Eestis võeti sel kevadel jälle arutada, et miks vutitribüünid soovitust hõredamad välja näevad. Koondise ja Flora peatreener Arno Pijpers on korduvalt imestanud: eile oli ilus mäng, aga publikut vähevõitu ja tänased ajalehed tähendavad ära üksnes tulemuse. Televisiooniülekandest ei julge isegi hollandlane vist enam unistada.

Televisioon on – ja see kehtib kõigi Eesti kanalite suhtes – muidugi üldse loru. Sageli heietatakse pikki lõike Eesti meistrivõistlustest aladel, kus meie sportlastel puudub sisuline kokkupuude maailma paremikuga ja ambitsioon seal läbi lüüa. Olgu või näiteks naiste korv- ja võrkpall. Ja täiesti süüdimatult jäetakse üldse teatamata Eesti vutimeistrivõistluste tulemusi. NHL ja NBA ei unu aga eal. Neid on ju lihtsam ka teha – materjal jookseb juhtmeidpidi ise kätte. Eesti staadionitel toimuva teadasaamiseks tuleb ise kuhugi ja kellelegi helistada – tülikas värk!

Käisin maikuu alguses kahele Sunderlandi matšile kaasa elamas. Mart Poomi koduklubi viigistas Crewe Alexandraga 1:1 ning alistas I divisjoni tšempioniks kroonitud Norwich City 1:0, kindlustades ise ühtlasi pääsu üleminekumängude play-offi. Kuigi osa Sunderlandi fänne on omade Premier League'ist väljakukkumises pettunud ja sõltuvalt vastasest külastab kodumänge "ainult" 25 000 – 35 000 pealtvaatajat (ära mahuks 49 000), on sealse publiku läbilõige Eestist pärit asjahuvilisele alati virgutav vaadata. Minu silm puhkas eelkõige eakatel daamidel – kuuekümnendates-seitsmekümnendates aastates vanaemadel. Neid oli igat sorti. Enamasti tudisesid nad staadionile koos armastatud abikaasaga – mõlemal punavalgetriibulised Sunderlandi särgid seljas. Pead hallid, prillid ees. Üks vanaema tuli lausa beibe saatel – lapselaps, teadagi!
Kaks vanamutti tabasin ühel betoonserval istumas ja suitsu rebimas. Neil olid ees lääne inimestele tavatult mornid, isegi vihased näod. Mingeid maid või mälestusi nad seal jagasid, miski tegi neile tuska, aga mõlemal olid lemmikklubi särgid üll, närviline pilk kellale kuulus nende žestide juurde ja mänguaeg lähenes aina.

Muuseas, tol päeval mängus Norwichi vastu olid väljas mõned kraadid sooja, tibutas vihma ning puhus vinge tuul. Ometi ei hoidnud need ebameeldivad asjaolud vanaemasid kodus. Osa noorukeid oli lausa palja klubisärgi väel. Sunderlandis elav noor eesti pere seletas, et laste karastamine on sealmail levinud. Kord ehmatanud eesti ema külmast siniseks tõmbunud inglise tita jalgu nähes ära ja haaranud sokkide järele. Inglise ema aga rahustas: las olla, ma karastan teda! Tänavapildis näeb tavatult palju rahvast, kel vaevalt kümnekraadise temperatuuri juures on seljas lühikesekäiseline T-särk.

Ja üks "muuseas" veel: samal päeval ja samal ajal, kui toimus Sunderlandi mäng Norwichiga, kohtus Deportivo Champions League'i poolfinaalis Portoga. Aga rahvast oli hooaja rekordihõnguliselt 35 000.

Seega ei peleta Inglismaa karastatud vanaemasid ega nende järeltulijaid staadionitelt ei külm, vihm ega tuul. Ei hoia neid kodus teleritest sooja tuppa voogav kõrgtase Meistrite Liiga näol. Arno Pijpersil on õigus, kui ta aeg-ajalt jälle ütleb: Eestis räägitakse liiga palju ilmast. Ja õige ta on, sest külma ilma loogikat kasutades ei külastaks keegi ju ka suusavõistlusi.

