Nõmme Kalju ja FCI Levadia vahelisest karikaheitlusest kujunes ilmselt Eesti läbi aegade kõige vaatemängulisem finaal. Kui eelmises karikafinaalis võitis Levadia 0:2 kaotusseisust Paide Linnameeskonda, siis seekord andis Levadia ise 2:0 edu käest, võitles end siis lisaajale, aga langes lõpuks penaltiseerias.

• Vaata Katariina Peetsoni pildigaleriid artikli alt!

Pöördeid täis finaalmäng 1512 pealtvaataja silme ees kulges esialgu Levadia taktikepi järgi. Mihkel Ainsalu vormistas üleoleku ka tabloole, saates 17. minutil täpse ja tugeva karistuslöögi ristnurka - 0:1 (vormiliselt oli kodumeeskonnaks Kalju, olgugi et igapäevaselt peab A. Le Coq Arenal kodumänge Levadia)!

Teisest poolajast ei jõudnud kuluda minutitki, kui Danõl Maštšenko libises kontrollimatult Michael Schjönning-Larsenile sisse ning põhjustas penalti, mille Joao Pedro kindlalt realiseeris - 0:2!

Kalju üritas paari ründava vahetusega mängu muutust tuua, kuid veel pikalt näis heitlus Levadia kontrolli all püsivat. Tasapisi muutus liiklus karikakaitsja värava ees siiski tihedamaks ning 72. minuti nurgalöögi järel algaski väljakutsuja tagasitulek. Daniil Tarassenkov võitis õhuvõitluse ja Kristjan Kask pääses värava eest löögile, Levadia väravavaht Oliver Ani tõrjus palli latti ja püüdis selle siis, kuid tema suureks meelehärmiks fikseeris äärekohtunik Jaan Roos ikkagi värava - 1:2!

Kalju sai sellest õnnestumiselt tuntavalt usku juurde ning kui Ibrahim Jabir 80. minutil kauni kombinatsiooni täpse löögiga lõpetas, siis näis viigivärav juba loomuliku arenguna - 2:2! Peagi said Kalju fännid veelgi rohkem juubeldada, kui Guilherme pani kastis konksutades Victory Iboro pikali ja brasiillane kukkus keskkaitsja väljasirutatud jala otsa - tulemuseks penalti, mille Nikita Ivanov 86. minutil 3:2 juhtväravaks realiseeris!   

Nüüd oli Levadia kord järsult elavduda ning juba kolm minutit hiljem oligi seis viigis, kui Brent Lepistu skooris Ainsalu karistuslöögi järel pealöögiga - 3:3! Viielt meetrilt sooritatud löök leidis tee võrku väravavahi jalge vahelt.

Lisaajal oli üritavamaks pooleks pikema pingiga Levadia. 105. minutil viis Aleksandr Zakarljuka sööt Richie Musaba üksinda penaltipunkti juurde, aga Maksim Podholjuzin ilmus eikusagilt ja blokeeris löögi. Head võimalused luhtasid ka Iboro ja Ahmad Gero, 113. minutil vastas Modou Tamberdou Ainsalu üritusele veel ühe väärt blokiga. Nii läks mäng lisaajale, kus tõusis kangelaseks Kalju kindamees. Soccernet.ee tähelepanekud:

1. Patuoinast kangelaseks

Penaltiseerias heastas 21-aastane puurilukk aga kõik varasemad patud, võttes kaks lööki ära ja kerkides hoopis õhtu kangelaseks. Kõik ülejäänud löögid selles seerias jõudsid võrku nii, et pall saadeti ühele ja väravavaht teisele poole. Kaks korda aimas Pavlov aga löögisuuna ära ning mõlemal korral sai ta palli ka kätte. Edgar Turi pehme penalti ta lausa püüdis ning Aleksandr Zakarljuka oma tõrjus.

2. Kas pall käis üle joone?

Kohtumise võtmemomendiks oli ilmselt Kalju esimene vastuvärav, sest tolle hetkeni näis mäng üsna mugavalt Levadia pihus püsivat. Kristjan Kase poolt üle väravajoone surutud pallist ammutas Kalju aga usku, mille toel muututi rünnakul üha ohtlikumaks ja viidi tagasitulek lõpule. Aga kas pall käis ikka üle joone?

Oliver Anil õnnestus Kase lähilöögile ette jääda, misjärel põrkas pall latti ja sealt Levadia väravavahi kinnaste vahele. Kui äärekohtunik Jaan Roos värava fikseeris, tormas Ani temalt vihaselt õigust nõudma ja teenis kollase kaardigi. Lõppude lõpuks teavad vastust ilmselt ainult nemad kaks koos Levadia keskkaitsja Victory Iboroga, sest nemad kolm olid tol hetkel väravajoonel. Seal oli ka Kalju ründaja Guilherme, aga Iboro varjas tema vaatevälja ning olukorra järel ei asunud brasiillane isegi väravale apelleerima, vaid haaras lihtsalt peast kinni.

