Karel Voolaid on Eesti A-koondist juhendanud neljas mängus. Viies on tema esimene tavapärane maavõistlus, kus tabelisse punkte ei jagata. Küll aga pole matš võõrsil Ukrainaga tähtsusetu palliveeretamine - mitme koondislase jaoks on tegu eksamiga, mis võib määrata tulevikuks nii mõndagi.

Kujundlikult kõneldes võib neljapäeval kell 19 algavat lahingut pidada ujumiseksamiks, sest Dnerpi jõe ääres asuvas Ukraina suuruselt kuuendas linnas Zaporižžjas visatakse vette hulk mehi, kes peavad näitama, kas suudavad sel tasemel pinnale jääda ja ujuda või vajutakse hoopis põhja. Voolaid annab võimaluse neile, kes on saanud vähem mängida või jäänud sootuks ilma võimalusest end tõestada. See tõsiasi muudab õhtu ühe nüansi võrra veelgi põnevamaks.

Voolaid ütles juba koondise peatreeneri kohusetäitjaks saades, et soovib laiendada koondislaste ringi. Esimeses kahes mängudeaknas andis ta algkoosseisudebüüdid Erik Sorgale ja Vladislav Kreidale, Mihkel Ainsalu alustas nii Hollandi kui Saksamaa vastu põhis, viimaste vastu tegi sama Frank Liivak, Ilja Antonov naasis, väiksema pausi järel sai tagasi rahvusrüüsse ka Nikita Baranov.

Uute meeste tulekud tõukasid välja Martin Reimi käe all koondise esiründajaks olnud Henri Anieri, samuti näiteks Sander Puri. Täna on nad tagasi. Ühtlasi algkoosseisus. Me teame seda, sest Voolaid ütles algrivistuse välja 24 tundi enne avavilet. Selle eest tuleb teda kiita - see on munadega käik! Maavõistluse puhul ühtlasi mõistlik, et nii koondislased kui ka fännid teaksid, mida teha proovitakse. See loob tavapärasest suurema usaldusliku õhkkonna, mis võib šansi saavatele meestele samamoodi positiivse tõuke anda.

"Arvan, et Ukraina ei fokusseeri üleliia meie nimedele, kes väljakul on, vaid vaatab võib-olla meie nõrkasid kohtasid, kus meid raskustesse panna," selgitas Voolaid. "Kuna võimaluse koos mängida saavad paljud noored mängijad ja mõned vanemad, kes on eemal olnud - Sander Puri ja Henri Anier -, siis vaatan üleüldist individuaalset panust.

Aga üleüldiselt loodame jätkata ja juurutada võistkondlikke printsiipe, mida seni oleme teinud. Tahame hoida seda joont. See on vundamendi ladumine. Need ülesanded on võistkonnale püstitatud ja vastused saabki selgeks pärast mängu, kuidas meil õnnestus," sõnas treener.

Ta teab ka, mis saab olema Eesti jaoks kõige keerulisem osa: "Tõeliselt hea kokkumängu eeldamine võib olla kõige raskem, sest koosseis on noor, mõned vanemad sekka. Kooslus on vähe kokkumänginud." Selle nädala fookuspunkt on treeningutel olnud eelkõige kaitsetegevus, sest "kui Ukraina on kodus esitanud hea väljakutse ka paberil meist tunduvalt tugevamate vastaste vastu, siis eeldan, et nad soovivad seda teha ka meie vastu", aga samas on jätkuvalt olulised olnud ka palli võitmine ja palliga mäng, mille ambitsioonikus on koondises Voolaidi käe all märgatavalt kasvanud.

Zaporožets ja legend

Tavapäraselt pealinnas Kiievis või täitsa läänes Lvivis mängiv Ukraina on tänavu üha jõulisemalt oma 42 miljonile elanikule näitamas, et see riik kuulub neile ja Venemaa agressioon ei peleta neid oma enda aladelt minema. Alates sügisest on koondis mänginud Dnipros, Harkivis ja nüüd veidi enam kui 700 000 elanikuga Zaporižžjas, mis asub nii annekteeritud Krimmist kui ka Donbassi sõjakoldest paarisaja kilomeetri kaugusel.

Zaporižžja on eestlastele hästi tuntud Zaporožetsi ehk sapaka kodu, tänaseni toimiv autotehas on enda uste vahelt välja lasknud veel Lada, Opeli, Daewoo, Dacia, Kia, Chevrolet', Chrysleri ja Mercedes-Benzi mudeleid. Lisaks on linnas maailma üks suuremaid lennukimootorite tehaseid, hüdro- ja tuumaelektrijaam ning hulk rasketööstusettevõtteid.

Kui töölistele tuuakse koju kätte Ukraina koondis, tähendab see mõistetavalt meeletut publikuhuvi. Suurusjärgus 11 500 pealtvaatajat mahutavale ja 2006. aastal taasavatud Slavutitš Arenale oodatakse neljapäeva õhtuks täismaja. Ühest küljest pole koondis iseseisva Ukraina ajaloo jooksul varem Zaporižžjas mänginud, teisalt pole juba ammu nähtud nii head Ukrainat, kui seda on näha praegu.

