Vahel näib, et meie teadmised jalgpallist on tegelikult õige pinnapealsed ja kõik, mis puudutab ajalugu, toetub üksnes müütidele. Alustame või elementaarseimast: jalgpallikuningas on Pele, printsidena tiirlevad tema õukonnas Maradona, Cruyff, Puskas, di Stefano, Beckenbauer.

See ABC on raiutud maailma sadadesse raamatutesse ja aina uued kordavad neid üle. Ja meie – ilma et oleksime oma silmadega näinud kõikide tipp-pallurite mängu – võtame selle teadmise omaks. Õigupoolest ei jää meil muud miskit üle. Hämaratest aegadest puuduvad ju kõikide mängude videod. Ülemaailmne jalgpallikuningas sai sündida vaid pärast televisiooni võidukäiku.

Kõlab ehmatavalt, aga mitmed vutiajaloolased on veendunud, et Pele tõusis kuningatroonile tänu osavale flirtimisele meediaga. Naerusuine 17-aastane poisike vallutas 1958. aastal Rootsis peetud MM-il kõigi südamed. Fakt, et ta oli ainsana osaline kõigis kolmes Brasiilia MM-tiitlis (1958, 1962, 1970), tõstis ta hiljem pjedestaalile. Kahel esimesena nimetatud turniiril säras vast kõige eredamalt tegelikult Garrincha täht, Pele ise mängis 1962. aasta MM-il vigastuse tõttu ainult kahes kohtumises ja puudus finaalmängustki. Vanadelt videolõikudelt on näha Garrincha haruldast jalgadetööd, teatraalseid vaimukaid petteid ja äkkspurte palliga, millega ta käristas lõhki vastaste kaitse naeruvääristas oma otseseid kaitsjaid. Pele ei suutnud midagi sarnast. Pele rünnakud olid küll kiired, kuid kuidagi pehmed. Sageli saatis Pele triblinguid mingi juhuslikkuse vari – ta ei triblanud oponentidest mööda puhtalt, vaid pall takerdus sageli nende jalgadesse, kus Pele selle justkui õnne kombel jälle tagasi sai ja rünnaku eduka lõpuni viis.

Garrincha tegutsemine oli puhtam, otsustavam, efektsem, kohati aristokraatlikult laisk, aga stiilne. Garrinchas oli rohkem üleolekut kui Peles. Aga Garrincha polnud jutumees väljaspool platsi, tal polnud Pele naeratust, ta ei võitnud kolme MM-tiitlit, tema üks jalg oli teisest lühem, ta ei osanud end müüa ja lõpetas oma elu rentslis.

Põhjaiirlast George Besti peetakse siiamaani parimaks jalgpalluriks, kes eales Ühendatud Kuningriikides sündinud, aga ajalugu ei pakkunud talle võimalust mängida MM-finaalturniiril. Kui see kõhnuke Belfasti poiss Manchester Unitedi talendiotsija Bob Bishopi poolt avastati, sai suurklubi tollane peatreener Matt Busby telegrammi: "Arvan, et leidsin sulle geeniuse."

Best (ingl. keeles parim) – milline nimi! – avas täiesti uue lehekülje jalgpallurite elus. Temast sai popikoon, kelle nime kandvad kolumnid ajakirjanduses ei kirjutanud ainult vutist, vaid ka moest ja rõivastest. Ajastule kohaselt nimetati George Besti viiendaks biitliks. Selleks polnud valmis ei Best ise ega jalgpallimaailm. Erinevalt tänapäevast, kui noortele äkki rikkaks saanud mängijatele antakse klubi poolt igakülgset nõu, kuhu oma raha paigutada ja tulevikku kindlustada, kulutas Best ära kõik, mis teenis. Peagi veetis nägus noormees enamuse õhtutest ööklubides ümbritsetuna naistekarjast. Veel veidi ja enam ei suutnud Best oma olenguid lõpetada enne varahommikut. Ta ei joonud õlut, vaid viina. Pikka aega ei suutnud Best leida endale kindlat elukaaslast ja kui need lõpuks tekkisid, kuulusid kooselu juurde pidevad kõrvalehüpped. Tema intiimsõbrataride hulka kuulusid erinevad missid (ka Miss World) ja šõumaailma preilid, keda himustasid maailmakuulsad artistid. Lõpuks lisandus viinale hasartmängu kirg, treeningutele ja mängudele mitteilmumine, firmade pankrott ja lahkumine tippjalgpallist. Best teenis raha veel Põhja-Ameerika vutiliigas NASL ja üksikute näidismängudega, taustaks pidevad jooma- ja naisskandaalid. Purjus peaga autojuhtimise eest tegi Best tutvust ka vanglaeluga.

