EM-il oli kõige vastuolulisem minu kaasaelamine Läti koondisele. Kui mäng algas ja ma nägin neid venekeelseid pallureid hümni ajal tummalt seismas (va. Verpakovskis), ei suutnud ma neid teistmoodi võtta kui eilsete okupantide järeltulijaid. Kuna olukord Eestiga on õige sarnane, tekitas see mus viha selle meeskonna vastu.

Aga kui mäng oli käima lükatud ja Läti koondis autsaiderina pidi vastaste rünnakuid tõrjuma, asusin kuidagi vargsi nende poole. Korraga sai oluliseks see, et nad on pisikese Balti riigi EM-finaalturniirile viinud. Õigemini rääkis minus sel hetkel nö sisepoliitika – tahtsin, et ka meie koondise peatreener Arno Pijpers näeks kui tegusalt mängib suurturniiril koondis, kes peab oluliseks Balti turniiri võitu; kes ei kurda kunagi, et mängima peab kaks päeva järjest ja kelle ettevalmistust see turniir ega selle korraldus kriipsuvõrragi ei sega. Läti ju on näidanud, et sel ajal (Balti turniiri ajal) kui meie koondis võtab asja lõdvalt, mängitab varumehi ja “valmistub” valikmängudeks, teevad nemad suure eduga nii üht kui teist: nad võtavad tõsiselt nii kolmikturniiri kui valikmänge ja on edukad mõlemal rindel.

Mina pole Läti peale ei kade ega tunne nende üle ka uhkust. Kade oleksin siis, kui mängijad oleks rahvuselt lätlased. Sel juhul oleksin nende peale nii kade kui ka uhke samaaegselt. Võtan Läti edu pragmaatiliselt – ühe näitena, kuidas meile sarnase kliima, ajaloo ja rahvaarvuga väikeriik võib jalgpallis läbi lüüa.

Päris kindlasti ei soovi ma aga sellist rahvusmeeskonda, kus minu riigi mängijad ei oska hümni laulda ega saa aru, millest laulusõnad pajatavad. Keda sellised pallurid esindavad? Mis side neid peale sissekirjutise selle maaga ühendab? Portugali äss Luis Figo oli tige brasiillase Deco peale, kes vahetas kodakondsuse Portugali kasuks. Ta ütles juba aasta tagasi: “Rahvushümni võib ära õppida, aga see peab sind ka puudutama.” Sealjuures on oluline teada, et Brasiilias kõneldakse portugali keelt ja Decol polnud tarvidust mingiks keeleõppeks.

Mida teeksid aga umbkeelsed Läti jalgpallurid oma laulupeol ja mida Eesti umbkeelsed vutimehed meie laulupeol? Kas nad saaksid üldse aru, mis toimub? Kuidas nad võiksid mõista selle maa ja rahva hinge, keda nad esindavad? Vaadates innukalt rahvushümni laulvaid jalgpallureid EM-il, peab tõdema, et rahvustunne on oluline nii neile kui ka fännidele. Isegi pruuniks värvunud algkoosseisuga Prantsusmaal ega ühelgi teisel neegreid sisaldaval koondisel polnud keeleprobleemi. EM-il oli ainus meeskond, kel puudus keeleline side oma poolehoidjatega, just väikeriik Läti.

Kõige paremini näitab Läti venelaste meelsust ja eneseliigitust siiski s-tähe kasutamine või kasutamatajätmine suulises kõnes. Kui ma Läti koondise peatreeneri Aleksandr(s) Starkov(s)iga kunagi telefoni teel vestlesin, ei tarvitanud ta täie enesestmõistetavusega mingeid s-tähti nimede lõpus kui ta oma mängijatest rääkis. Kõne kestel loobusin oma püüdlikust essitamisest – asi läks narriks kätte. Ega vastutahtmist kedagi ju lätlaseks tee. Mulle tundus, et toru teises otsas isegi pisut muiati mu usinuse üle. Samasuguse s-korrektsusega esinesid EM-i ajal kõikide maade teleajakirjanikud. Mitte et nad midagi valesti teinuks – nimed protokollis ju kirjas - , aga tegu on juba räägitud detailiga: Läti koondisel puudub üks oluline seos oma riigiga, rahvustunne.

Muidugi on ka rahvustunne tõepoolest üks tunde küsimus. 1992. aasta Balti turniirilt Liepajast koju sõites sai kuni Riiani kulgeda mingite nooremapoolsete Läti vutiveteranide bussis. Üks nokastanud sell haaras teisel rinnust kinni ja sisistas vene keeles: “Ja latõš, ponjal?!” (Ma olen lätlane, said aru või?!). Kaks Läti ajakirjanikku aga selgitasid samal turniiril, et Lätis ongi ajalooliselt rohkem venelasi ja olid selle asjaoluga end lõplikult ära lepitanud. Kui Eesti teinuks tosin aastat tagasi sama, pole kindel, kas jalgpall oleks eesti noorsoo hulgas sedavõrd populaarne kui ta on praegu. Ma ei usu, et oleks olemas seda suurt sinimustvalget, mida Lilleküla staadionil ikka näeb ja Jalgpallihaigla asemel lärmaks tribüünidel mingi bolnitsa.

