Täna peab 47-aastane šveitslasest jalgpallitreener Thomas Häberli oma esimese päris kohtumise Eesti A-koondise juhendajana. Juunikuistesse mängudesse võtab ta kaasa selle, mida on seniste sutsakate puhul proovinud.

Berni Young Boysi ründelegendist sai Eesti peatreener tänavuse aasta alguses. 12. jaanuaril peeti küll mitteametlik treeningkohtumine Ungari meisterklubi Ferencvarosega, ent Hispaanias toimunud lahingus ei saanud Häberli kasutada kõiki Maarjamaa parimaid poegasid. Oma karastuse Eesti lootsina pidi ta saama märtsis, ent langes siis isolatsiooni ja juhendas kohati C-maigulist koondist video vahendusel.

Nüüd on Häberli trennides ja väljaku ääres kohal ning tal on kasutada rivistus, mis kannab auga välja Eesti rahvusesinduse nime. Sunnitud puudujaid on vaid kaks: vigastatud Erik Sorga ja Ken Kallaste. Vabatahtlikult loobus taas Ragnar Klavan, kes pole sinisärgis pallinud 2019. aasta sügisest. Kõik ülejäänud, antud juhul Häberli silmis 26 parimat, on kohal. See tähendab, et võidule (ja mitte katsetamisele) orienteeritud treener saab lõpuks näidata, kuidas ta plaanid ja ideed tegelikult toimima peaksid.

Mida oodata? Kõike seda, millest šveitslane on senise viie kuu jooksul rääkinud ja mida ta on jõudnud nii Marbellas kui ka Zoomi vahendusel asju dikteerides näidata. Kuigi Häberli mängus saab ilmselt olema paindlikkust, on tema tegevus rajatud 3-5-2 formatsioonile. Seda peegeldab kasvõi koondise nimekiri.

Kui peatreener möödunud nädalal lõplikud kutsed välja saatis, andis see palju vihjeid. Näiteks kui Karel Voolaidi ajal oli koondise nimekirjas tavaliselt ca üheksa puhtakujulist ääremängijat, siis Häberli omas on selliseid seitse. Põhjus selleks on lihtne: kui Voolaidi 4-2-3-1 asetuses oli juba algrivistuses olemas koht neljale ääremängijale (kahele kaitsjale ja kahele äärepoolkaitsjale/-ründajale), siis Häberli meelisasetuses vaid kahele.

See on peamine põhjus, miks viimasel ajal koondises figureerinud ja tänavu Premium liigaski korralikult esinenud Frank Liivak ja Pavel Marin jäid seekord välja. Sama suurest valimist tuli teha väiksem valik.

Milline see Häberli valik siis sai? Naturaalseid paremkaitsjad on koondises kaks: Taijo Teniste ja Michael Lilander. Mõlemad on seejuures suutelised ka vastasäärel toimetama. See on oluline tähelepanek, sest naturaalseid vasakkaitsjad on koondises ainult üks: Artur Pikk. Miks kutsus Häberli vaid ühe (vasakjalgse) vasakkaitsja, kui jalgpalli teada-tuntud põhitõde näeb ette, et võistkonnas võiks olla igale positsioonile vähemalt kaks meest? Sest Häberli 3-5-2 või 5-3-2, kuidas soovite, ei ole traditsioonilises mõttes tasakaalus.

Häberli poolt väljakule usaldatud kaks ainukest ääremängijat ei ole seal samasuguste, vaid kardinaalselt erinevate ülesannetega. Kui kaitsefaasis võib Eestil tihtipeale taha tekkida viiene liin, siis ründefaasis on ühel äärel oluliselt aktiivsem roll, kus Häberli wing-back'ist saab ääreründaja, mis võib kolme keskkaitsjaga süsteemi muuta kohati sarnaseks neljase tagaliini ja selle põhimõtetega.

Persoonidega näitlikustatud potentsiaalne ründeliikumine tasakaalust väljas ääre põhimõtte selgitamiseks:

See aga tähendab omakorda, et sellisel ääreründajal, kelle arsenalist puudub korralik kaitsemäng (või töötahe ja -võime), ei ole Häberli süsteemis kohta. Kui seekordses koondise nimekirjas täidavad kaitsvamate ääremängijate rolle eelmainitud Teniste, Lilander ja Pikk, siis ründavamad igapäevased ääremängijad on Vlasi Sinjavski, Henrik Ojamaa, Sergei Zenjov ja Sander Puri. Seejuures viimased kaks on universaalid, kellest Zenjov võib vabalt pallida ka tipuründes ja Puri vajadusel keskväljal.

Sinjavskit nägime vasakpoolse ründava äärekaitsjana Ferencvarose vastu, Sander Puri samas rollis maavõistluses Rootsiga. Kuivõrd tavalisi vasakkaitsjaid ongi selles nimekirjas vaid üks ehk Pikk, võiks ju eeldada, et Eesti vasakust tiivast kujuneb ka juunis ründavam äär, kus eelistatakse mängitada poolkaitsjat. Häberli mitmekülgsust ja koondise isikkoosseisu arvestades saame tõenäoliselt näha aga varieeruvust. Pikk on hetkel igapäevaselt parimal tasemel palliv äärekaitsja, mis tõstab tema aktsiaid ja mis võib anda talle koha põhikoosseisus. Sellisel juhul ei saa välistada, et näiteks Sinjavskil või Ojamaal tuleb algkooseisus alustamiseks kolida teisele, paremale äärele.

Teisalt Pika hooaeg lõppes mai esimeses pooles, mis võib tähendada Lilanderi (palju mänginud, heas vormis) või Teniste (just paranenud, meeletult kogenud) mängitamist. Igal juhul pakub sinisärki kutsutud ääremängijate valik võimalust varieerida ja kasutada ründavama äärena ka sõltuvalt vastasest emba-kumba soovitust.

Kuivõrd ääremängijate valik on kokkuvõttes tavapärasest oluliselt ahtakesem, kinnitab see aimdust, et Häberli mängu süda on väljakul keskel. Kuus kutsutud keskkaitsjat (Joonas Tamm, Karol Mets, Märten Kuusk, Maksim Paskotši, Henrik Pürg, Markkus Seppik) viitab üpris üheselt neist kolme samaaegsele kasutamisele või vähemalt selle idee domineerimisele. Samas täpselt nagu Eesti koondises on hetkel ainult üks vasakjalgne ääremängija, on meil valikus ka vaid üks vasakjalgne keskkaitsja.

See fakt seab väga kõrged ootused Karol Metsale. Samas teame, et nii klubist kui koondisest on vasakpoolse keskkaitsja kogemus olemas ka Kuusel ja Paskotšil. Kuusk võiks oma liidriomaduste ja häälekuse tõttu olla kolmest tagumisest kaitsjast keskmine, kes liini ühtseks tervikuks seoks.

Et keskväli ja palliga mäng on Eesti jaoks olulised, näitab Häberli keskpoolkaitsjate valik, mis on väga tuumakas: Vladislav Kreida, Markus Soomets, Markus Poom, Mattias Käit, Martin Miller, Bogdan Vaštšuk ja Konstantin Vassiljev. Seejuures nende meestega on võimalik mängida keskel nii sirge liini, ühe kontrolliva kui ka kahe kontrolliva poolkaitsjaga (ja number kümnega).

Mida kõik eeltoodu ja see koondise nimekiri siis näitavad? Seda, et Häberli jaoks on oluline: 1) saada kaitse lukku ja hästi toetatud (kolme keskkaitsja kasutamine); 2) palliga mäng, millega olla julge ja ise samamoodi loov (kolme keskpoolkaitsja kasutamine); 3) väravate löömine (kahe ründaja paralleelne kasutamine, mis aitab palli ees paremini säilitada ja vähendab totaalselt ebavõrdsete duellide teket, kus üksinda tuleb kahe-kolme mehe vastu saada).

Mida sellest arvata? Vähemalt paberil tundub see plaan olema Eesti jaoks üsna perfektne, kuhu on rakendatud meie tugevused ja peidetud nõrkused.

Tõehetk on käes. Thomas Häberlit ootavad lähipäevil kolm jõukohast vastast ja sisuliselt parim võimalik mängijate valik. Nüüd on vaja end tõestada. Vaja on näidata, et eestlased suudavad ka võita. Vaja on taastada vutisõprade usk. Vaja on lüüa kord majja. Keegi ei jaksa enam kaotada. Thomas Häberli, näita, mis sa oskad!

* * *

Eesti koondise koosseis mängijate positsioonide* kaupa:

Väravavahid: Karl Jakob Hein, Matvei Igonen, Karl Andre Vallner.
Paremkaitsjad: Taijo Teniste (universaal), Michael Lilander (universaal).
Parempoolsed keskkaitsjad: Joonas Tamm, Henrik Pürg, Markkus Seppik, Maksim Paskotši.
Vasakpoolsed keskkaitsjad: Karol Mets, Märten Kuusk.
Vasakkaitsja: Artur Pikk.
Kontrollivad/lõhkuvad poolkaitsjad: Vladislav Kreida, Markus Soomets.
Kastist kasti poolkaitsjad: Mattias Käit (universaal), Markus Poom, Martin Miller (universaal).
Ründavad poolkaitsjad: Konstantin Vassiljev, Bogdan Vaštšuk (universaal).
Paremääred: Sergei Zenjov (universaal), Sander Puri (universaal).
Vasakääred: Henrik Ojamaa, Vlasi Sinjavski.
Ründajad: Henri Anier, Rauno Sappinen, Robert Kirss.

* - välja on toodud mängija kas loomuomane, koduklubi või koondises osaks langev eeldatav positsioon. Universaalid võivad mängida mitmetes väga erinevates rollides ja kõik keskpoolkaitsjad suudavad väljaku südames täita kõiki kohti.

* * *

Kuula ka värsket "Pikk ette (ja ise järele)" episoodi, kus alates 40:30 lahati põhjalikult koondisega seonduvat!

* * *

Eesti kohtub Balti turniiri avamängus täna õhtul kell 19 võõrsil Leeduga. Reedel kell 19 külastatakse maavõistluses Soomet. Balti turniir lõpetatakse neljapäeval, 10. juunil kell 19 kodumänguga Läti vastu.