Kristjan Jaak Kangur | Number üks pole alati parim. Rekord langes, kuid legendiks saab Giroud vaid ühel juhul
Oliver Giroud, 52 väravat. Thierry Henry, 51 väravat. Nii näeb alates pühapäeva õhtust välja Prantsusmaa koondise kõigi aegade väravaküttide edetabeli tipp.
Henry oli ja on legend, kuuludes vähimagi vaidluseta Prantsusmaa jalgpalli aadelkonda. Peale tema leiab sealt kindlasti näiteks Zinedine Zidane’i, Michel Platini, Eric Cantona, Raymond Kopa, Just Fontaine’i, Patrick Vieira, Lilian Thurami, Jean-Pierre Papini, koondise praeguse juhendaja Didier Deschampsi.
Lähiaastatel lisandub sellesse nimistusse kindlasti ka Karim Benzema, kelle puhul piisab kirjeldatud aadlistaatuse "ametlikuks vormistamiseks" sisuliselt vaid putsade varnariputamisest. Pikemas plaanis on seal kindel koht ka Kylian Mbappe’l, kui muidugi ei peaks juhtuma midagi sellist, mis tema karjääri lähiajal päevapealt läbi lõikab.
Giroud nimetatud kõrgklassi ei kuulu ega hakka ka kuuluma, ükskõik kui suureks ta rekordinumbrit ka ei aja. Aga pole hullu, et teinekord ka nii läheb, sest oleks ütlemata igav, kui jalgpallurite legendaarsust saaks mõõta kõigest numbrites.
Küllap on ka Giroud ise valmis tõdema, et ilma Benzema vigastuseta poleks ta tänavusel MM-il mingil juhul Prantsusmaa esiründaja. 2018. aastal aitas ta küll prantslased maailmameistriks, aga kui Benzema lõpetas pikalt vindunud tüli Deschampsiga ja koondisesse naasis, oli Giroud mullusuvisel EM-il taas tema varumees.
Samas on tegu rolliga, milles Giroud näib end kõige paremini tundvat. Arsenalis lõi ta kõigi viie täishooaja jooksul alati kahekohalise arvu väravaid, ometi kiruti teda esiründaja kohta liiga ebastabiilseks. Pingilt sekkumine, rambivalgusest pool sammukest kõrval seismine passib talle justkui palju paremini, nagu ta jätkuvalt ka oma praeguses klubis Milanis tõestab.
Giroud’l on nimelt üks omadus, mis treenerite jaoks kuldaväärt – tema peale saab loota. Jah, ta eksib tihti väga ootamatutel hetkedel nagu ka näiteks Poola vastu peetud veerandfinaali avapoolajal, kui ei suutnud palli tühja väravasse suunata. Ka alagrupi avamängus Austraaliaga lasi Giroud luhta paar head võimalust.
𝑆𝑒𝑢𝑙 𝑠𝑢𝑟 𝑠𝑜𝑛 𝑡𝑟𝑜̂𝑛𝑒 👑
Ouverture du score des Bleus à la 44e minute !! 😍
Grâce à ce but, @OlivierGiroud devient le 𝙈𝙀𝙄𝙇𝙇𝙀𝙐𝙍 𝘽𝙐𝙏𝙀𝙐𝙍 de l’histoire de l’Équipe de France 🇫🇷
🇫🇷1-0🇵🇱 #FRAPOL | #FiersdetreBleus pic.twitter.com/exSxlTjYQX — Equipe de France ⭐⭐ (@equipedefrance) December 4, 2022
Ent mängu lõpuks on tal ikkagi värav või paar kirjas. Talle sobivad õhuduellid, mis võimaldab prantslastel ka pikka palli karistusalasse mängida ja äärtelt tsenderdada, samuti saab Giroud hästi hakkama number üheksa positsioonil ning suudab pallita liikumised meeskonnale väga kasulikuks muuta, tõmmates kaitsjaid enda peale ning tekitades Mbappele jooksuruumi.
Ja nüüd on tal koondiseväravaid 52, rohkem kui keegi teine iial Prantsusmaa särgis suutnud. Statistiliselt, muide, ei jää Giroud kuidagi Henryle alla. 51 tabamuseni jõudsid mõlemad mehed täpselt 115 mänguga ning Henry hindab "jälitajat" kõrgelt – pärast kohtumist Taaniga kirjeldas Giroud, kuidas saab kogenumalt kolleegilt iga värava järel toetava õnnitlussõnumi. Küllap sai ka nüüd, seda enam, et Giroud’ avatabamus sillutas ju prantslastele teed edasipääsuks veerandfinaali.
