Igapäevaselt jalgpallireeglite koostamise ja parandamisega tegelev IFAB (ehk International Football Association Board) jõudis hiljuti konsensusele uue reeglistiku osas. Põhiliste muudatustena saab välja tuua näiteks õlapalli legaalseks muutmise ning penaltite ajal väravavahtide elu lihtsustamise.

Kui eelmisel aastal muudeti näiteks väljavahetatud mängijate liikumisteekonda ning keelati ründemängijatel segada kaitsva võistkonna müüri ehitamist, siis tänavu keskenduti rohkem penaltiolukordadele. Kokku tehti 15 keskmisest suuremat muudatust, millest tähelepanuväärsemad on järgnevas loetelus ära toodud. Kõik reeglid muutuvad kohustuslikuks alates 1. juulist, kuid kui mõni liiga on sel ajal veel pooleli (mis tänavu tõenäoliselt ka juhtub), siis võib reeglimuudatused edasi lükata järgmisesse hooaega. Sama kehtib kevadest sügiseni mängitavate liigade kohta, nagu näiteks Premium liiga, kus reegleid uuendatakse alles enne järgmist hooaega.

• Kui väravavaht rikub penaltilöögi ajal reegleid, aga ei tee tõrjet, siis ei lähe löök kordusele.

Seega on nüüdsest sedamoodi, et kui kiiper astub näiteks liiga vara oma joonelt ära, kuid pall lendab kas väravast mööda või põrkab raamidest lööja suunas tagasi (ehk väravavaht ei tõrjunud lööki), siis ei saa ründav meeskond endale uut penaltit. Kui aga väravavaht tõrjub ise penalti, siis läheb löök kordusele ning väravavahti algselt hoiatatakse ja järgnevatel kordadel ka karistatakse.

• Kui nii ründaja kui ka väravaht rikuvad penaltilöögi ajal reegleid, karistatakse ründajat.

Sellisel juhul tühistatakse 11 meetri trahvilöök ning pall antakse kaitsvale meeskonnale. Reeglid tehti selliseks, kuna varasemalt oli taolise juhtumi korral enamjaolt väravavahi rikkumine seotud ründaja keelatud pettega.

• Õlaga löödud pall ei kvalifitseeru käepallina.

Uute reeglite kohaselt on käe ja õla piiriks kaenlaalune, mis tähendab, et õlaga tabatud pallid on järgmisest hooajast lubatud.

• Kui ründav mängija tabab kogemata palli käega ning pall põrkab tema tiimikaaslasele ja sellele järgneb koheselt ründava tiimi värav, siis on tegu veaga.

Varasemalt oleks taoline olukord lugenud väravana, aga nüüdsest pole enam vahet, kas käemäng oli tahtlik või mitte: kui värav lüüakse lähisekunditel, siis kvalifitseerub see veana ning pall läheb vastastele. Kui aga peale juhuslikku käepalli söödetakse ja/või triblatakse pisut - ehk ehitatakse veel rünnakut -, siis läheb värav kirja.

• Suluseisus olev mängija võib edasi mängida, kui ta saab palli vastase tahtlikust (käe)puutest.

See tähendab seda, et kui ründaja on suluseisus, kuid sööt temale läheb tahtlikult vastu kaitsja kätt, siis jätkub rünnak (välja arvatud juhul, kui tegu oli tahtliku tõrjega). Muudatus tehti, kuna kui nii-öelda "lubatud" tahtlik puude (pea või jalaga) laseb ründaval mängijal edasi liikuda, siis peaks "keelatud" tahtlikul puutel olema sama tulemus. 

• Mängus teenitud hoiatuskaardid ei kandu edasi penaltiseeriasse.

Kui mängija teenib normaal- või lisaajal kollase kaardi ning patustab pisut hiljem ka penaltiseerias hoiatuskaardi väärilise veaga, siis ei eemaldata mängijat platsilt, kuna penaltiseeria ei ole osa mängust. 

• Subjektiivsete olukordade ajal on peakohtunikul OFR (on-field review) asjakohane.

Keeruliselt sõnastatud lause tähendab põhimõtteliselt seda, et kui tegu on näiteks vea tõsiduse või suluseisu segamise hindamisega, siis on (varasemast rohkem) soovituslik vaadata olukorda platsi ääres olevalt videoekraanilt. Otsus võeti vastu seoses Premier League'iga, kus kohtunikud otsustasid tihti sellistes olukordades video ülevaatamise vahele jätta.