Kui asja tõsimeelselt võtta, siis Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslikus voorus ei võitnud taas eestikeelne laul – nagu aastaid varemgi, sai telepublik tänu subtiitritele aru, millest jutustavad võidulaulu sõnad.

Tegelikult tuleb võru keel muidugi omaks tunnistada ja tõdeda, et kui rahvahääletus andis esikoha murdekeelsele laulule, siis žürii eelistas eestikeelset. Kui veel aastake tagasi oli oht, et läbi meie eelvooru tahavad Eurovisiooni lõppvõistlusele purjetada võõramaalased, siis nüüd teame, et soovi korral suudame maha hääletada isegi oma artistide ingliskeelseid lõõritusi. Nii on lood populaarsel spordialal – Euroopa võistkondlikel laulumeistrivõistlustel.

Jalgpallispordis käivad asjad teisiti. Rahva käest ei küsita üldse, keda riiki esindama saata. Selle tähtsa asja otsustab žürii. Kusjuures seesama žürii teeb mõnikord kõik selleks, et oma tiimi meelitada võõrkeelseid liikmeid. Mõnel pool on kombeks otsida välismaalt selliseid esitajaid, kelle juured on vanavanemate kaudu seotud kutsuja-riigiga.

Eestis näiteks meelitati üheksakümnendate alguses rahvusmeeskonda siinsed võõrriigi alamad Aleksandr Puštov, Sergei Bragin ja Andrei Borissov. 1994. aastal oli aga jutuks USA-s elava Christopher Ilmar Andressoo võimalik lülitumine Eesti koondisse. See ameerika ema ja eestlasest isa järeltulija mängis noorteklassis koos hilisema USA ühe tuntuima internatsionaali Cobi Jonesi ja Eric Wynaldaga.

Selle va munaveeretamise kunsti juures torkab silma ka tõsiasi, et kel tiivad vähegi kannavad, pürgib ikka kõvema meeskonna koosseisu. Et vutiartist, kel võimalus valida kahe või enama jalgpallikodakondsuse vahel, kipub ikka eelistama tugevamat riiki. Nii on võiduvõimalused suuremad. Aga nii nagu tänavune Eesti Eurovisiooni rahvuslik eelvoor tähistas emakeelse laulu taastulekut, leidub siin-seal ka neid jalgpallureid, kelles vere kutse on tugevam raha kolinast. Nõnda on mitmed andekad aafriklased valinud mõne Euroopa tippkoondise asemel hoopis oma juurte kodumaa ja mõnigi Saksamaal üles kasvanud türklane jäänud truuks oma poolkuu-lipule. Aga mõistagi on tegemist nõrgukese tendentsiga.

"Eurolauluks pürgijate seas on ainult kaks eesti laulu, ülejäänud kaheksa on ingliskeelsed ja ühel on esinejagi välismaalane," tähendab üks ajalehe Postimees lugejakiri. "Nii oleme jõudnud laulmisega järele jalgpalliärile, kus mehi ostetakse nagu orje-gladiaatoreid miljonite eest ja pannakse omavahel võitlema ning rahvusmeeskonnas ei pruugi olla ühtegi oma meest. Need meeskonnad ei esinda oma riiki ja rahvast, vaid omaniku rahalisi huve."

Kui Alžeeria mängis paar aastat tagasi Pariisis Prantsusmaaga, oli aafriklaste koondises rohkem Prantsusmaal sündinud mängijaid kui väljakuperemeeste meeskonnas. Kanada koondis on aga üks neist vähestest, kes kodumaal mängides saab sageli vähem toetust kui vastased – sest hilismigrandid karjuvad oma endise kodumaa poolt.

