Jalgpalli telekast vaatamine ei ole endiste ja praeguste tippjalgpallurite seas üldse nii populaarne, kui võiks arvata. Mõned ei vaata üldse, paljud vähe. Aleksandr Dmitrijevi klubikaaslased Jekaterinburgi Uralis armastasid jalgpalli asemel telekast hoopis hokimatše vaadata.
Dmitrijev ise kirjeldatute sekka ei kuulu. Soccernet.ee-ga esmaspäeval kokku saades oli selja taga jalgpallist pakatanud nädalavahetus. "Iga päev vaatasin. Naine küsib: millal teleka kinni paned? Vastan: las ta mängib. Tema: aga läheme teeme midagi. No läheme! Kui koju tagasi tulime, panin taas jalgpalli käima. Kui on head mängud, siis ikka katsun vaadata. Meeldib. Väga meeldib!"
Nüüd, kui 2018. aastal lõpetatud, aga 2020. aastal uuesti alustatud tippmängijakarjäär lõplikult selja taga, on 40-aastasel Dmitrijevil telekast hea jalgpalli nautimiseks rohkem aega. Tõsi, karjääri ajal sai ta seda nautida ka väljakul, sest osales duellides kuue eksmaailmameistri (Uruguai, Itaalia, Brasiilia, Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania) ja teiste tippkoondistega (nt Holland, Horvaatia ja Portugal).
Dmitrijevi 106-mängulise koondisekarjääri tugisammasteks on kaitsva poolkaitsja rolli Eesti jalgpallipublikule tutvustamine ning ainulaadse toe pakkumine kälimehele Konstantin Vassiljevile. Koos Dmitri Kruglovi ja Enar Jäägeriga ootab Dmitrijevi reedel A. le Coq Arenal ees 100+ klubile ette nähtud lahkumismäng, kus kohtuvad Eesti ja Soome veteranid.
Eesti – Soome Legendide mäng algab reedel kell 19.30, kohtumist näitab otsepildis Soccernet.ee. A. le Coq Arena väravad avatakse juba kell 17.00 ning kell 18.00 eelneb šõumäng, kus vastamisi Eesti avaliku elu tegelased.
Pikema usutluse Dmitri Krugloviga avaldas Soccernet.ee teisipäeval ja Enar Jäägeri intervjuu kolmapäeval. Nüüd aga Aleksandr Dmitrijevi lõppsõna.
* * *
2010. aasta novembris kirjutas Postimehe spordiajakirjanik Oliver Lomp portreelugu koondise keskväljal tublide esitustega silma paistnud Dmitrijevist, kes oli olnud platsil ka oktoobris, kui Eesti alistas Belgradis 3:1 Serbia. Tegu on siiani Eesti koondise kõige kõvema võiduga.
Artikkel sai täitsa hea, aga vajas pealkirja löövat kujundit. Selle leidis Lomp nii, et tõmbas paralleeli 2000ndate alguses Madridi Reali keskväljal musta tööd rüganud Claude Makelelega. Prantsusmaa koondislase roll ei köitnud pilke, kuid tema must töö oli vajalik, et Reali staarid saaksid särada.
Reali president Florentino Perez sama meelt ei olnud ja müüs Makelele 2003. aastal Londoni Chelseale, kus ta võitis kaks Premier League'i tiitlit, olles Jose Mourinho juhendatud meeskonna võtmetegelane. Kuidas läks Makelelest loobunud Realil? Ihaldatud 10. Meistrite liiga trofeed (La Decima't) tuli oodata 2014. aastani.
Makelele sümboliseeris jalgpallurit, kes ei paistnud silma briljantse tehnika, imeliste kauglöökide ega vinditavate tsenderduste poolest, vaid rügas keskväljal roppumoodi tööd teha, avades ja luues võimalusi kaaslastele. Et Lasnamäelt pärit Dmitrijev tegi Eesti koondises enam-vähem täpselt sedasama, andiski Lomp talle hüüdnime Lasnamäe Makelele.
Eesti jalgpalliajakirjanike seas läbi viidud hääletusel on see tunnistatud parimaks hüüdnimeks läbi aegade. Mida arvab Dmitrijev ise? "Ma tean seda küll, aga kust see pärit on?" küsib ta esmalt. Seletuse kuulmise järel jalgpallilegend muigab ja teatab: "Ei ole mul midagi selle vastu!"
* * *
Lasnamäe Makelele (käesolev artikkel edaspidi seda hüüdnime ei kasuta, sest liiga palju head asja pole teatavasti hea) esimene suur etteaste Eesti jalgpallipubliku ees oli 2005. aasta septembris A. le Coq Arenal toimunud MM-valikmäng Lätiga. Varasemat koondisekogemust oli Dmitrijevil vaid kahe kohtumise jagu, aga peatreener Jelle Goes usaldas ta põhikoosseisus platsile.