Läti koondis tegi kokkuvõttes hea EM-finaalturniiri. Aga meil tasuks silmas pidada ka Kreeka näidet: mida suudab kõva distsipliini ja ilma tähtedeta koondis suurturniiril. Ja suurte vastu astudes ei maksa mitte kunagi unustada, et väljakul mängib ühe poole eest ainult 11 meest!EM-il oli kõige vastuolulisem minu kaasaelamine Läti koondisele. Kui mäng algas ja ma nägin neid venekeelseid pallureid hümni ajal tummalt seismas (va. Verpakovskis), ei suutnud ma neid teistmoodi võtta kui eilsete okupantide järeltulijaid. Kuna olukord Eestiga on õige sarnane, tekitas see mus viha selle meeskonna vastu.

Aga kui mäng oli käima lükatud ja Läti koondis autsaiderina pidi vastaste rünnakuid tõrjuma, asusin kuidagi vargsi nende poole. Korraga sai oluliseks see, et nad on pisikese Balti riigi EM-finaalturniirile viinud. Õigemini rääkis minus sel hetkel nö sisepoliitika – tahtsin, et ka meie koondise peatreener Arno Pijpers näeks kui tegusalt mängib suurturniiril koondis, kes peab oluliseks Balti turniiri võitu; kes ei kurda kunagi, et mängima peab kaks päeva järjest ja kelle ettevalmistust see turniir ega selle korraldus kriipsuvõrragi ei sega. Läti ju on näidanud, et sel ajal (Balti turniiri ajal) kui meie koondis võtab asja lõdvalt, mängitab varumehi ja “valmistub” valikmängudeks, teevad nemad suure eduga nii üht kui teist: nad võtavad tõsiselt nii kolmikturniiri kui valikmänge ja on edukad mõlemal rindel.

Mina pole Läti peale ei kade ega tunne nende üle ka uhkust. Kade oleksin siis, kui mängijad oleks rahvuselt lätlased. Sel juhul oleksin nende peale nii kade kui ka uhke samaaegselt. Võtan Läti edu pragmaatiliselt – ühe näitena, kuidas meile sarnase kliima, ajaloo ja rahvaarvuga väikeriik võib jalgpallis läbi lüüa.

Päris kindlasti ei soovi ma aga sellist rahvusmeeskonda, kus minu riigi mängijad ei oska hümni laulda ega saa aru, millest laulusõnad pajatavad. Keda sellised pallurid esindavad? Mis side neid peale sissekirjutise selle maaga ühendab? Portugali äss Luis Figo oli tige brasiillase Deco peale, kes vahetas kodakondsuse Portugali kasuks. Ta ütles juba aasta tagasi: “Rahvushümni võib ära õppida, aga see peab sind ka puudutama.” Sealjuures on oluline teada, et Brasiilias kõneldakse portugali keelt ja Decol polnud tarvidust mingiks keeleõppeks.

Mida teeksid aga umbkeelsed Läti jalgpallurid oma laulupeol ja mida Eesti umbkeelsed vutimehed meie laulupeol? Kas nad saaksid üldse aru, mis toimub? Kuidas nad võiksid mõista selle maa ja rahva hinge, keda nad esindavad? Vaadates innukalt rahvushümni laulvaid jalgpallureid EM-il, peab tõdema, et rahvustunne on oluline nii neile kui ka fännidele. Isegi pruuniks värvunud algkoosseisuga Prantsusmaal ega ühelgi teisel neegreid sisaldaval koondisel polnud keeleprobleemi. EM-il oli ainus meeskond, kel puudus keeleline side oma poolehoidjatega, just väikeriik Läti.

Kõige paremini näitab Läti venelaste meelsust ja eneseliigitust siiski s-tähe kasutamine või kasutamatajätmine suulises kõnes. Kui ma Läti koondise peatreeneri Aleksandr(s) Starkov(s)iga kunagi telefoni teel vestlesin, ei tarvitanud ta täie enesestmõistetavusega mingeid s-tähti nimede lõpus kui ta oma mängijatest rääkis. Kõne kestel loobusin oma püüdlikust essitamisest – asi läks narriks kätte. Ega vastutahtmist kedagi ju lätlaseks tee. Mulle tundus, et toru teises otsas isegi pisut muiati mu usinuse üle. Samasuguse s-korrektsusega esinesid EM-i ajal kõikide maade teleajakirjanikud. Mitte et nad midagi valesti teinuks – nimed protokollis ju kirjas - , aga tegu on juba räägitud detailiga: Läti koondisel puudub üks oluline seos oma riigiga, rahvustunne.

Muidugi on ka rahvustunne tõepoolest üks tunde küsimus. 1992. aasta Balti turniirilt Liepajast koju sõites sai kuni Riiani kulgeda mingite nooremapoolsete Läti vutiveteranide bussis. Üks nokastanud sell haaras teisel rinnust kinni ja sisistas vene keeles: “Ja latõš, ponjal?!” (Ma olen lätlane, said aru või?!). Kaks Läti ajakirjanikku aga selgitasid samal turniiril, et Lätis ongi ajalooliselt rohkem venelasi ja olid selle asjaoluga end lõplikult ära lepitanud. Kui Eesti teinuks tosin aastat tagasi sama, pole kindel, kas jalgpall oleks eesti noorsoo hulgas sedavõrd populaarne kui ta on praegu. Ma ei usu, et oleks olemas seda suurt sinimustvalget, mida Lilleküla staadionil ikka näeb ja Jalgpallihaigla asemel lärmaks tribüünidel mingi bolnitsa.

Läti koondis tegi kokkuvõttes hea EM-finaalturniiri. Aga meil tasuks silmas pidada ka Kreeka näidet: mida suudab kõva distsipliini ja ilma tähtedeta koondis suurturniiril. Ja suurte vastu astudes ei maksa mitte kunagi unustada, et väljakul mängib ühe poole eest ainult 11 meest!