Thomas Häberli vaatab Soccernet.ee-le antud intervjuus tagasi Eesti jalgpallikoondise kolmele mängule, kus ta oli küll peatreener, aga meeskonda tegelikult juhendada ei saanud. Erakordne aeg nõudis erakorralisi meetmeid ja vahendeid ning andis võimaluse mängijatele, kes seda muidu poleks saanud. On, millest rääkida.

Häberli logis täna pärastlõunal end MS Teams keskkonnas toimunud intervjuule sisse laia naeratuse saatel. "Päike paistab, esimene aprill ja esimene päev pärast isolatsiooni!" raporteeris reipalt šveitslane, kel selja taga treenerikarjääri pentsikuimad kaks nädalat, sest järgnevat stsenaariumit annab ikka välja mõelda!

Esmalt viidi Eesti meeskonna kodumäng Terviseameti sürreaalse ja jabura argumentatsiooni saatel Tallinnast üle Poola. Siis kukkusid koroonaisolatsiooni mõned koduliigamängijad ja siis veel mõned ning pidevalt tuli meeskonda kaasata uusi jalgpallureid, kes peatreeneri algsetes plaanides polnud. Siis aga järgnes jalgpalliline tuumaplahvatus, kui purunes koondise koroonamull, sest üks sinna negatiive testiga sisenenud jalgpallur andis positiivse proovi.

Meeskonnaliikmed ja treenerid läksid automaatselt isolatsiooni, aga hotellitubadesse eraldumise järel asuti kiirkorras kokku panema uut meeskonda, sest mänge edasi lükata ei saanud. Öisel ajal helistati läbi mängijaid. Need, kes toru tõstsid, kutsuti koondisesse. Häberli tutvustas videokoosolekute abil oma plaane meeskonna vahetu juhendamise üle võtnud Martin Reimile ja uus Eesti meeskond lendas Poola, siis Valgevenesse ja siis Rootsi.

Järgnenud kaheksa päeva jooksul peeti kaks MM-valikmängu (2:6 Tšehhiga ja 2:4 Valgevenega) ning maavõistlus Rootsiga (0:1), mille eel, ajal ja järel jagas Häberli juhtnööre telefonitsi ning pidas meeskonnakoosolekuid videosilla abil oma Tallinna hotellitoast. "Need kümme päeva olid ühelt poolt isiklikus plaanis keerulised, sest tahtsin ju meeskonna juures olla, aga teisalt väga tihedad ja töised. Istusin väga palju arvuti ees ja jagasin juhtnööre," meenutab Häberli.

• Luup peale | Eesti – Tšehhi 2:6. Võinuks minna natuke paremini, aga ka päris palju hullemini
• Luup peale | Anier säras, vaieldav penalti, Õigus põles ja Eesti langes Valgevene vastu
• Luup peale | Kaotus Rootsile jah, aga küps ja väärikas esitus kah!

Esimene suurem otsus, mis Poola sõitnud koosseisu selgumise järel langetati, seisnes pikalt ettevalmistatud plaani prügikasti virutamises. "Tahtsime ka Tšehhi vastu kasutada 5-3-2 asetust. Aga et isolatsiooni langesid eelkõige kaitsjad või kaitsva suunitlusega poolkaitsjad nagu Karol Mets ja Joonas Tamm ning Mattias Käit ja Vladislav Kreida, võtsime kasutusele 4-2-3-1, sest kaitsjaid lihtsalt polnud võtta.

Valgevene-mänguks liikusime aga vahepeal natuke täienenud koosseisu tõttu tagasi 5-3-2 asetuse juurde. Seega pidime jagama uued juhtnöörid nii meeskonna juures viibinud treeneritele kui ka mängijatele. Need olid tõesti hullud 10 päeva, mis näitasid aga, et meil on tugev meeskond heade liidritega, nagu Kostja Vassiljev, Märten Kuusk, Rauno Sappinen ja esimeses mängus väravas seisnud Mihkel Aksalu. Neist oli tõesti palju kasu, sest ilma nende kogemusteta olnuks kõik oluliselt keerulisem," räägib Häberli.

Thomas, kui sa oma hotellitoast Martin Reimi briifisid, mängijatega videosilla abil koosolekuid pidasid või kohtumiste ajal treeneripingile juhtnööre edastasid, siis kas sa tundsid end kogu selle protsessi ajal Eesti koondise peatreenerina?
Jah, lõppude lõpuks tundsin küll, sest vastutan kõigi otsuste ja valikute eest. Tõsi, kui Martin ja tema abilised nägid väljaku äärest, et keegi on väga väsinud, siis muidugi tegid nad tema väljavahetamise otsuse ise, sest kõik ekraani vahendusel kätte ei paista. Need asjad toimisid hästi. Aga plaani panin paika mina. Arutasime erinevaid lahendusi ja lõpuks otsustasin, kuidas ja kellega me mängule vastu läheme.