Kuigi Eestis käib jalgpalli vaatamas tunduvalt rohkem inimesi, kui hädaldatakse, pole peapõhjus kliimas. Võtmeküsimus on esitatud käesoleva loo pealkirjas. Me peame vanaemad staadionile saama. Ja need eided-taadid oleme meie ise – meie põlvkond. Eestis võeti sel kevadel jälle arutada, et miks vutitribüünid soovitust hõredamad välja näevad. Koondise ja Flora peatreener Arno Pijpers on korduvalt imestanud: eile oli ilus mäng, aga publikut vähevõitu ja tänased ajalehed tähendavad ära üksnes tulemuse. Televisiooniülekandest ei julge isegi hollandlane vist enam unistada.

Televisioon on – ja see kehtib kõigi Eesti kanalite suhtes – muidugi üldse loru. Sageli heietatakse pikki lõike Eesti meistrivõistlustest aladel, kus meie sportlastel puudub sisuline kokkupuude maailma paremikuga ja ambitsioon seal läbi lüüa. Olgu või näiteks naiste korv- ja võrkpall. Ja täiesti süüdimatult jäetakse üldse teatamata Eesti vutimeistrivõistluste tulemusi. NHL ja NBA ei unu aga eal. Neid on ju lihtsam ka teha – materjal jookseb juhtmeidpidi ise kätte. Eesti staadionitel toimuva teadasaamiseks tuleb ise kuhugi ja kellelegi helistada – tülikas värk!

Käisin maikuu alguses kahele Sunderlandi matšile kaasa elamas. Mart Poomi koduklubi viigistas Crewe Alexandraga 1:1 ning alistas I divisjoni tšempioniks kroonitud Norwich City 1:0, kindlustades ise ühtlasi pääsu üleminekumängude play-offi. Kuigi osa Sunderlandi fänne on omade Premier League'ist väljakukkumises pettunud ja sõltuvalt vastasest külastab kodumänge "ainult" 25 000 – 35 000 pealtvaatajat (ära mahuks 49 000), on sealse publiku läbilõige Eestist pärit asjahuvilisele alati virgutav vaadata. Minu silm puhkas eelkõige eakatel daamidel – kuuekümnendates-seitsmekümnendates aastates vanaemadel. Neid oli igat sorti. Enamasti tudisesid nad staadionile koos armastatud abikaasaga – mõlemal punavalgetriibulised Sunderlandi särgid seljas. Pead hallid, prillid ees. Üks vanaema tuli lausa beibe saatel – lapselaps, teadagi!
Kaks vanamutti tabasin ühel betoonserval istumas ja suitsu rebimas. Neil olid ees lääne inimestele tavatult mornid, isegi vihased näod. Mingeid maid või mälestusi nad seal jagasid, miski tegi neile tuska, aga mõlemal olid lemmikklubi särgid üll, närviline pilk kellale kuulus nende žestide juurde ja mänguaeg lähenes aina.

Muuseas, tol päeval mängus Norwichi vastu olid väljas mõned kraadid sooja, tibutas vihma ning puhus vinge tuul. Ometi ei hoidnud need ebameeldivad asjaolud vanaemasid kodus. Osa noorukeid oli lausa palja klubisärgi väel. Sunderlandis elav noor eesti pere seletas, et laste karastamine on sealmail levinud. Kord ehmatanud eesti ema külmast siniseks tõmbunud inglise tita jalgu nähes ära ja haaranud sokkide järele. Inglise ema aga rahustas: las olla, ma karastan teda! Tänavapildis näeb tavatult palju rahvast, kel vaevalt kümnekraadise temperatuuri juures on seljas lühikesekäiseline T-särk.

Ja üks "muuseas" veel: samal päeval ja samal ajal, kui toimus Sunderlandi mäng Norwichiga, kohtus Deportivo Champions League'i poolfinaalis Portoga. Aga rahvast oli hooaja rekordihõnguliselt 35 000.

Seega ei peleta Inglismaa karastatud vanaemasid ega nende järeltulijaid staadionitelt ei külm, vihm ega tuul. Ei hoia neid kodus teleritest sooja tuppa voogav kõrgtase Meistrite Liiga näol. Arno Pijpersil on õigus, kui ta aeg-ajalt jälle ütleb: Eestis räägitakse liiga palju ilmast. Ja õige ta on, sest külma ilma loogikat kasutades ei külastaks keegi ju ka suusavõistlusi.

Kuigi Eestis käib jalgpalli vaatamas tunduvalt rohkem inimesi, kui hädaldatakse, pole peapõhjus kliimas. Võtmeküsimus on esitatud käesoleva loo pealkirjas. Me peame vanaemad staadionile saama. Ja need eided-taadid oleme meie ise – meie põlvkond.