Siinkirjutaja oli toona Eesti Raadio sporditoimetuses õpipoiss. Kohtumise otseülekannet kommenteerisid Tiit Karuks ja Indrek Zelinski. Õpipoiss pakkus välja, et jälgib algkoosseisu põnevaima liikme Dmitrijevi tegutsemist ning paneb tema isikliku statistika kirja, et seda saaks siis kohtumise vaheajal ja lõpuvile järel reportaažis kasutada. Karuks oli päri.
Eesti läks Andres Operi 11. minuti väravast mängu juhtima ja tuju A. Le Coq Arenal püsis ülev, sest õhus oli esimene võit Läti üle pärast 1940. aastat. Kui Karuks ja Zelinski said vaheajal paberi, mis ütles, et Dmitrijev oli teinud ligi kümme vaheltlõiget ning eksinud sööduga vaid korra, paiskus Vikerraadio eetrisse Zelinski hüüe: "Täiesti super! Nii kindel ja tõhus esitus!"
Teisel poolajal tegi Maksim Smirnov seisuks 2:0 ja kuigi Läti lõi lõpu eel ühe tagasi, sai Eesti kõigest aasta varem EM-finaalturniiril mänginud lõunanaabri üle kirja esimese võidu pärast 65-aastast pausi.
"Kohtumise eel rääkisime meeskonnas, et Läti on väga ammu alistamata ja väga tahaks. Isiklikult olin põhikoosseisu nimetamise pärast üpris närvis, sest Lätil oli toona väga tugev meeskond. Samas olime meie füüsiliselt väga heas vormis ja matšiks igatpidi valmis. Juba mängupäeva hommikul oli lõhnast tunda, et tuleb hea mäng ja hea tulemus. Tuligi. Jelle usaldas mind toona ja usaldas edaspidigi."
Mitte üksnes Jelle Goes, vaid kõik järgmised Eesti koondise peatreenerid järgmised 10 aastat. Kui Dmitrijev oli terve, ei tahtnud ükski juhendaja teda põhikoosseisust välja jätta, sest töövõime ja mängulugemine, mille abil tuvastas poolkaitsja hiilgavalt kohad sekkumiseks ja vastase rünnaku peatamiseks, olid Eesti koondise kontekstis ainulaadsed ja asendamatud.
Dmitrijev sisustas Eesti jalgpallis kaitsva poolkaitsja positsiooni tegudega, mille toel õppis laiem publik seda rolli tundma ja hindama. Miks see positsioon talle nii hästi sobis? "Ju loodus oli nii seadnud, et mul tuli just sel kohal ja rollis mäng kõige paremini välja. Treenerid mind sinna panid ja siis hakkasin seal samm-sammult paremaks kasvama."
Partnerlus Kostjaga algas Rüütli juhendatud Levadias
4. aprill 2004 on Eesti jalgpalliajaloos väga tähtis päev, sest FC Levadia alistas meistrivõistluste 3. vooru kohtumises Sportland Arenal 5:1 FC Valga. See oli esimene mäng, kus Dmitrijev ja Konstantin Vassiljev võistlusmängus koos ühe võistkonna eest platsil olid.
Dmitrijevi jaoks oli 2004. aasta Levadia esindusmeeskonnas teine, Vassiljevile aga esimene. Nende koostöö asutas Levadia peatreener Tarmo Rüütli, kelle juhendatud Eesti koondisele see keskväljapaar hilisemate aastate jooksul väga palju kasu tõi.
"Levadias toimis meie tandem esimest korda. Mina olen kaitsev, tema ründav ning meie koostöö sobis. Kostjal on talent palliga kiireid ja õigeid otsuseid teha, lisaks tehniline kvaliteet pall ründajale toimetada. Tundsin, et minu töö on võita pall meeskonnale ja anda ruttu Kostjale, et tal oleks rohkem aega vaadata, kuhu see toimetada.
Jalgpallis on vahel arusaamatu, miks mõnedel mängijatel klapib koostöö väga hästi ja teistel kohe üldse mitte. Aga minu kogemuse põhjal on nii, et kui jalgpalluritel on hea iseloom, siis on selle klapi saavutamine pigem aja küsimus," meenutab Dmitrijev Eesti koondise jaoks ülitähtsa partnerluse kujunemist ja kiidab kogenumaid kolleege (nt Konstantin Nahk ja Sergei Hohlov-Simson), kelle pealt oli Levadia noortel hea õppida, kuidas asjad tippjalgpallis käivad.