Mul on väga kahju standardolukordadest, millega ma ei saanud ise treeningväljakul tegeleda. Eriti mängus Valgevenega tegid need meile suurt kahju. Osade koondiselaagri tarbeks varem välisklubidest Tallinna jõudnud mängijatega oli meil juba laupäeval enne koondiselaagri algust standardolukordade teemal koosolek ning esmaspäevases trennis keskendusime neile.

Aga siis langesime kõik isolatsiooni ja terve võistkond tuli välja vahetada. Uutel meestel polnud aega treeningutel üldse selle teemaga tegeleda, mingid põhimõtted käidi läbi hotelli fuajees.

Kui täpseid juhiseid said sa Martin Reimile jagada mängude ajal? Kuidas täpselt suhtlus Tallinna ning Lublini, Minski või Stockholmi vahel välja nägi?
Side oli minu abitreeneri Norbert Hurda ja Martini abitreeneri Janno Kivisilla vahel. Mina, Norbert ja meie treeneritetiimi liikmed olime mängude ajal Zoomi kaudu omavahel ühenduses ja kui ma nägin midagi, mida tahtsin mängupaika edastada, siis ütlesin seda Norbertile, kel oli pidev otseside Jannoga. Mängude vaheajal jagasin natuke rohkem juhtnööre. Eriti kahes esimeses mängus.

Kolmapäeval Rootsi vastu asjad toimisid ja suuri parandusi polnud teha vaja, mis valmistab mulle rõõmu. Mängisime tugeva Rootsi meeskonnaga 90 minutit nii, et suutsime neile kogu aeg survet avaldada. Mängijad esinesid vapralt. Jah, tasakaalu otsimisega peame veel vaeva nägema, aga tegime sammu õiges suunas.

Kolmest peetud kohtumisest konkreetsemalt rääkides ja Tšehhiga peetud matšist alustades, siis millega jäid seal rahule, millega mitte? Mis sind üllatas ja mis vastas ootustele?
Kuna soovitud süsteemi kasutamiseks polnud mängijaid, tegime plaani ringi ja valisime 4-2-3-1 asetuse, millega enamik mehi hästi tuttavad. Tšehhi rivistus meile vastu täpselt sama asetusega, aga nad olid õhus palju võimsamad. Me lihtsalt ei olnud sellele jõule adekvaatset vastust. Eriti just standardolukordades.

Mis pilguga vaatad tagasi Minskis saadud 2:4 kaotusele, kus pool tundi enne lõppu juhtisime 2:1 ja veel 10 minutit enne lõppu oli tablool 2:2 viik?
Ütlen ausalt – valus on, sest esinesime tõesti hästi ja 75. minuti seisuga olime minu meelest võidule lähemal kui Valgevene. Aga siis tegime kaks lihtsat individuaalset viga, mis koondisejalgpallis kohe ära karistati. Tuleb leppida. Mõnede mängijate jaoks oli tegu esimese kogemusega sel tasemel ning jalgpallis juhtuvad eksimused siis, kui ollakse vastase surve all.

Märten Kuuse lisandumisest (isolatsioonist vabanenud keskkaitsja liitus koondisega Minskis – O. J.) oli väga palju kasu, sest saime kasutada kolmemehelist kaitseliini. Samuti läksid Maksim Paskotši esitused mäng-mängult kindlamaks. Kaitse oli stabiilsem, aga keskvälja mehitasime kitsa valiku tõttu ainult ründavate mängijatega, sest me ei näinud teistes piisavat kvaliteeti (NB! Häberlil olnuks variant kasutada Ilja Antonovit, aga Tšehhi vastu mänginud poolkaitsja jäi järgmises kahes matšis pingile – O. J.).

Kõik mehed andsid endast parima ja kaks löödud väravat oli kahtlemata pluss, aga paraku lasime endale lüüa liiga palju. Üldiselt näitasime aga Valgevene vastu jalgpalli, mida soovingi enda juhendatavalt Eesti meeskonnalt näha. Minu jaoks on tähtis, et rünnakule minnes valitseks mängijates ja meeskonnas enesekindlus.

Jalgpalluritele meeldib ikka rünnata, mitte ainult kaitsesse joosta. See annab meeskonnale uut energiat. Ja enesekindlat ründemängu me Valgevene vastu ka nägime, sellega olen rahul. Igas mängus tuleb ette keerulisi perioode, mis tuleb üle elada, kuni tulevad paremad. Saime sellega pikalt hakkama, aga kahjuks tegutsesime standardolukordades halvasti ja sealt lõid vastased kolm väravat.

Meeskonna üldise mängustiiliga jäin aga rahule. Kahe ründaja kasutamine on selge signaal, et me ei taha ainult kaitsta. Peame olema rünnakul ohtlikud ning kahe ründajaga tegutsedes olemegi. Poolkaitsjad peavad neid toetama ning tegid seda tulemuslikult, sest võitsime rohkelt teisi palle ning pallikaotustele järgnenud pressing oli samuti kvaliteetne. Parandamisruumi jagub kõvasti, aga oleme õigel teel.

Ning lõpetuseks mäng Rootsiga. Otsustasid koosseisu mitte roteerida, vaid usaldada eelkõige samu mängijaid, kes olid platsil käinud ka Tšehhi ja Valgevene vastu. Selgita palun põhjuseid selle otsuse taga.
Vastupidavuse mõttes oli minu silmis keeruline teine, mitte kolmas mäng, sest Tšehhi ja Valgevene vastu peetud matšide vahele jäi ainult kaks, aga Rootsi-mängule eelnes kolm puhkepäeva. Kahe puhkepäeva korral on mängijate jalad vahel veidi väsinud.

Aga Eesti jalgpallurid on tugevad ja jaksavad joosta, mida Stockholmis ka nägime, sest jaksasime mängu lõpuni meeskondlikult üles-alla tööd teha, joosta ja vastast survestada. Seega väsimuse pärast ma ei muretsenud, sest olin veendunud, et kolm mängu kaheksa päeva jooksul on meestele vastuvõetav tempo.

Teiseks ei teinud ma koosseisus vahetusi põhjusel, et meil polnud piisavalt rahvusvahelisele tasemele vastava kvaliteediga jalgpallureid. Ma polnud ise treeningväljakul kohal, aga sain sealt selge sõnumi, et tasemevahe algkoosseisuliikmete ja mõnede vahetusmängijate vahel oli liiga suur. Polnud põhjust algkoosseisus ülearu palju vahetusi teha.

Aga sa ei teinud vahetusi ka mängu käigus. Rauno Sappinen sekkus 77. minutil, aga ülejäänud kolm vahetust leidsid aset alles 88. minutil.
Kuna meeskonna koosseis oli olude sunnil eksperimentaalne, siis polnud mul kõigile positsioonidele pingilt ka sobivat vahetusmeest võtta. Mul pole mitte midagi mitte ühegi mängija vastu, aga iga jalgpallur pakub erinevat oskustepaketti ja mõnesid polnud mul selles mängus vaja. Kui oleksime ise 1:0 juhtinud, teinuksime vahetusi ilmselt varem, aga tolles olukorras mitte.

Juunis ootab Eesti koondist Balti turniir ja sügisel jätkuvad MM-valikmängud. Meeskonna algrivistus ja vahetuspink erinevad siis olulisel määral märtsis nähtust. Milliseid väärtusi, mõtteid või lahendusi on aga võimalik selja taha jäänud koondiseaknast kaasa võtta ja edaspidigi kasutada, kui koosseis hoopis teine?
Kindlasti üldine mängustiil – me peame vastast pressima ja olema ründavad. Samuti peame vahel survestama palli valdavat vastaste väravavahti. Tahame mängida kõrgemal, sest just nii saame ka ise rohkem palli vallata.

Üks võimalus on harjutada tehnikat, et mida palliga teha, kui see sinu valduses on. Teine võimalus on harjutada kaitsemängu organisatsioonilist poolt, sest mida parem see on, seda suurem tõenäosus on pall vastaselt enda valdusse saada. Minu meelest peame just sellele viimasele asjale rõhku panema.

Vaatasin Eesti koondise eelmisi kohtumisi, mitte ainult eelmisest aastast, vaid ka varasemast ajast, ja nägin, et pallivaldamine jäi vahel alla 30%. Soovime seda näitajat tõsta. Mitte tingimata 50%-ni, aga kõrgemale küll, sest 25%-ga on paratamatult väga keeruline platsilt võitjana lahkuda. Peame selles vallas juurde panema ja parim moodus selleks on olla targem ja tugevam olukordades, kui pall on vastase valduses.

Koondise meeskondlik kvaliteet peab tõusma, iga mängija individuaalne tase peab tõusma. Nad peavad suutma kaitses üks-ühe vastu duellides hakkama saada, sest ainult nii saame vastast terve kohtumise vältel pressida. Muidugi tuleb meil veel tööd teha, et leida õige tasakaalupunkt, millal tegutseda turvalisemalt ja millal tõusta üles ning usaldada kaitses üks-ühe vastu duelle.

Kaasaegne jalgpall ning kiired üleminekud rünnakult kaitsesse ja vastupidi käivad lahutamatult kokku. Jalgpallurid spurdivad pidevalt ja mõlemas suunas. Jooksurammu minu meelest meil jagub. Järelikult peame seda kasutama.

Ma olen ise endine ründaja (Häberli lõi aastatel 2000-2009 Šveitsi tippklubi Berni Young Boysi kasuks 217 mängus 52 väravat – O. J.) ning minu meelest on Eestil hetkel hea ründajate valik. Samuti on meil head keskkaitsjad. Seetõttu kasutamegi kahte ründajat ja kolme keskkaitsjat ning 5-3-2 asetust. Olen selle valiku ja otsusega rahul ning loodan nüüd väga, et juunis saan ka väljaku äärest meeskonda juhendada.

Eestis on seni üldiselt valitsenud arusaam, et kahe puhta ründaja ja Konstantin Vassiljevi korraga platsile mahutamine, nagu sa tegid mängus Valgevenega, muudab meeskonna tagant liiga haavatavaks. Paistab, et sa seda arusaama ei jaga?
Muidugi saab niimoodi mängida. Nagu nägime matšides Valgevene ja Rootsiga, siis probleeme polnud. Kolmapäeval mängis Vassiljev nr 6 positsioonil, aga ta suudab tegutseda ka nr 8 ja nr 10 peal. Eesti meeskonna jaoks pole mingi probleem mängida kahe ründajaga ja Vassiljeviga nende taga.

Mõned küsimused veel konkreetsete mängijate, esmalt Tšehhi vastu koondisedebüüdi teinud 18-aastase keskkaitsja Maksim Paskotši kohta. Paistis, et ta esitused läksid üha paremaks. Kuidas sa tema mänge hindad?
Debüüt tuli tema jaoks natuke liiga vara. Tšehhi lõi meile kuus väravat. Maksim polnud selles süüdi, aga kui soovida positiivset tulemust, siis tuli see mäng tema jaoks liiga vara. Noore jalgpalluri puhul on alati tähtis, et ta suudaks oma taset pidevalt tõsta. Esmalt tuleb uue tasemega kohaneda ja säilitada vastupanuvõime. Ning seejärel oma taset tõsta. Sellega sai Maksim hakkama ja see näitab mulle, et tulevikku silmas pidades on ta tohutu talent. Tema kvaliteeti tõestabki asjaolu, et ta suutis iga mänguga paremaks minna. Eriti just Rootsi vastu mängis ta hästi ja see valmistab mulle rõõmu.

Keskpoolkaitses on sul valikus Vladislav Kreida ja Mattias Käit, samuti Markus Soomets ja Martin Miller. Nad kõik pidid kõrvale jääma ja nendes kolmes mängus tegutsesid põhikoosseisus Markus Poom ja Bogdan Vaštšuk, kellest viimane esialgu nimekirja ei kuulunud. Kuidas nad neile osaks saanud võimaluse ära kasutasid? On nad edaspidi keskpoolkaitsjate hierarhias kõrgemal kohal?
Mõlemad mehed mängisid hästi. Aga meeskonna seisukohast on esmatähtis õige tasakaalu leidmine, kus mängijad tegutsevad endale loomulikes rollides. Kreida, nagu teame, on kaitsvama hoiakuga jalgpallur, kellega võrreldes on Poom selgelt ründavam tüüp. Vaštšuki õige positsioon on nr 10 või toetav ründaja, aga nendes kohtumistes pidi ta vahepeal tegutsema nr 6-na ja kaitses kõvasti rabama. Seda arvestades sai ta hästi hakkama.

Aga esmatähtis on meeskondlik tasakaal ja kui seekord kasutasime olude sunnil keskväljal kolme ründava suunitlusega mängijat, siis tuleb rõhutada, et see oli erakorraline olukord. Tavaliselt me niimoodi mängida ei taha ega saa.

Lisaks keskväljameeste kaitsvate ja ründavate omaduste vahelisele tasakaalule peame silmas pidama ka meeskonna pikkust. Kui vastase rivistuses on kuus-seitse 1.90 pikka mängijat, tuleb seda algkoosseisuvalikuid ja vahetusi tehes silmas pidada, sest muidu ei suuda me standardolukordasid kaitstes vastasega hakkama saada. Võistkondlik tasakaal on tähtis alati ja igal pool.

Naastes Poomi ja Vaštšuki juurde, siis nad näitasid läbi terve koondiseakna end heast küljest. Ka nende puhul oli just kohtumine Rootsiga minu silmis parim partii. Nende kolme mänguga panid Poom ja Vaštšuk teistele poistele surve peale.

• Eesti parim Rootsi vastu - Sander Puri
• Koondisesse naasnud Puri: võin mängida igal pool, aga päris väravasse ei läheks

Sander Puri on väga kogenud ja kohanemisvõimeline mängija, kes on senise karjääri jooksul tegutsenud enamasti paremääre või keskpoolkaitsjana, aga mängis Rootsi vastu vasaku wing-back'ina. Ja mängis hästi. Kas tema võimalused teenida koondisekutse juunis või sügisel on nüüd oluliselt suuremad kui enne märtsikuu mänge?
Muidugi on. Ta mängis tõesti hästi. Mina ja teised treenerid olid temaga igati rahul. Puri näitas kõrget mängulugemisoskust ja suurt kogemust. Tal polnud mitte mingeid kohanemisraskusi, vaid platsile pääsedes mängis ta nii, nagu oleks kogu aeg selles protsessis sees olnud. See näitab kvaliteeti ja minu silmis tema aktsiad tõusid.

Mis on sõnum mängijatele, kes tegid selle 10-päevase võistlusreisi kaasa, aga kordagi väljakule ei pääsenud (neid oli üheksa – Karl Andre Vallner, Karl Johan Pechter, Marek Kaljumäe, Magnus Villota, Märten Subka, Martin Kase, Kristo Hussar, Martin Käos ja Pavel Dõmov)?
Lõpuks on küsimus mängija kvaliteedis. Koondisemäng ei ole kingitus. Oleme siin selleks, et mängida jalgpalli ja platsile pääsevad parimad. Nad olid kohal ja näitasid treeningutel, milleks võimelised on. Sain selle kohta treeneritelt tagasisidet ja otsustasin, et nad peavad koduklubis tugevamaks saama, sest praegu on samm koondisejalgpalli nende jaoks liiga pikk.

Mida kõrgem on mängija tase, seda suuremad on tema võimalused platsile saada. Kui nad suudavad koduklubide eest mängides igal nädalal üleplatsimehe vääriliselt esineda, pole midagi välistatud.

Samas tahan rõhutada, et kogu tagasiside, mida sain vahetusmängijate suhtumise ja valmiduse kohta, ütles, et see oli tipptasemel. Seal pole mul mitte kellelegi mitte ühtegi etteheidet. Kui meeskond suudab väljakul endast kõik anda, on selle taga ka vahetusmängijate panus, sest treeningutel on pingutanud ju kõik.

Tasemeerinevus on normaalne, sest jalgpallikoondis ongi iseenesest ju püramiidjas moodustis, kus kõige paremad mängijad asuvad tipus. Ning kui meil on 20-30 mängijat puudu, siis loogiline ju, et tasemevahed meeskonna sees on tavapärasest suuremad. Usun, et mängijad saavad sellest aru. Suhtumine oli paigas, nad pingutasid ja andsid treeningutel endast maksimumi, aga et platsile saada, peab nende tase tõusma.

Mis tunded sind selle erakorralise ja ebanormaalse koondiseakna järel valdavad?
Kokkuvõttes olen pettunud, sest pidime MM-valiksarja alustama olukorras, kus me polnud teistega võrdses olukorras. Peame sellega leppima. Tšehhi-mäng mind nii väga ei häiri, aga mäng Valgevenega jääb kripeldama, sest tegu on vastasega, kellest oleme võimelised jagu saama ja keda tahtsime kindlasti võita.

Olen pettunud, et ma ei saanud sellest tähtsas mängus ise meeskonda juhendada ja et me ei saanud parimaid mängijaid kasutada. Aga nagu ütlesin – peame sellega leppima. Teisalt said mitmed uued mehed võimaluse enda näidata, seega siit koondiseaknast võib kaasa võtta ka positiivseid nüansse.

Kokkuvõttes polnud see kõik aga ikkagi normaalne, ent asjad on nii nagu nad on… Meie eesmärk on mängida jalgpalli, aga Eesti parimad mängijad istusid kümme päeva isolatsioonis ja lendavad nüüd koduklubide juurde tagasi.

Õnneks nägime nende kolme mängu jooksul tasemel meeskonnavaimu, häid liidreid, vaprat jalgpalli lõpuvileni välja. See kõik on positiivne. Aga kui tulemuseks on kaotus, on tunne lõpuks ikkagi sitt.