille nimel asju teha. See on meil klubis kuidagi selliselt välja kujunenud.

Kalju sai karikavõidu eest 40 kuldmedalit. Kas neid on piisavalt? Ma pean silmas seda, et kas mõni talvel klubist lahkunud mängija saab ka medali?
Me just arutasime klubis seda. Kindlasti Alex Matthias Tamm, kes tuleb varsti Eestisse, on seda medalit väärt. Ta on sellesse panustanud. Isegi Promise David, kes võib-olla tuleb Belgia meistriks. Kindlasti proovime olla medalite jagamisel nutikad ja ma loodan, et kõik, kes peavad saama, saavad medali.

Kalju on nüüd kahekordne Eesti meister, kahekordne karikavõitja ja ühekordne superkarika võitja. Mis järgmiseks?
Järgmiseks tahaks panna ühe meistritiitli siia nimekirja juurde. See on meie jaoks kõige olulisem. See on kõige tähtsam ja kõige suurem eesmärk iga riigi tippklubi jaoks. Tahame ka sel aastal kindlasti selle nimel väga kõva lahingu anda. Ma arvan, et meil on selline võistkond, kes läbi liiga areneb pidevalt, sest oleme noored ja meil on kõigil tulevik ees.

Kalju koosseisust räägitakse millegipärast väga vähe. Isegi kui mängisime Floraga, siis Kalju oli üle aasta noorem. Oleme kindlasti oma konkurentidest - Paidest, Florast, Levadiast - kõige noorem ja võib-olla üks nooremaid liigas. Kui mängisime poolfinaali Kaleviga, kes on ka liigas üks nooremaid, siis olime nendest keskmise vanusega üle aasta nooremad. Ka meie duubelmeeskond on üks nooremaid.

See tähendab ju seda, et poisid lähevad ajas paremaks. Meil on selline kollektiiv, kes on päris hästi õpetatav. Nende arengut on tore kõrvalt vaadata ja ma arvan, et see võiks olla meie edu võti. Need saavutused selle protsessi sees jooksvalt on hästi olulised, sest nende pealt tekib mängijatel kasv ja enesekindluse tõus. Noortel on see äärmiselt oluline. Vaatame, kuidas oleme valmis euromängudeks. See tervikuna kokku annab teatud mõttes eeldused.

Praegu on öeldud, et Kaljul on pink lühike, aga ma arvan, et see ei ole õiglaselt öeldud, sest meie mängijad on lihtsalt nii noored, et keegi ei arvesta nendega, vaadatakse nendest nimedest üle. Meie asi on seda ümber lükata. Ma arvan, et meil on väga tugev ja sügav koosseis. Karikafinaalis pidi kapten välja minema, aga tuli Sander Alex Liit ja Uku Kõrre, mitte midagi ei muutunud. Kõik on võimelised mängima.

Jah, nimede poolest jääme võib-olla alla, aga see on ka meie teadlik valik, et tahame selliseid noori ja näljaseid mängijaid, kelle tulevik on ees ja kelle tulevikku saame oma panuse anda. Ma arvan, et aasta lõpuks jalgpalliüldsus ja ajakirjanikud enam ei räägi, et Kaljul on lühike pink, sest siis on need nimed juba võib-olla natuke rohkem austust välja teeninud. Mina jäägitult usun meie mängijatesse ja vaikselt üritame duubelmeeskonda samas suunas kujundada. See on meie eesmärk ja vaatame, kuidas samm-sammult edasi liigume.

Premium liigas on tabeliseis lubav ja Kalju noorel meeskonnal on käsil päris pikk võiduseeria. Praegu on lausa lust olla Kalju president?
Elu on tasakaalus, sest on olnud ka perioode, kus ei ole olnud nii lust. Klubi juhina võtad alati vastutuse kõige ees, seda nii raskel kui ka heal ajal. Ma arvan, et see tasakaalustab. Kui rasked ajad üle elad, siis tulevad ilusamad ajad ja saad sealt energiat, et edasi minna. See on elu. Praegu on nauditav vaadata, aga ma ei ole nagu kinos, et vaatan seda ekraani pealt. Olen selle filmi üks peaosatäitja, kes on pidevalt selles seltskonnas sees. Igapäevaselt mõtleme ja panustame.

See on väga intensiivne protsess, mis teiselt poolt hoiab mind heas vormis ja noorena. See on nauditav, aga selle nimel peab ka vaeva nägema. Võib-olla sellepärast on ka need palvehelmed käes, et hoida tasakaalu. Emotsioone peab ise juhtima, mitte vastupidi. Igaüks peab ise selle peale mõtlema, kuidas surve ja pingeliste perioodidega toime tulla. Alati see ei õnnestu, aga suures plaanis oleme aastatega õppinud, kuidas paremini toime tulla. Selle asja nimi on kogemus.

Aitäh ja soovin veelkord palju õnne!
Aitäh!