Mõte tippjalgpalli pürgida tekkis Wismari tänaval asunud Tallinna Jalgpallikooli (TJK) kasvandiku Dmitrijevi pähe esimest korda teismelisena. "Lapsepõlves ma tippjalgpalluriks saamisele ei mõelnud. Tahtsin kogu aeg küll jalgpalli mängida, aga profistaatus eesmärk polnud. Ma ei saanud aru, mida see tähendab.
16-17-aastasena nägin, kuidas TJK vanemad poisid läksid kõrgliigasse proovima. Siis tekkis mõte, et tahan ka. Ema ütles küll kogu aeg poolnaljaga, et mine proovi midagi muud, näiteks karated või ujumist. Ta tegi seda spetsiaalselt, et jõuaksin selgusele, kas ma tõesti jalgpalli nii palju armastan. Armastasin küll, sest vastasin talle kogu aeg: lõpeta ära see jutt."
Premium liiga ristsed sai Dmitrijev 1999. aasta FC TVMK meeskonnas, mida juhendas toosama Vjatšeslav Smirnov. 2001. aastal liitus ta Levadiaga, mängides esmalt kaks aastat duubelrivistuses ja seejärel juba esindusmeeskonnas.
* * *
Pärast kahte järjestikust Levadiaga võidetud meistritiitlit ning mälestusväärseid eurohooaegu, kus jõuti välja duellini Newcastle Unitediga ning saadi Kadrioru staadionil 2:1 jagu Belgradi Crvena Zvezdast, siirdus Dmitrijev 2008 välismaale. Mängupaigaks sai Norra esiliigaklubi Hönefoss, kellega jäädi esmalt napilt kõrgliigast välja, aga 2009 saadi esiliigas teine koht ja kerkiti Tippeligaenisse.
"Hönefossiga kõrgliigasse tõusmist pean väga tugevaks saavutuseks. Äkki isegi klubikarjääri parimaks. See oli ikka peaaegu nagu millegi võitmine. Norras meeldis mulle ka kogu elu väljaspool jalgpalli. Seal on toredad ja õnnelikud inimesed, abivalmid ja naeratavad."
Kõrgliigas Dmitrijev aga ülearu palju mänguaega ei saanud ja nii siirdus ta 2011 Venemaa esiliigaklubisse Jekaterinburgi Ural, kus ootas ees omapärane konkurents. "Eelneval hooajal oli Urali just tol positsioonil suur vigastustelaine tabanud. Treenerid võtsid seetõttu 2011. aastaks keskpoolkaitsjaid varuga. Meid oli kuus meest, aga mängu sai kaks. Igas trennis tuli väga kõvasti võidelda ja end tõestada."
Uralis veedetud hooaja järel liikus Dmitrijev edasi Valgevenesse, kus esindas 2012. aastal esmalt Grodno Nemani ja siis FK Gomelit. Seejärel tuli naasta Eestisse. Välisklubides mängis Dmitrijev kokku kuue hooaja jagu, mida oli vähem kui ta ise soovinuks.
"Ma ei tahtnud 2013 Eestisse tagasi tulla. Üldse ei tahtnud. Aga viimasel Valgevene-hooajal sain päris tõsise seljavigastuse, mida tuli pikalt ravida. Proovisin veel aasta alguses välisklubisse pääseda ja käisin ühe Kasahstani klubi – ausalt ei mäleta, millise täpselt! – juures testimas.
Eks nad teadsid mu seljaprobleemist, aga kuna mind sinna testimisele korraldanud agendi isa oli klubi peatreener, siis tundus, et eelnevast traumast ei tohiks suurt probleemi tekkida, kuna tolleks ajaks olin ju terve. Klubi saatis mind röntgenisse ja sealne doktor ütles pildi uurimise järel, et seda mängijat ei tasu palgata.
Ma tulin selle seljaga veel kolm korda Eesti meistriks ja mängisin seitse hooaega Premium liigas. Hiljem ütlesid teised arstid, et kui jalgpallurite selgadest tehtud röntgenpildid ritta seada, on poolte peal mingid probleemid," räägib Dmitrijev ja lisab, et praegu selg tunda ei anna. Endise tippsportlase kohta olla tervis suisa väga hea!
* * *
Dmitrijev liitus Eestisse naastes Levadiaga, kelle ridades tuli Eesti meistriks nii 2013 kui ka 2014. Seejärel liikus aga Infonetti, mis lõpetas 2015. aasta meistrivõistlused neljanda kohaga, ent tuli 2016 üllatuslikult Eesti meistriks. See oli Dmitrijevi karjääri kuues ja viimane Eesti meistritiitel, mida ta nimetab ise kõige erilisemaks.