Ühe ainuüksi talle kuuluva rekordi püstitas Giroud muuseas juba Austraalia vastu, sest tol hetkel 36 aasta ja 53 päeva vanusena sai temast Prantsusmaa vanim skoorija MM-il. Seni kuulus rekord Zinedine Zidane’ile, kes oli 2006. aasta finaalis penaltit latipõrkest väravasse saates 34 aasta ja 16 päeva vanune. Poola võrku saadetud pall aitas aga nihutada rekordinumbrit Prantsusmaa kõigi aegade vanima väravalööjana – selle saavutuse võttis ta Roger Marche’ilt endale juba septembrikuises Rahvuste liiga mängus Austriaga.
Kaua veel? Giroud ei tea, vaid võtab päev-päevalt. "Ma ei sea endale piire ja olen jätkuvalt näljane. Tahan lihtsalt mängida senikaua kuniks keha lubab. Loomulikult saan aru, et karjääri lõpp on lähemal kui algus, aga see ei tähenda, et mul motivatsiooni napiks. Usun, et just seetõttu suudangi kõrget taset hoida," nentis ta Taani-mängu järel.
52 - Olivier Giroud scored his 52nd goal for the French national team, overtaking Thierry Henry to become the top goalscorer in Les Bleus' history. Karting. pic.twitter.com/gAhR8X9xka — OptaJean (@OptaJean) December 4, 2022
Millest siis ikkagi julge väide, et ta ei mahu Prantsusmaa legendide esikümnesse, vaid parimal juhul esimese paarikümne hulka? Mõtteharjutuseks sobib siia lisada võrdlused – kumb on jätnud koondisele suurema jälje – Antoine Griezmann või David Trezeguet? Hugo Lloris või Fabien Barthez?
Viimane küsimus tõuseb muuseas vägagi päevakorda ühes veerandfinaaliga, sest kui ei juhtu imet, võtab Lloris seal enda nimele Prantsusmaa koondise kõigi aegade mänguderekordi. Tänasega tõusis ta Thurami kõrvale, mõlemad on nüüd 142-kordsed internatsionaalid. Aga kas see teeb prantslaste praegusest esiväravavahist ka nende kõigi aegade suurima mängija? Küllap nõustuvad siinkohal kõik – ei tee.
Ja üks väike konks on veel. Henry lõi oma kolm esimest koondiseväravat 1998. aasta MM-il – esmalt Lõuna-Aafrikale ja kuus päeva hiljem ka Saudi-Araabiale. Lisaks sai ta kolm väravat kirja ka 2006. aasta finaalturniiril ning EM-idelt lisandub veel kuus tabamust, koku suurturniiridelt niisiis tosin.
Giroud’ seni parim suurturniir oli kodune 2016. aasta EM kolme väravaga, mida ta on nüüdseks korranud. Nelja aasta eest Venemaal alustas ta seitsmest mängust kuues, aga skoori ei teinud. Koos tänavuse kolme väravaga on tal neid suurturniiridelt nüüd seitse.
Olivier Giroud has scored more goals for France than any other player in the history of the men’s national team, overtaking Thierry Henry.
◎ 117 games
◉ 52 goals
The most underrated striker in the world. 🌎 pic.twitter.com/4rf0f61UMI — Squawka (@Squawka) December 4, 2022
Legendistaatuse kujunemisel mängib kindlasti rolli ka mängijatüüp. Nagu kirjeldatud, on Giroud pigem osa masinavärgist – küll väga tähtis osa, aga siiski täiesti võrreldamatu Henryga, kelle karjääri säravaimad momendid sündisid geniaalsetest improvisatsioonidest. Kunstnikuhingi mäletatakse alati värvikamatena kui töömehi, selle vastu pole parata. Just seetõttu on ka näiteks Mbappe juba praegu jätnud koondisesse maha jalajälje, mis ei sõltu isegi niivõrd tema 33 väravast kui pigem nende sündimise ahhetamapanevast viisist.
Ent üks käegakatsutav võimalus on prantslaste värskel rekordimehel selles loos kirjutatu ümberlükkamiseks veel siiski olemas. See saab talle avaneda 18. detsembri hilisõhtul Lusaili staadionil, kui Prantsusmaa mängib finaalis ja omab võimalust nelja aasta tagune MM-tiitel üle kullata. Ning kui see peaks sündima Olivier Giroud’ väravast ...
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta