"Vahva oli kogeda, kuidas lisaks võitmisele osatakse võite ka tähistada," märkis Eesti koondise keskkaitsja Karol Mets, kui meenutas maikuu algust ja keskpaika, mil ta FC Zürichi koosseisus Šveitsi meistriks tuli.

Programm olnud tihe. Tähistamine staadionil, pidu fännidega linna keskväljakul, vastuvõtud siin ja seal. Peopäevi rohkem kui trennipäevi. Tõsi, Zürichi jaoks oli see esimene meistritiitel pärast 13-aastast pausi ehk kõik oligi väga erakordne. Aga samas võitude tähistamine on Kesk-Euroopa jalgpallis asi, mida võetakse tõsiselt. Tegelikult ei tähistata ju ainult võite, vaid ka mänge.

• Järvela reisikiri nr 1 | Kirglikud episoodid Lionel Messi külgetõmbejõu embuses
• Järvela reisikiri nr 2 | Legendiks võib saada Messi kombel viiekaid lüües, aga on ka põnevamaid variante

Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, aga ka Poolas ja Tšehhis ei ole ebatavaline, et sõltumata tulemusest koguneb kodumeeskond pärast kohtumist kõige valjuhäälsemaid ja kirevamaid fänne majutava otsatribüüni ette, et läbi viia kindlad rituaalid. 0:4 kolakas on valus, esmalt kõlab vilekoor. Aga siis kinnitatakse ühislauluga, et edasi minnakse koos.

Eestis võis näited sellest kombestikust trehvata 2014. ja 2016. aasta suvel, kui Nõmme Kalju ja FCI Levadia üllatasid Euroopa liiga teise eelringi mängus vastavalt Poznani Lechi (Poola) 1:0 ja Praha Slaviat (Tšehhi) 3:1. Eesti klubide vastaseid oli mõlemal puhul Kadriorus toetamas arvukalt fänne. Kaotusele järgnes ühine koosolek abitribüüni ees, kus meeskond ja fännid juhtunut arutasid. Seejärel aga lauldi.

Sellise käsitluse puhul pole sündmuseks nr 1 võit, vaid jalgpall ise. Kehvast tulemusest tingitud kurbus ja/või äng on endiselt olemas, aga need ei prevaleeri. Ma ei usu, et kirjeldatud hoiak on nimetatud riikides ainuke jalgpallile lähenemise viis, aga see on kahtlemata olemas. Levadia ja Kalju eurosarjade episoodid tulid meelde, kui vaatasin eile Tiranas Inglismaa ja Itaalia kohtumist.

Mulluste EM-i finalistide duell Rahvuste liiga lõppes 0:0 viigiga, kuigi juba esimene poolaeg oleks võinud jääda 2:2 viiki. Võimalusi avanes mõlemale võistkonnale üllatuslikult palju, aga väravavahid olid tasemel ja ründajad mitte. Nii väravad löömata jäidki.

Lõpuvile järel meenus mulle kohe eile hommikul loetud The Timesi pikem intervjuu Inglismaa peatreeneri Gareth Southgate’iga, kus ta pidi õigustama enda viimase aja valikuid ning märkis oma töökohast rääkides, et "ei kavatse külalislahkust kuritarvitada". 0:0 viik Itaaliaga kasvatas Southgate'i kohal lasuvat survet, mis on tegelikult ju vägagi absurdne.

Inglismaa koondis on läbi aegade suutnud poolfinaali jõuda kuuel MM- või EM-finaalturniiril. 1966 võideti MM, 1968 saadi EM-il pronks, 1990 oldi MM-il neljandad ja 1996 kaotati EM-i poolfinaalis. Järgnes 22 aastat järjestikusi ebaõnnestumisi, kuni Southgate juhtis meeskonna 2018. aasta MM-il poolfinaali ning 2021. aasta EM-il finaali.