Need on kurvad näited identiteetide segunemisest, kadumisest, muundumisest ning visast, kuid kunagi siiski hukule määratud püsimisest. Siiski – olen pigem Alžeeria vutipoliitika pooldaja. See Põhja-Aafrika riik otsib aktiivselt Euroopast Alžeeria juurtega jalgpallureid. Muidugi on tegemist omakasupüüdliku teoga: heaoluriikide korralikes baasides ja kvalifitseeritud treenerite käe all sirgunud vutimehed teevad Alžeeria koondise tugevamaks. Justkui teenimatult. Kuid ühtlasi aitab see kaasa kadunud poegade tagasipöördumisele oma isamaale ja annab ehk head eeskuju teistelegi. Sest – kui tõsiselt saame võtta tuntud tõdemust eri jalgpallikoolkondade rahvuslikust omapärast, kui Prantsusmaa ja Holland rivistavad oma rahvusvärvides mänguks üles mujalt mandrilt pärit pallitogijad? Mis on neil tublidel noortel mustadel meestel ühist prantsuse rahva vaimuga, mida on vorminud sajandid? Või tähistab etniliste prantslaste taandumine oma maa jalgpallitipust ühe Euroopas tooni andva rahva hääbumise algust?

Mäletagem, mida ütles jalgpalli ja vabaduse seose kohta professor Sulev Vahtre, kes Nõukogude vene okupatsioonipäevil tavatses kitsamas ringis ikka tähendada: "Eesti ei saa vabaks enne, kui meie poisid hakkavad jalgpalli mängima." Nii see ka läks – meie rahvuslik jalgpall taastati enne, kui rahvuslik iseseisvus.

Kas ei pea paljud Euroopa rahvad, kelle jalgpallikoondis pole enam põlisrahva nägu, muretsema nüüd ise oma mureneva identiteedi pärast? Muutused on aeglased ja tavainimestele sageli märkamatud. Aga paljud on neist pöördumatud ega pruugi meeldida siis, kui esiti ohutuna näivad tendentsid hiigelmõõtmed võtavad. Siis on elukeskkond rikutud. Rahvusvahelisel areenil esindavad eri valdkondades rahvast aga uustulnukad, keda motiveerib tippu tõusma võimalus saada tuntuks ja majanduslikult kindlustatuks.

Nii et pole need võistulaulmised ja munaveeretamised nii süütud tegevused ühti. Peaasi kui rahvahääletuse tulemused ja žürii hinnang ikka kattuksid. Kuni see oma keelt ja meelt üle kõige hindab, pole kadumist karta.Kui asja tõsimeelselt võtta, siis Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslikus voorus ei võitnud taas eestikeelne laul – nagu aastaid varemgi, sai telepublik tänu subtiitritele aru, millest jutustavad võidulaulu sõnad.

Tegelikult tuleb võru keel muidugi omaks tunnistada ja tõdeda, et kui rahvahääletus andis esikoha murdekeelsele laulule, siis žürii eelistas eestikeelset. Kui veel aastake tagasi oli oht, et läbi meie eelvooru tahavad Eurovisiooni lõppvõistlusele purjetada võõramaalased, siis nüüd teame, et soovi korral suudame maha hääletada isegi oma artistide ingliskeelseid lõõritusi. Nii on lood populaarsel spordialal – Euroopa võistkondlikel laulumeistrivõistlustel.

Jalgpallispordis käivad asjad teisiti. Rahva käest ei küsita üldse, keda riiki esindama saata. Selle tähtsa asja otsustab žürii. Kusjuures seesama žürii teeb mõnikord kõik selleks, et oma tiimi meelitada võõrkeelseid liikmeid. Mõnel pool on kombeks otsida välismaalt selliseid esitajaid, kelle juured on vanavanemate kaudu seotud kutsuja-riigiga.

Eestis näiteks meelitati üheksakümnendate alguses rahvusmeeskonda siinsed võõrriigi alamad Aleksandr Puštov, Sergei Bragin ja Andrei Borissov. 1994. aastal oli aga jutuks USA-s elava Christopher Ilmar Andressoo võimalik lülitumine Eesti koondisse. See ameerika ema ja eestlasest isa järeltulija mängis noorteklassis koos hilisema USA ühe tuntuima internatsionaali Cobi Jonesi ja Eric Wynaldaga.