Ukraina koondist juhendab alates 2016. aastast nende suurim jalgpallur, 2004. aasta Ballon d'Ori võitja Andri Ševtšenko (43). Nad pole aasta aega ühtegi mängu kaotanud. Oktoobris võideti Kiievis valitsevat Euroopa meistrit Portugali 2:1, kindlustades sellega pääs järgmisel suvel toimuvale EM-ile.

"Nad tahavad domineerida, luua väravavõimalusi. Okei, mõned head mängijad on puudu, aga Andri Ševtšenko filosoofia meeldib mulle väga," kiitis Voolaid vastast, "isiklikult on seal palju asju, mis on minu mõtetele sarnased."

Voolaidi enda töö rahvusesinduse eesotsas on alanud väga väljakutsuvalt, sest madistatud on suurtega, keda pole veel hammustada suudetud. "Ma unistan endiselt, et saada võit sellise suure ja taolise klassiga meeskonna üle. Miks mitte ei võiks see olla nüüd?" küsis eestlane.

Suure legendi Ševtšenko puudujad on kahtlemata nimekad: Oleksandr Zintšenko (Manchester City), Artjom Kravets (Kayserispor), Taras Stepanenko, Marlos ja Junior Moraes (kõik Donetski Šahtar) ei saanud ükski koondiselaagriga liituda. Väikeste vigastustega jäävad kohtumisest Eestiga ilmselt eemale ka Vitali Mikolenko, Vladimir Šepeljov (mõlemad Kiievi Dinamo) ja palavikku jäänud Jevgen Konopljanka (Šahtar). Itaalias Atalantas palliv ning sügisel Ukrainat tassinud poolkaitsja Ruslan Malinovski viibib oma peagi sünnitava abikaasa juures ja liitub koondisega viimaseks EM-valikmänguks, mis peetakse pühapäeval Belgradis Serbiaga. Eesti ainus viimase hetke puuduja on hüppeliigesega hädas olev Martin Miller.

Soov hammustada

Seega kuigi objektiivselt hinnates on Ukraina hoolimata nende muredest endiselt hirmtugev ja kahtlemata soosikustaatuses, soovib Eesti hambaid näidata. Isegi siis, kui mõlema koosseisud on tavapärasest erinevamad.

"Võib-olla annab maavõistlus meile natuke rohkem ruumi roteerida ja proovida. Aga Ukraina ei võimalda oma kodus meile sõprusmängu, vaid tuleb kindlasti väga kõva lahing. Suures pildis midagi ei muutu," arvas Karol Mets.

"Meeskond on heas tujus," lisas paremkaitsja Gert Kams, kes kannab neljapäeval kaptenipaela. Karjääri lõpetava Kamsi jaoks võib tegu olla tema viimase mänguga, samas ei välistanud Voolaid võimalust, et Flora legend mängib ka teisipäeval Hollandi vastu. Kams ise ütles, et praegu tuleb keskenduda matšidele, mitte tema lõpetamisele.

"Oleme mänguks valmis ja ootame väga kõva lahingut. Teame nende viimase aja tulemusi ja seda, mida nad on teinud. Aga usume oma võimalustesse," ütles ta. "Kui mängid rahvuskoondiste tasemel, siis kõik mehed on alati väga motiveeritud. Siin ei pea midagi tegema, et neid motiveerida, sest nad on juba niigi tuhinat täis."

Sama arvas ka Andri Ševtšenko, kes ei usu, et maavõistluse sildi all kohtumise pidamine midagi muudaks. "Motivatsioon on alati olemas. Eriti nende mängijate jaoks, keda on eelnevalt vähem kaasatud ja kes nüüd saavad võimaluse mängida," lausus endine Kiievi Dinamo, Chelsea ja Milani ründaja.

14. novembril kell 19 Zaporižžjas Slavutitš Arenal

Ukraina - Eesti
Peakohtunik: Juan Martinez Munuera
Abikohtunikud: Roberto Alonso, Teodoro Sobrino Magan (kõik Hispaania)
Neljas kohtunik: Vitali Romanov (Ukraina)

Eesti algkoosseis:

Fakte:

• Eesti ja Ukraina on varem kohtunud neljal korral: kõik matšid on lõppenud Ukraina võiduga (2012 maavõistlus Austrias 4:0, 2011 maavõistlus Tallinnas 2:0, 1995 EM-valikmäng Tallinnas 1:0, 1994 EM-valikmäng Kiievis 3:0).
• Ukraina kaotas viimati 16. novembril 2018 võõrsil 1:4 Slovakkiale. Seejärel on üheksast mängust teenitud kuus võitu (teiste seas Portugali ja Serbia üle) ja kolm viiki.
• Eesti koondis on Karel Voolaidi käe all pidanud neli matši: Valgevenega mängiti 0:0 viiki ja saadi 1:2 kaotus, Hollandile kaotati 0:4 ja Saksamaale 0:3.
• Sergei Zenjov lõi 2013. aasta 5. oktoobril Ukraina kõrgliiga 12. voorus Slavutitš Arenal Lvivi Karpatõ 3:1 võidumängus kaks väravat Zaporižžja Metalurgi võrku.

Betsafe'i koefitsiendid:

Ukraina võit - 1,16
Viik - 7,45
Eesti võit - 14,50

Eesti koosseis:

Väravavahid
Marko Meerits (26.04.1992) – JK Narva Trans 12/0
Sergei Lepmets (05.04.1987) – Tallinna FCI Levadia 11/0
Matvei Igonen (02.10.1996) – Tallinna FC Flora (laenul Lilleström SK-st) 2/0

Kaitsjad
Taijo Teniste (31.01.1988) – SK Brann (NOR) 75/0
Karol Mets (16.05.1993) – Stockholmi AIK (SWE) 60/0
Gert Kams (25.05.1985) – Tallinna FC Flora 59/3
Ken Kallaste (31.08.1988) – GKS Tychy (POL) 43/0
Artur Pikk (05.03.1993) – Legnica Miedz (POL) 35/1
Nikita Baranov (19.08.1992) – FC Alaškert (ARM) 36/0
Joonas Tamm (02.02.1992) – Lilleström SK (NOR, laenul FC Florast) 34/3
Märten Kuusk (05.04.1996) – Tallinna FC Flora 1/0

Poolkaitsjad ja ründajad
Konstantin Vassiljev (16.08.1984) – Tallinna FC Flora 117/25
Sergei Zenjov (20.04.1989) – Karagandõ Šahtjor (KAZ) 82/13
Sander Puri (07.05.1988) – Nõmme Kalju FC 77/4
Henri Anier (17.12.1990) – Suwon FC (KOR) 60/13
Ilja Antonov (05.12.1992) – Ararat-Armenia (ARM) 48/2
Henrik Ojamaa (20.05.1991) – Legnica Miedz (POL) 42/1
Mattias Käit (29.06.1998) – NK Domžale (SVN) 24/5
Frank Liivak (07.07.1996) – Tallinna FC Flora 15/2
Martin Miller (25.09.1997) – Tallinna FC Flora 9/1
Mihkel Ainsalu (08.03.1996) – Tallinna FC Flora 5/0
Erik Sorga (08.07.1999) – Tallinna FC Flora 4/1
Vladislav Kreida (25.09.1999) – Tallinna FC Flora 2/0

Peatreeneri kohusetäitja: Karel Voolaid
Abitreenerid: Mario Hansi, Aivar Anniste, Vladimir Vassiljev
Väravavahtide treener: Mart Poom
Kehalise ettevalmistuse treener: Ott Meerits
Arst: Kaspar Rõivassepp
Füsioterapeudid: Helvis Trääder, Priit Lehismets, Taavi Põder
Mänedžer: Miko Pupart

Ukraina koosseis:

Väravavahid
Andri Pjatov (28.06.1984) - Donetski Šahtar 91/0
Andri Lunin (11.02.1999) - Valladolid (ESP) 4/0
Juri Pankiv (03.11.1984) - Oleksandria 0/0

Kaitsjad
Oleksandr Karavajev (02.06.1992) - Kiievi Dinamo 24/1
Mõkola Matvijenko (02.05.1996) - Donetski Šahtar 23/0
Sergei Krõvtsov (15.03.1991) - Donetski Šahtar 14/0
Eduard Sobol (20.04.1995) - Brugge (BEL) 12/0
Vitali Mikolenko (29.05.1999) - Kiievi Dinamo 7/0
Sergei Bolbat (13.06.1993) - Donetski Šahtar 4/0
Igor Plastun (20.08.1990) - Gent (BEL) 3/0
Artjom Šabanov (07.03.1992) - Kiievi Dinamo 1/0

Poolkaitsjad
Jevgen Konopljanka (29.09.1989) - Donetski Šahtar - 85/21
Andri Jarmolenko (23.10.1989) - West Ham (ENG) 83/37
Roman Bezus (26.09.1990) - Gent (BEL) 21/4
Sergei Sidortšuk (02.05.1991) - Kiievi Dinamo 25/2
Viktor Kovalenko (14.02.1996) - Donetski Šahtar 23/0
Viktor Tsõgankov (15.11.1997) - Kiievi Dinamo 17/3
Vitali Bujalski (06.01.1993) - Kiievi Dinamo 7/0
Jevgen Šahov (30.11.1990) - Lecce (ITA) 4/1
Vladimir Šepelev (01.06.1997) - Kiievi Dinamo 3/0
Marian Šved (16.07.1997) - Celtic (SCO) 1/0
Dmõtro Ivanisenja (11.01.1994) - Luganski Zorja 0/0

Ründajad
Roman Jaremtšuk (27.11.1995) - Gent (BEL) 11/4
Artjom Besjedin (31.03.1996) - Kiiveni Dinamo 11/1

Peatreener: Andri Ševtšenko