Aga kõige selle kiuste oli George Best pallipatsil tõepoolest parim. 1968. aastal võitis ta Manchester Unitedi koosseisus Euroopa meistrite karika. Mõnedki, tõsi, enamasti on tegemist brittidega, on söandanud Besti pidada Pelest paremaks. Ja mõned, kes tunnistavadki Pele ülemust, on nõus, et aastatel 1968 – 1970 valitses jalgpallimaailma pidurdamatu Best – kuni teda ennast hakkas pidurdama alkohol.

Endine ManU mängija John Giles ütleb Joe Lovejoy kirjutatud biograafias "Bestie": "Pele ei olnud nii andekas kui George Best. Ta ei suutnud vastaseid nii mitmekülgsel viisil üle mängida nagu George." Besti kauaaegne kaasmängija ManU-s, David Sadler kinnitab, et 1968. aastal Euroopa meistrite karika võitnud meeskonnas oleks Best võinud mängida mistahes positsioonil paremini kui tema kolleegid, kellest mõnda loeti maailma parimaks oma kohal. Muuhulgas mängisid ManU-s ka maailmameistrid Bobby Charlton ja Nobby Stiles. "Räägitakse, et Pele ei hankinud kunagi vastaselt palli spagaadi abil, sest tal polnud selleks tarvidust," seletab David Sadler. "George'il polnud selleks samuti vajadust, aga ta tegi seda."

George Best oli armutu võitleja, oma meeskonna parim pallivõitja, aga lisaks sellele oli tegemist ka pallivirtuoosiga. Endised meeskonnakaaslased on meenutanud, kuidas Manchester Unitedi treening väiksel väljakul oli häiritud, sest kui palli sai George, ei saanud seda enam puudutada teised. Siis kehtestati reegel, mille kohaselt mängija ei tohtinud teha üle kolme puute korraga, aga seegi arv vähendati Besti pärast kahele.

"Probleem oli selles, et Bestie oli liiga hea kahe-puute mängu jaoks," meenutas David Sadler. "Kui pall talle söödeti, võttis ta selle esimese puutega omaks ja teisega lõi palli vastu vastase jalgu, kust see talle tagasi põrkas, nii et tal oli jälle kasutada kaks puudet." Sama juttu kinnitas üks tollastest abitreeneritest Wilf McGuiness, kelle sõnul ei aidanud isegi ühepuutemäng – Best mängis juba esimese puutega vastastega seina: "Polnud midagi, millega me oleks suutnud teda pidurdada. Ta oli täiesti erakordne."

Koondisekaaslane Terry Neill mäletas, kuidas 15 Põhja-Iirimaa koondislast ei saanud Bestilt palli kätte: "Jutt käib tervest meeskonnast, kes teda korraga jahtis. Arvan, et ta tõmbas haneks ligi viisteist meest oma paaril korral."

Best on geenius, selles pole kahtlust, aga noorpõlves töötas ta palliga palju. Kui Best oli 13-aastane, tegi treener märkuse tema nõrga vasaku jala suhtes. Best treenis vasakut jalga nädal aega tennisepalliga. Mängupäeval tõmbas Best paremasse jalga võimlemissussi ja keelas enesele selle jalaga palli puutumise. Ta lõi 12 kolli – kõik loomulikult vasaku jalaga.

Isegi kui George Best on ainult kõigi aegade andekaim valgenahaline jalgpallur, on esmapilgul hämmastav, et selline sai sündida Põhja-Iirimaal. Belfasti Glentorani mänge jälgides. Bestide kodus polnud isegi telefoni, telerist kõnelemata. Belfast asus Old Traffordist kaugemal kui Tallinn praegu: reis laevaga Liverpooli ja sealt rongiga sihtkohta kestis 24 tundi. Teisalt pole juhtunus imelikku midagi, sest kehvadest oludest on tulnud pea kõik Lõuna-Ameerika tähed.

Oluline on jalgpallisõbralik ümbrus, mis Põhja-Iirimaal salgamatult olemas. Sama mentaliteet on juurdunud Skandinaavias ning hakkab ilmet võtma Balti riikides, mis saadavad sel suvel oma esimese esindaja suurvõistluste finaalturniirile. Jalgpallijumala teed on äraarvamatud ja keegi ei tea, millal ja millise rahva rüppe ta järgmisena mõne vutigeeniuse seemne poetab. Ka meil on lootust.Vahel näib, et meie teadmised jalgpallist on tegelikult õige pinnapealsed ja kõik, mis puudutab ajalugu, toetub üksnes müütidele. Alustame või elementaarseimast: jalgpallikuningas on Pele, printsidena tiirlevad tema õukonnas Maradona, Cruyff, Puskas, di Stefano, Beckenbauer.

See ABC on raiutud maailma sadadesse raamatutesse ja aina uued kordavad neid üle. Ja meie – ilma et oleksime oma silmadega näinud kõikide tipp-pallurite mängu – võtame selle teadmise omaks. Õigupoolest ei jää meil muud miskit üle. Hämaratest aegadest puuduvad ju kõikide mängude videod. Ülemaailmne jalgpallikuningas sai sündida vaid pärast televisiooni võidukäiku.

Kõlab ehmatavalt, aga mitmed vutiajaloolased on veendunud, et Pele tõusis kuningatroonile tänu osavale flirtimisele meediaga. Naerusuine 17-aastane poisike vallutas 1958. aastal Rootsis peetud MM-il kõigi südamed. Fakt, et ta oli ainsana osaline kõigis kolmes Brasiilia MM-tiitlis (1958, 1962, 1970), tõstis ta hiljem pjedestaalile. Kahel esimesena nimetatud turniiril säras vast kõige eredamalt tegelikult Garrincha täht, Pele ise mängis 1962. aasta MM-il vigastuse tõttu ainult kahes kohtumises ja puudus finaalmängustki. Vanadelt videolõikudelt on näha Garrincha haruldast jalgadetööd, teatraalseid vaimukaid petteid ja äkkspurte palliga, millega ta käristas lõhki vastaste kaitse naeruvääristas oma otseseid kaitsjaid. Pele ei suutnud midagi sarnast. Pele rünnakud olid küll kiired, kuid kuidagi pehmed. Sageli saatis Pele triblinguid mingi juhuslikkuse vari – ta ei triblanud oponentidest mööda puhtalt, vaid pall takerdus sageli nende jalgadesse, kus Pele selle justkui õnne kombel jälle tagasi sai ja rünnaku eduka lõpuni viis.

Garrincha tegutsemine oli puhtam, otsustavam, efektsem, kohati aristokraatlikult laisk, aga stiilne. Garrinchas oli rohkem üleolekut kui Peles. Aga Garrincha polnud jutumees väljaspool platsi, tal polnud Pele naeratust, ta ei võitnud kolme MM-tiitlit, tema üks jalg oli teisest lühem, ta ei osanud end müüa ja lõpetas oma elu rentslis.

Põhjaiirlast George Besti peetakse siiamaani parimaks jalgpalluriks, kes eales Ühendatud Kuningriikides sündinud, aga ajalugu ei pakkunud talle võimalust mängida MM-finaalturniiril. Kui see kõhnuke Belfasti poiss Manchester Unitedi talendiotsija Bob Bishopi poolt avastati, sai suurklubi tollane peatreener Matt Busby telegrammi: "Arvan, et leidsin sulle geeniuse."

Best (ingl. keeles parim) – milline nimi! – avas täiesti uue lehekülje jalgpallurite elus. Temast sai popikoon, kelle nime kandvad kolumnid ajakirjanduses ei kirjutanud ainult vutist, vaid ka moest ja rõivastest. Ajastule kohaselt nimetati George Besti viiendaks biitliks. Selleks polnud valmis ei Best ise ega jalgpallimaailm. Erinevalt tänapäevast, kui noortele äkki rikkaks saanud mängijatele antakse klubi poolt igakülgset nõu, kuhu oma raha paigutada ja tulevikku kindlustada, kulutas Best ära kõik, mis teenis. Peagi veetis nägus noormees enamuse õhtutest ööklubides ümbritsetuna naistekarjast. Veel veidi ja enam ei suutnud Best oma olenguid lõpetada enne varahommikut. Ta ei joonud õlut, vaid viina. Pikka aega ei suutnud Best leida endale kindlat elukaaslast ja kui need lõpuks tekkisid, kuulusid kooselu juurde pidevad kõrvalehüpped. Tema intiimsõbrataride hulka kuulusid erinevad missid (ka Miss World) ja šõumaailma preilid, keda himustasid maailmakuulsad artistid. Lõpuks lisandus viinale hasartmängu kirg, treeningutele ja mängudele mitteilmumine, firmade pankrott ja lahkumine tippjalgpallist. Best teenis raha veel Põhja-Ameerika vutiliigas NASL ja üksikute näidismängudega, taustaks pidevad jooma- ja naisskandaalid. Purjus peaga autojuhtimise eest tegi Best tutvust ka vanglaeluga.

Aga kõige selle kiuste oli George Best pallipatsil tõepoolest parim. 1968. aastal võitis ta Manchester Unitedi koosseisus Euroopa meistrite karika. Mõnedki, tõsi, enamasti on tegemist brittidega, on söandanud Besti pidada Pelest paremaks. Ja mõned, kes tunnistavadki Pele ülemust, on nõus, et aastatel 1968 – 1970 valitses jalgpallimaailma pidurdamatu Best – kuni teda ennast hakkas pidurdama alkohol.

Endine ManU mängija John Giles ütleb Joe Lovejoy kirjutatud biograafias "Bestie": "Pele ei olnud nii andekas kui George Best. Ta ei suutnud vastaseid nii mitmekülgsel viisil üle mängida nagu George." Besti kauaaegne kaasmängija ManU-s, David Sadler kinnitab, et 1968. aastal Euroopa meistrite karika võitnud meeskonnas oleks Best võinud mängida mistahes positsioonil paremini kui tema kolleegid, kellest mõnda loeti maailma parimaks oma kohal. Muuhulgas mängisid ManU-s ka maailmameistrid Bobby Charlton ja Nobby Stiles. "Räägitakse, et Pele ei hankinud kunagi vastaselt palli spagaadi abil, sest tal polnud selleks tarvidust," seletab David Sadler. "George'il polnud selleks samuti vajadust, aga ta tegi seda."

George Best oli armutu võitleja, oma meeskonna parim pallivõitja, aga lisaks sellele oli tegemist ka pallivirtuoosiga. Endised meeskonnakaaslased on meenutanud, kuidas Manchester Unitedi treening väiksel väljakul oli häiritud, sest kui palli sai George, ei saanud seda enam puudutada teised. Siis kehtestati reegel, mille kohaselt mängija ei tohtinud teha üle kolme puute korraga, aga seegi arv vähendati Besti pärast kahele.

"Probleem oli selles, et Bestie oli liiga hea kahe-puute mängu jaoks," meenutas David Sadler. "Kui pall talle söödeti, võttis ta selle esimese puutega omaks ja teisega lõi palli vastu vastase jalgu, kust see talle tagasi põrkas, nii et tal oli jälle kasutada kaks puudet." Sama juttu kinnitas üks tollastest abitreeneritest Wilf McGuiness, kelle sõnul ei aidanud isegi ühepuutemäng – Best mängis juba esimese puutega vastastega seina: "Polnud midagi, millega me oleks suutnud teda pidurdada. Ta oli täiesti erakordne."

Koondisekaaslane Terry Neill mäletas, kuidas 15 Põhja-Iirimaa koondislast ei saanud Bestilt palli kätte: "Jutt käib tervest meeskonnast, kes teda korraga jahtis. Arvan, et ta tõmbas haneks ligi viisteist meest oma paaril korral."

Best on geenius, selles pole kahtlust, aga noorpõlves töötas ta palliga palju. Kui Best oli 13-aastane, tegi treener märkuse tema nõrga vasaku jala suhtes. Best treenis vasakut jalga nädal aega tennisepalliga. Mängupäeval tõmbas Best paremasse jalga võimlemissussi ja keelas enesele selle jalaga palli puutumise. Ta lõi 12 kolli – kõik loomulikult vasaku jalaga.

Isegi kui George Best on ainult kõigi aegade andekaim valgenahaline jalgpallur, on esmapilgul hämmastav, et selline sai sündida Põhja-Iirimaal. Belfasti Glentorani mänge jälgides. Bestide kodus polnud isegi telefoni, telerist kõnelemata. Belfast asus Old Traffordist kaugemal kui Tallinn praegu: reis laevaga Liverpooli ja sealt rongiga sihtkohta kestis 24 tundi. Teisalt pole juhtunus imelikku midagi, sest kehvadest oludest on tulnud pea kõik Lõuna-Ameerika tähed.

Oluline on jalgpallisõbralik ümbrus, mis Põhja-Iirimaal salgamatult olemas. Sama mentaliteet on juurdunud Skandinaavias ning hakkab ilmet võtma Balti riikides, mis saadavad sel suvel oma esimese esindaja suurvõistluste finaalturniirile. Jalgpallijumala teed on äraarvamatud ja keegi ei tea, millal ja millise rahva rüppe ta järgmisena mõne vutigeeniuse seemne poetab. Ka meil on lootust.