Selle va munaveeretamise kunsti juures torkab silma ka tõsiasi, et kel tiivad vähegi kannavad, pürgib ikka kõvema meeskonna koosseisu. Et vutiartist, kel võimalus valida kahe või enama jalgpallikodakondsuse vahel, kipub ikka eelistama tugevamat riiki. Nii on võiduvõimalused suuremad. Aga nii nagu tänavune Eesti Eurovisiooni rahvuslik eelvoor tähistas emakeelse laulu taastulekut, leidub siin-seal ka neid jalgpallureid, kelles vere kutse on tugevam raha kolinast. Nõnda on mitmed andekad aafriklased valinud mõne Euroopa tippkoondise asemel hoopis oma juurte kodumaa ja mõnigi Saksamaal üles kasvanud türklane jäänud truuks oma poolkuu-lipule. Aga mõistagi on tegemist nõrgukese tendentsiga.

"Eurolauluks pürgijate seas on ainult kaks eesti laulu, ülejäänud kaheksa on ingliskeelsed ja ühel on esinejagi välismaalane," tähendab üks ajalehe Postimees lugejakiri. "Nii oleme jõudnud laulmisega järele jalgpalliärile, kus mehi ostetakse nagu orje-gladiaatoreid miljonite eest ja pannakse omavahel võitlema ning rahvusmeeskonnas ei pruugi olla ühtegi oma meest. Need meeskonnad ei esinda oma riiki ja rahvast, vaid omaniku rahalisi huve."

Kui Alžeeria mängis paar aastat tagasi Pariisis Prantsusmaaga, oli aafriklaste koondises rohkem Prantsusmaal sündinud mängijaid kui väljakuperemeeste meeskonnas. Kanada koondis on aga üks neist vähestest, kes kodumaal mängides saab sageli vähem toetust kui vastased – sest hilismigrandid karjuvad oma endise kodumaa poolt.

Need on kurvad näited identiteetide segunemisest, kadumisest, muundumisest ning visast, kuid kunagi siiski hukule määratud püsimisest. Siiski – olen pigem Alžeeria vutipoliitika pooldaja. See Põhja-Aafrika riik otsib aktiivselt Euroopast Alžeeria juurtega jalgpallureid. Muidugi on tegemist omakasupüüdliku teoga: heaoluriikide korralikes baasides ja kvalifitseeritud treenerite käe all sirgunud vutimehed teevad Alžeeria koondise tugevamaks. Justkui teenimatult. Kuid ühtlasi aitab see kaasa kadunud poegade tagasipöördumisele oma isamaale ja annab ehk head eeskuju teistelegi. Sest – kui tõsiselt saame võtta tuntud tõdemust eri jalgpallikoolkondade rahvuslikust omapärast, kui Prantsusmaa ja Holland rivistavad oma rahvusvärvides mänguks üles mujalt mandrilt pärit pallitogijad? Mis on neil tublidel noortel mustadel meestel ühist prantsuse rahva vaimuga, mida on vorminud sajandid? Või tähistab etniliste prantslaste taandumine oma maa jalgpallitipust ühe Euroopas tooni andva rahva hääbumise algust?

Mäletagem, mida ütles jalgpalli ja vabaduse seose kohta professor Sulev Vahtre, kes Nõukogude vene okupatsioonipäevil tavatses kitsamas ringis ikka tähendada: "Eesti ei saa vabaks enne, kui meie poisid hakkavad jalgpalli mängima." Nii see ka läks – meie rahvuslik jalgpall taastati enne, kui rahvuslik iseseisvus.

Kas ei pea paljud Euroopa rahvad, kelle jalgpallikoondis pole enam põlisrahva nägu, muretsema nüüd ise oma mureneva identiteedi pärast? Muutused on aeglased ja tavainimestele sageli märkamatud. Aga paljud on neist pöördumatud ega pruugi meeldida siis, kui esiti ohutuna näivad tendentsid hiigelmõõtmed võtavad. Siis on elukeskkond rikutud. Rahvusvahelisel areenil esindavad eri valdkondades rahvast aga uustulnukad, keda motiveerib tippu tõusma võimalus saada tuntuks ja majanduslikult kindlustatuks.

Nii et pole need võistulaulmised ja munaveeretamised nii süütud tegevused ühti. Peaasi kui rahvahääletuse tulemused ja žürii hinnang ikka kattuksid. Kuni see oma keelt ja meelt üle kõige hindab, pole kadumist karta.