Miks? Sest kui Levadias on kuldmedal eesmärgiks igal hooajal ja reeglina klubi sellele ka pretendeerib, siis Lasnamäe klubis olid asjad teisiti. "Infonet polnud varem isegi ainsatki medalit võitnud. Meistritiitel oli väga suur samm edasi ja saavutus terve klubi jaoks. See suur võit tõstis ootused väga kõrgele.
Klubi president (Andrei Leškin – O. J.) arvas, et suudame kohe teha resultaati ka eurosarjas. Maltal meil aga ei vedanud ja siis juhtus midagi tema pea sees ning ta pani klubi sootuks kinni (Leškin teatas 2017. aasta hooaja järel ühinemisest FCI Levadiaga, kelle suurtoetajate sekka kuulub ta tänaseni – O. J.)."
Kui mõned jalgpallurid, näiteks Dmitri Kruglov, liikusid koos Leškiniga Infonetist Levadiasse, siis Dmitrijevi karjäär võttis teise suuna. Talle tegi pakkumise FC Flora, mille peatreenerina alustas 2018. aastal Jürgen Henn. Dmitrijev sõlmiski Rohevalgetega aastase lepingu.
"Ootamatu pakkumine, sest ma polnud kunagi varem nendega seotud olnud, vaid alati ikka nende vastu mänginud ja maksimaalselt pingutanud. Floras on kõik olemas – staadion, treeningväljakud ja kõik muu, mis vaja. Profijalgpalluri jaoks on väga oluline, et kõik on mugav, tipp-topp ja professionaalne."
Klubi- ja koondisekarjääri kõrvutamisel jääb Dmitrijev hätta ega taha kummalegi eelist anda. "Klubidega võitsin meistritiitleid, aga koondisesärgis mängimine on jällegi suur au. Koos Eesti parimatega maailma tippude vastu. Just nii sain ju tunda enda võimete piire ja seda, millest jääb puudu ja mida peaks arendama."
Antagu noortele täismõõtmetega väljak!
Ainuke Floras mängitud hooaeg lõppes Dmitrijevi jaoks pronksmedaliga, mille järel otsustas ta profimängijana lõpetada, sest avanes uks uude maailma. Nimelt pakkus Tallinna Kalev talle peatreeneri ametit, mille Dmitrijev ka vastu võttis. Kuus võitu, kuus viiki ja 24 kaotust andsid noorele meeskonnale lõpuks 8. koha.
Dmitrijev jätkas ja valmistas Kalevi meeskonna ette ka 2020. aasta hooajaks, aga kevadise koroonapausi ajal lahkus vastastikusel kokkuleppel ametist. Sama hooaja keskel naasis ta Premium liigasse mängijana, esindades 2020 ja 2021 Tallinna Legioni kokku 36-s Premium liiga kohtumises. Enam mitte, tänavu mängib Dmitrijev kolmandas liigas Tallinna AS Cosmos FC ridades.
Kalevis tehtud peatreeneritöö kohta ütleb ta pikemalt juurdlemata, et see meeldis. "Loodan tulevikus veel peatreenerina töötada. Kui nooremate jalgpalluritega, siis nendega, kes mängivad juba täisväljaku peal. Paljudes Eesti klubides antakse noortegrupile treeninguks ainult pool väljakut, mis mulle ei meeldi.
Noored peavad õppima mõtlema ja tegutsema täismõõtmetega väljakul. Muidu on silmad nii kinni, et näevad ainult oma nina ees toimuvat. Aga palli enda valdusse saades peaks mängija peas juba olema arusaamine, kuidas rünnak lõpetada. Esmalt tuleb seda muidugi alustada, aga plaanitavat lõpplahendust on tegelikult ka kohe teada vaja. Poole väljaku peal treenides seda tunnetust ei teki."
Neid viimaseid sõnu tasub kindlasti uskuda, sest seda ütleb poolkaitsja, kelle ekstraklassist mängutunnetus aitas Eesti koondise mitmete ilusate tulemusteni.
* * *
Sündinud: 18. veebruar 1982
Positsioon: kaitsev poolkaitsja
Klubikarjäär: 1999-2000 FC TVMK, 2001-2007 FC Levadia, 2008-2010 Hönefoss, 2011 Jekaterinburgi Ural, 2012 Grodno Neman, 2012 FK Gomel, 2013-14 FC Levadia, 2015-17 FC Infonet, 2017 Hönefoss, 2018 FC Flora, 2020-21 Tallinna Legion
Koondisekarjäär: 106 A-maavõistlust, debüüt 18. veebruaril 2004 Maltal peetud maavõistluses Moldovaga (1:0 võit)
Saavutused: Eesti meister 2004, 2006, 2007, 2013, 2014, 2016, Eesti karikavõitja 2002, 2004, 2005, 2007, 2014, 2017
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta