Oliver Giroud, 52 väravat. Thierry Henry, 51 väravat. Nii näeb alates pühapäeva õhtust välja Prantsusmaa koondise kõigi aegade väravaküttide edetabeli tipp.

Henry oli ja on legend, kuuludes vähimagi vaidluseta Prantsusmaa jalgpalli aadelkonda. Peale tema leiab sealt kindlasti näiteks Zinedine Zidane’i, Michel Platini, Eric Cantona, Raymond Kopa, Just Fontaine’i, Patrick Vieira, Lilian Thurami, Jean-Pierre Papini, koondise praeguse juhendaja Didier Deschampsi.

Lähiaastatel lisandub sellesse nimistusse kindlasti ka Karim Benzema, kelle puhul piisab kirjeldatud aadlistaatuse "ametlikuks vormistamiseks" sisuliselt vaid putsade varnariputamisest. Pikemas plaanis on seal kindel koht ka Kylian Mbappe’l, kui muidugi ei peaks juhtuma midagi sellist, mis tema karjääri lähiajal päevapealt läbi lõikab.

Giroud nimetatud kõrgklassi ei kuulu ega hakka ka kuuluma, ükskõik kui suureks ta rekordinumbrit ka ei aja. Aga pole hullu, et teinekord ka nii läheb, sest oleks ütlemata igav, kui jalgpallurite legendaarsust saaks mõõta kõigest numbrites.

Küllap on ka Giroud ise valmis tõdema, et ilma Benzema vigastuseta poleks ta tänavusel MM-il mingil juhul Prantsusmaa esiründaja. 2018. aastal aitas ta küll prantslased maailmameistriks, aga kui Benzema lõpetas pikalt vindunud tüli Deschampsiga ja koondisesse naasis, oli Giroud mullusuvisel EM-il taas tema varumees.

Samas on tegu rolliga, milles Giroud näib end kõige paremini tundvat. Arsenalis lõi ta kõigi viie täishooaja jooksul alati kahekohalise arvu väravaid, ometi kiruti teda esiründaja kohta liiga ebastabiilseks. Pingilt sekkumine, rambivalgusest pool sammukest kõrval seismine passib talle justkui palju paremini, nagu ta jätkuvalt ka oma praeguses klubis Milanis tõestab.

Giroud’l on nimelt üks omadus, mis treenerite jaoks kuldaväärt – tema peale saab loota. Jah, ta eksib tihti väga ootamatutel hetkedel nagu ka näiteks Poola vastu peetud veerandfinaali avapoolajal, kui ei suutnud palli tühja väravasse suunata. Ka alagrupi avamängus Austraaliaga lasi Giroud luhta paar head võimalust.

𝑆𝑒𝑢𝑙 𝑠𝑢𝑟 𝑠𝑜𝑛 𝑡𝑟𝑜̂𝑛𝑒 👑

Ouverture du score des Bleus à la 44e minute !! 😍

Grâce à ce but, @OlivierGiroud devient le 𝙈𝙀𝙄𝙇𝙇𝙀𝙐𝙍 𝘽𝙐𝙏𝙀𝙐𝙍 de l’histoire de l’Équipe de France 🇫🇷

🇫🇷1-0🇵🇱 #FRAPOL | #FiersdetreBleus pic.twitter.com/exSxlTjYQX — Equipe de France ⭐⭐ (@equipedefrance) December 4, 2022

Ent mängu lõpuks on tal ikkagi värav või paar kirjas. Talle sobivad õhuduellid, mis võimaldab prantslastel ka pikka palli karistusalasse mängida ja äärtelt tsenderdada, samuti saab Giroud hästi hakkama number üheksa positsioonil ning suudab pallita liikumised meeskonnale väga kasulikuks muuta, tõmmates kaitsjaid enda peale ning tekitades Mbappele jooksuruumi.

Ja nüüd on tal koondiseväravaid 52, rohkem kui keegi teine iial Prantsusmaa särgis suutnud. Statistiliselt, muide, ei jää Giroud kuidagi Henryle alla. 51 tabamuseni jõudsid mõlemad mehed täpselt 115 mänguga ning Henry hindab "jälitajat" kõrgelt – pärast kohtumist Taaniga kirjeldas Giroud, kuidas saab kogenumalt kolleegilt iga värava järel toetava õnnitlussõnumi. Küllap sai ka nüüd, seda enam, et Giroud’ avatabamus sillutas ju prantslastele teed edasipääsuks veerandfinaali.

Ühe ainuüksi talle kuuluva rekordi püstitas Giroud muuseas juba Austraalia vastu, sest tol hetkel 36 aasta ja 53 päeva vanusena sai temast Prantsusmaa vanim skoorija MM-il. Seni kuulus rekord Zinedine Zidane’ile, kes oli 2006. aasta finaalis penaltit latipõrkest väravasse saates 34 aasta ja 16 päeva vanune. Poola võrku saadetud pall aitas aga nihutada rekordinumbrit Prantsusmaa kõigi aegade vanima väravalööjana – selle saavutuse võttis ta Roger Marche’ilt endale juba septembrikuises Rahvuste liiga mängus Austriaga.

Kaua veel? Giroud ei tea, vaid võtab päev-päevalt. "Ma ei sea endale piire ja olen jätkuvalt näljane. Tahan lihtsalt mängida senikaua kuniks keha lubab. Loomulikult saan aru, et karjääri lõpp on lähemal kui algus, aga see ei tähenda, et mul motivatsiooni napiks. Usun, et just seetõttu suudangi kõrget taset hoida," nentis ta Taani-mängu järel.

52 - Olivier Giroud scored his 52nd goal for the French national team, overtaking Thierry Henry to become the top goalscorer in Les Bleus' history. Karting. pic.twitter.com/gAhR8X9xka — OptaJean (@OptaJean) December 4, 2022

Millest siis ikkagi julge väide, et ta ei mahu Prantsusmaa legendide esikümnesse, vaid parimal juhul esimese paarikümne hulka? Mõtteharjutuseks sobib siia lisada võrdlused – kumb on jätnud koondisele suurema jälje – Antoine Griezmann või David Trezeguet? Hugo Lloris või Fabien Barthez?

Viimane küsimus tõuseb muuseas vägagi päevakorda ühes veerandfinaaliga, sest kui ei juhtu imet, võtab Lloris seal enda nimele Prantsusmaa koondise kõigi aegade mänguderekordi. Tänasega tõusis ta Thurami kõrvale, mõlemad on nüüd 142-kordsed internatsionaalid. Aga kas see teeb prantslaste praegusest esiväravavahist ka nende kõigi aegade suurima mängija? Küllap nõustuvad siinkohal kõik – ei tee.

Ja üks väike konks on veel. Henry lõi oma kolm esimest koondiseväravat 1998. aasta MM-il – esmalt Lõuna-Aafrikale ja kuus päeva hiljem ka Saudi-Araabiale. Lisaks sai ta kolm väravat kirja ka 2006. aasta finaalturniiril ning EM-idelt lisandub veel kuus tabamust, koku suurturniiridelt niisiis tosin.

Giroud’ seni parim suurturniir oli kodune 2016. aasta EM kolme väravaga, mida ta on nüüdseks korranud. Nelja aasta eest Venemaal alustas ta seitsmest mängust kuues, aga skoori ei teinud. Koos tänavuse kolme väravaga on tal neid suurturniiridelt nüüd seitse.

Olivier Giroud has scored more goals for France than any other player in the history of the men’s national team, overtaking Thierry Henry.

◎ 117 games
◉ 52 goals

The most underrated striker in the world. 🌎 pic.twitter.com/4rf0f61UMI — Squawka (@Squawka) December 4, 2022

Legendistaatuse kujunemisel mängib kindlasti rolli ka mängijatüüp. Nagu kirjeldatud, on Giroud pigem osa masinavärgist – küll väga tähtis osa, aga siiski täiesti võrreldamatu Henryga, kelle karjääri säravaimad momendid sündisid geniaalsetest improvisatsioonidest. Kunstnikuhingi mäletatakse alati värvikamatena kui töömehi, selle vastu pole parata. Just seetõttu on ka näiteks Mbappe juba praegu jätnud koondisesse maha jalajälje, mis ei sõltu isegi niivõrd tema 33 väravast kui pigem nende sündimise ahhetamapanevast viisist.

Ent üks käegakatsutav võimalus on prantslaste värskel rekordimehel selles loos kirjutatu ümberlükkamiseks veel siiski olemas. See saab talle avaneda 18. detsembri hilisõhtul Lusaili staadionil, kui Prantsusmaa mängib finaalis ja omab võimalust nelja aasta tagune MM-tiitel üle kullata. Ning kui see peaks sündima Olivier Giroud’ väravast ...