Southgate'i juhtimisel seljatas Inglismaa neid aastakümneid kammitsenud deemonid ja kehtestas end suurturniiridel jõuna, keda kardeti. See, kuidas Inglismaa mulluse EM-i 1/8-finaalis Saksamaast jagu sai, tähistas tohutut faasinihet. Inglased olid ikka ja jälle duellides suurtega säärastes mängudes vastutus- ja ootuskoorma all kokku varisenud. Seekord jäädi kannatlikuks ja võeti 2:0 võit 75. ja 86. minuti väravatest. Väga ebainglaslikult.

Vähem kui aasta hiljem on Southgate'ist saanud Inglismaal päris tugeva kriitika objekt. Põhjus: koondis ei mängi piisavalt ilusti, piisavalt ründavalt ja mõned avalikkuse lemmikud (Jack Grealish ja Trent Alexander-Arnold) on liiga sageli pingil. Southgate on tulemuste põhjal Inglismaa kõige edukam peatreener pärast nad MM-tiitlini juhtinud Alf Ramseyt, aga ikka on nutt ja hala.

Tegemist on hiilgava näitega Inglismaale omasest jalgpallimasohhismist. Jalgpall läheb sealmail sedavõrd tugevalt hinge ja korda (ainuke riik maailmas, kus ka tugevuselt viies liiga on üleriiklik, mitte regionaalne, ning selle mängude külastatavust mõõdetakse tuhandetes), et selle nautimine ja võitude tähistamine unustatakse ära.

Kui probleemi pole, siis see konstrueeritakse või leiutatakse, sest vingumine ja soigumine on väga tähtis osa jalgpalliga kaasnevast protsessist. Umbes samamoodi nagu mängujärgne ühislaul meeskonnaga Lechi ja Slavia fännide jaoks.

Nagu teame, siis Eesti jalgpalliskeene on just enam mõjutatud Inglismaa tavadest. Juurikas peitub Soome telekanali YLE2 otseülekannetes, mis olid juba 1970ndatel ainsaks aknaks rahvusvahelisse jalgpalli. Praegu on Premier League igasuguse kahtluseta jälgituim välisliiga, mis suudab tekitada kõige kandvamaid narratiive.

Paljud neist võetakse üle inglisekeelsest meediast, mis on hõlpsasti tarbitav, kuna keelebarjäär on väga tagasihoidlik. Itaalia, hispaania ja saksa keele oskajaid on Eestis väga vähe ning seetõttu on ka keeruline sealsest jalgpallist sügavamaid teadmisi ammutada. Tõlkemootorid on olemas, aga nendega jändamine on eraldi ettevõtmine, milleks enamik ei vaevu.

Inglismaa jalgpall on Eestis kuningas. See tuli meelde, kui pärast neljapäevast 2:1 võitu Malta üle küsis üks väga teenekas Eesti koondise fänn Jalgpallipunkrisse tehtud postituse peale minult Kert Haavistu restorani Smõkehouse terrassil: "Kuidas sa saad meeskonda kiita pärast sellist mängu? See oli ju puhas sitt, mis seal väljakul toimus?"

Eesti koondis oli esimest korda pärast 2018. aasta novembrit suutnud võita võõral väljakul punktide peale peetud kohtumise ja püsis kindlalt Rahvuste liiga C-divisjoni naasmise kursil, mis pole kahtlemata eesmärk, mille nimel ideaalses maailmas mängitaks, aga reaalselt just selle nimel praegu mäng käib. Ning kaks võitu kahest mängust on tabelis.

Rõkkamise koht see suures plaanis pole, aga kui sõita päris kaugele Eesti koondise mängu vaatama ja mitte olla rõõmus, kui meeskond suudab 90+4. minuti väravast kohtumise võita, siis tundub see ikkagi narr.

Meenus Karol Metsa öeldu, kuidas Zürichis võitu tähistada osati. Kriitilisi märkusi tuleb teha ja konstruktiivseid küsimusi esitada. Aga samamoodi tuleb võidu järel võitu tähistada. Muidu on tegemist jalgpallimasohhismi kõrgpilotaažiga, mille viljakat nüanssi võibki otsima jääda. Näiteks inglased otsivad siiani.