Poolkaitsja Mihkel Ainsalu põleb soovist tõestada endale, treeneritele ja kõigile teistele – aga eelkõige ikka endale! – et ta on jalgpallur, keda tasub kõige tähtsamates lahingutes platsile usaldada. Suvel FC Florast lahkunud ja Ukraina kõrgliigaklubiga FK Lviv liitunud Ainsalu naudib uue töökeskkonna nõudlikkust.

2019 oli poolkaitsja Mihkel Ainsalu karjääri parim aasta. Pärast põlvevigastusest taastumist murdis ta end Flora põhikoosseisu ja mängis klubi 12. meistritiitlis tähtsat rolli. Eurosarjas tegi ta kõik Flora neli mängu algusest lõpuni kaasa ning sahistas A. Le Coq Arenal Frankfurti Eintrachti võrku.

Õnnestumised klubirindel tõid kaasa kutse rahvusmeeskonda. Peatreener Karel Voolaid kaasas Ainsalu koondisesse kõigiks kolmeks sügiseseks valikmänguaknaks. Ja mitte varu-, vaid põhimeheks. Ainsalu alustas mõlemat mängu Hollandiga ja ka kodus Saksamaa vastu. 23-aastase jalgpalluri kohta hästi, isegi väga hästi!

Aeg karjääris järgmise sammu astumiseks oli küps. Jaanuari alguses ütles Flora president Pelle Pohlak, et Ainsalu peab talvel liikuma välismaale ja lisas: "Tal on kaks sellist võimalust, mille nimel töö käib." Juuli lõpus oli Ainsalu aga endiselt Flora jalgpallur, ent mängupäeva koosseisust kadunud. Ja harjutas Lillekülas üksinda.

Klubi spordidirektor Norbert Hurt selgitas olukorda nii: "Algselt oli nii meie kui ka mängija soov ja plaan, et jätkame koostööd hooaja ja kehtiva lepingu lõpuni. Ühel hetkel tuli aga arusaam, et nii saab olema keeruline. Istusime Mihkliga maha ja leppisime kokku, et klubi annab talle vaba voli pidada läbirääkimisi välisklubidega uue töökoha leidmiseks ilma, et FC Flora seaks sellele üleminekule mistahes tingimusi."

Jalgpalliajalugu tunneb paraku sadu ja tuhandeid näiteid karjääridest, mis ongi omadega ummikusse jooksnud. Staadioninurkades arutati, kas Ainsalu võib talitada nagu Madis Vihmann mõned kuud varem ehk karjääri 24-aastasena lõppenuks kuulutada. Negatiivne stsenaarium jäi ära, vaid Ainsalu on nüüd Ukraina kõrgliigaklubi FK Lvivi mängija.

Poolkaitsja ei läinud Lvivi lühikese kontrahtiga õnne otsima, vaid sõlmis klubiga kolme-aastase lepingu. "Klubil on minu suhtes kõrged ootused ja minul nende suhtes samuti. Lepingus see kõik ka väljendub," sõnas Ainsalu esmaspäeval koondiselaagri alguses Soccernet.ee-ga vesteldes.

Mihkel, üpris kohe, kui olid Lviviga liitunud, tulid ärevad uudised klubis avastatud koroonaviiruse kohta ja klubi avavoorukohtumine lükati edasi. Mis täpselt juhtus ja kuidas see sind mõjutas?
Paaril mängijal oli viirus. Nad eraldati kohe meeskonnast ja saadeti mujale elama. Ülejäänud olid kordustestideni karantiinis. Kõik, kes oli esimeses testis negatiivsed olnud, jäid negatiivseteks ka kordustestis. Siis sai tavalise treeningtööga jätkata.

Oled Ukrainas nüüdseks olnud ligi kuu ja ametlikult Lvivi mängija poolteist nädalat. Millised on esmamuljed?
Trennid ja mahud on väga kõvad. Hommikul on meil puhas jooksutrenn ehk väga kõrgel intensiivsusel joonejooks. Otsade pikkus on väravavahialast teise väljakupoole karistusalani. Korduste arv on 40. Ikka väga kõvasti tuleb kuuma anda!

Õhtune trenn on jalgpall ja see, kuidas trennis teineteisele sisse minnakse ja kontakti antakse… ma arvan Floras oleks mind juba neli korda kabinetti kutsutud ja küsitud, et kas mul on elus kõik hästi?

Aga su muie viitab, et sa naudid seda intensiivsust?
Mulle sealne kultuur ja see, kuidas asjad käivad, väga meeldib. Võib-olla sobib see minu iseloomuomadustega ja aitab parima välja tuua.

Slaavi kultuuriruumis antakse meeskonnale reeglina hooaja eel väga täpselt teada, mis on eesmärk ja mida nõutakse. Mis sihid Lvivi meeskonnale on seatud?
Klubi tahab ehitada meeskonda, kes oleks suuteline mängima eurosarjas. Et sinna pääseda, tuleb meistrivõistlused lõpetada kolmanda või neljanda kohaga. Asjad on suurelt ette võetud ja see, kuidas mängijaid koheldakse ja kuidas asjad on ette valmistatud, on tipp-topp! Kõik, mida olen palunud või küsinud, on mulle ka antud.

Klubi sihid on seega kõrged, aga kas ka tase?
Kui mängud peale hakkavad, siis saame taseme täpsemalt teada. Ettevalmistusperioodi käigus pidasime kolm kohtumist, mis läksid enam-vähem. Mängijad said teineteist tunnetada. Isiklikus plaanis õnnestusin, sest lõin kolme mänguga kaks väravat. Arvan, et võib rahule jääda.

Mis rollis sind täpselt kasutatakse?
Ikka keskväljal. Kui Eestis olin box-to-box poolkaitsja, siis Ukrainas pean olema otsajoonest otsajooneni. Treeneritel ja klubil on minu suhtes väga kõrged ootused. Nagu ütlesin – see, mida olen küsinud või palunud, on antud. Järelikult pean mina neile samaga vastama.

Näen, et sul on ka enda suhtes kõrged ootused?
Absoluutselt! Selline ma mängija ja inimesena olen.

Kas ja mida sa enne Ukrainasse minekut sealse liiga ja elu-olu kohta uurisid?
Seda üleminekut aitasid teostada Tarmo Kink ja Samuel Vard. Kingiga sai Ukrainast natuke räägitud, aga väga palju ma uurima või mõtlema ei pidanud. Tegemist on ikkagi Ukrainaga! Kui eelmisel sügisel koondisega Zaporižžjas käisime, siis istusime Martin Milleriga hotellitoas ja mõtlesin, et siin tahaks mängida küll. See sai omavahel seal kõva häälega välja öeldud. Ja täna on see reaalsus.

Floras harjutasid lõpus üksinda. Kuidas oli võimalik sellest olukorrast end Ukraina kõrgliigameeskonna treeningtempole ümber lülitada?
Kui oleksin võistkonnaga treeninud, siis poleks suurt vahet olnud, sest Ukraina tempo nõuab mängijalt palju rohkem. Eks algus oli raske. Nõutakse palju ja kui tunnen, et ei jõua, siis treener nõuab endiselt ja läbi selle panengi juurde. Enamus jalutavad pärast trenni jääkottidega minema. See ongi reaalsus.

Sina ka?
Mina mitte. Pole veel jääkotte kasutanud. Tahaks öelda, et põhi on kõva.

Florast lahkumine oli päevakorras ju tegelikult juba talvel, kui käisid esmalt testimisel Šotimaa klubis Hibernians, millele järgnesid üleminekujuttudest tihe talv ja segane kevad, kuniks juulis oli olukord see, kus sa tegid Floras üksinda trenni. 2020. aasta polnud kuni Lvivi minekuni sinu jaoks kerge aeg?
Ei olnud tõesti kerge aeg, aga olin igati valmis, et see selliseks kujuneb. Mu naine oskab asju ette näha ja nõu anda ning tänu temale olin kõigeks valmis. Teadsin ette, et 2020. aasta esimene pool kujuneb väga raskeks, aga nüüd võin öelda, et vaev on end ära tasunud. Samamoodi nagu need trennid, mis Lvivis olid alguses väga rasked. Ma teadsin, et see on hind, mida pean esmalt maksma.

Minu ja Flora nägemused, kuidas mu edasine karjäär võiks välja näha, olid natuke erinevad. Mängijana olen väga ambitsioonikas. Ja kuidas seda lihtsalt öelda… võib-olla olengi jalgpallimaailmas mängijana ülbe persevest? Äkki ongi lihtsalt nii? Klubi nägi asju ühtpidi, mina teistpidi ja nii see läks.

Aga ülbe persevest olemine on võimalik jalgpallis – eriti võistlusolukorras! – enda tugevaks trumbiks pöörata?
Absoluutselt! Niisama ei löö Frankfurti Eintrachtile väravat.

Kui Florast lahkusid, tegid Instagramis südamliku postituse. Oli see ikka siiras?
Muidugi oli. Mul ei ole klubile mingeid etteheiteid. Kui tulin Florasse, olin noor ja naiivne poiss, aga olen kasvanud ja hakanud asju nägema teistmoodi, kui klubi filosoofia. See pole etteheide, aga jalgpallurina tundsin, et minu aeg Floras on täis ja vaja on midagi muud.

Mis on su isiklik eesmärk selles koondiselaagris?
Koondisemängud pole mul läinud nii hästi, kui oleksin tahtnud. Saksamaa vastu oli enamvähem, aga teistes matšides ma taset, mida endalt nõuan, välja ei mänginud. Võib-olla ma pole end lõpuni usaldanud, sest mul pole olnud igal nädalal tugevat sparringut? Saksamaa ja Holland on ikkagi maailma tipud ja Premium liiga mängudelt Tammeka ja Kuressaarega on väga raske nende vastu tulla.

Minusugune mängija vajab igapäevaselt tugevat trenni. Tahan öelda, et olen praegu koondisemängudeks rohkem valmis kui eelmisel aastal.

Seega eesmärk on põhikoosseisu pääseda ja seal tegusid teha?
Absoluutselt!

Sünniaeg: 8. märts 1996
Vanus: 24
Positsioon: poolkaitsja
Klubikarjäär: 2013-14 Nõmme Kalju, 2015-2020 FC Flora, 2020-… FK Lviv (Ukraina)
Koondisekarjäär: 7 A-maavõistlust (debüüt 23. novembril 2017 Vanuatu vastu)