Otsajoonetaguse kaamera kordusest näis, et pall pigem käis kui ei käinud väravas, aga lõplikku tõde kaameranurgad ei selgitanud ja nii puudus ka VAR-il põhjus kohtunike otsuse ümberlükkamiseks. Kui abikohtunik oli enda otsusel kindel, siis küllap tasub tema asjatundlikku pilku usaldada.

3. Mida ütles Andrejev Jabirile?

19-aastase Ghana ründaja Ibrahim Jabiri sissevahetamine oli peamine käik, millega Kalju peatreener Nikita Andrejev 0:2 kaotusseisus mängu muuta üritas. Esialgu püsis Jabir varjus, kuid 69. minutil oli ta läbijooksule pääsemas - paraku ei saanud ta palli korralikult kaasa ja otsustas kaugelt löögile minna, ebaõnnestudes täielikult.

Andrejev kutsus mängija seejärel enda juurde ning pidas talle emotsionaalse loengu. Huvitav oleks teada, mida ta ründajale ütles, sest kui Jabiril avanes 80. minutil järgmine šanss, siis lahendas ta selle külmaverelise sooritusega ning jooksis otsejoones peatreeneri embusse.

Endise ründajana tunneb Andrejev väravaküttide hingeelu hästi, tema käe all kujunesid Promise Davidist ja Alex Matthias Tammest väravamasinad. Ilmselt näeb ta Jabiris samalaadset potentsiaali, sest pärast Jabiri liitumist avaldas treener juba veebruaris usku, et peagi näeme teda väravaküttide edetabeli tipus. 

4. 138 minutit märulit pluss penaltid

Poolfinaalide järel võis selle üle kurvastada, et mõlemad karikafinalistid omasid juba eurosarjapiletit ehk finaali otsustada ei jäänud miski muu kui see, kes tõstab enda pea kohale karika. Ent just see ongi idee poolest karikavõistluste juures kõige tähtsam ning võib-olla just eurosarjapingete puudumine aitas puhtal võidujanul sedavõrd harukordseks põnevusetenduseks kasvada.

Muidugi, Kalju janunes karika järele, olles kuus aastat ilma ainsagi trofeeta, ning Levadia maksimalistlikud nõudmised ei tule kellelegi üllatusena. Ent meeskondade esitusest puudus see kaotushirm, mis tähtsates sõelmängudes pahatihti võimust võtab. Kõik jäeti küll väljakule ja kohati läks võitlus isegi väga närviliseks, mitu mängijat lahkusid väljakult vigastusega ja mitu lihtsalt krampidega, ent tooreks see heitlus ei läinud.

Oli lihtsalt üks ütlemata vahva lahing, võib-olla et kõige vahvam lahing, mida karikavõistlused meile kunagi pakkunud. Vaid kolm varasemat finaali olid läinud penaltiseeria peale, viimati seejuures 16 aastat tagasi, mil Flora alistas 0:0 viigi järel täpsete penaltilöökidega Kalju. Kõige suureskoorilisem "viik" oli siiani TVMK ja Flora vaheline 2:2 2003. aastal. Üks dramaatilisemaid tagasitulekuid sündis eelmisel aastal, mil Levadia pööras Paide Linnameeskonna vastu 0:2 kaotusseisus 4:2 võiduks.

Tänavuses finaalis oli aga kõike - tagasitulek, pöörded, draama, lood mängu ümber ja sees, patuoinad ja kangelased. See on finaal, mis jääb kauaks meelde ja millega saab tulevasi karikaduelle võrrelda. Ühtekokku rassisid mõned mängijad väljakul 138 minutit pluss penaltid, sest avapoolajale lisati kaks minutit, teise poolaja järel mängiti kümme minutit lisaks ning mõlema lisaaja poole järel veel kolm lisaminutit. Pole ime, et mehed lõpuks riburadapidi krampidega maha langesid.

5.  Mängu parim - Maksim Podholjuzin

Äärmiselt keeruline on kedagi Kalju koosseisust eraldi välja valida, sest tulemuse tõid ennekõike kollektiivne võitlus ja enesekindlus, mis üheksa eelmist mängu võitnud tiimis peitus. Seda võitluslikkust sümboliseerib ideaalselt kapten Podholjuzini ülioluline blokk lisaajal, mille järel tuli mees välja vahetada, sest tema jalad lihtsalt keeldusid edasi töötamast.