Peaaegu täpselt aasta on möödas päevast, mil kodukaotus Aserbaidžaanile märkis Eesti koondise järjekordset madalpunkti. Nüüd on Lillekülas võetud 3:1 võit sama magusaks tunnistuseks sellest, et meeskond on ennast jälle leidnud.

• Vaata Katariina Peetsoni galeriid siit või artikli alt!
• Vaata Liisi Troska galeriid siit või artikli alt!

Luurav. Täpselt sellist algust võiski kahe üsna võrdselt tasemel meeskonna kaalukast kohtumisest oodata. Eesti esimese pealelöögi tegi 14. minutil Rocco Robert Shein – kõrgelt üle. Ka aseritel polnud selleks hetkeks veel midagi ette näidata, kuid poolteist minutit hiljem läks Eesti värava all ootamatult teravaks.

Joonas Tamm magas Renat Dadašovi sööstu täiesti maha ja oli puhas õnn, et aserite esiründaja pealöök maandus postis, mitte Karl Jakob Heina selja taga. Järgnenud nurgalöögi jätkuolukorras oli Dadašov lähedal Karol Metsa ülemängimisele, kuid Eesti kapteni jalasirutus suutis Dadašovit nii palju häirida, et löök läks taevasse.

Aserbaidžaan sai õnnestumisest indu ja 22. minutil pidi Hein alt nurgast tõrjuma Toral Bajramovi terava ürituse. 25. minutil tabas Eestit aga märksa valusam löök – teibitud põlvega Maksim Paskotši tegi pealtnäha üsna süütus olukorras uuesti jalale liiga ja pidi longates lahkuma. Tema asemele tuli paremkaitsesse Rasmus Peetson. Ette rutates - sunnitud vahetus osutus hoopis õnnestumiseks.

31. minutil põhjustas Metsa ebaõnnestunud tagasisööt Heina vääratuse, aga väravavaht heastas selle kohe, pareerides hästi Ramil Šejdajevi löögi. Surve alt välja ei saadud, Elvin Jafargulijev mängis kohe kaks eestlast üle ja proovis terava nurga alt. Hein päästis jälle, aga olukord tundus aina kehvem.

Ning siis sähvatas Eesti. Oma karistusala joonel palli saanud Henri Anier nägi Ioan Yakovlevi spurti ja suunas palli ühe puutega talle. Viimase kaitsjana tagalat valvanud Jošgun Dinijevi päästmiskatse osutus hoopis sisuliselt sööduks ja väravavahist hõlpsalt möödunud Yakovlevi ees oli seejärel tühi värav – 1:0 otsekui ei kuskilt!

Paraku oli ka vastukingitus kohe väga lähedal. Tamm eksis rängalt tagasisöödu peatamisel ja Šejdajev oli Heinaga silmitsi pääsemas. Olukorra päästis küll viimasel hetkel pärale jõudnud Peetson, ent 44. minutil juhtus ikkagi see, mis oli terve avapoolaja õhus olnud. Aserid tulid kiirelt, Jafargulijev puges Peetsoni ja Tamme vahelt läbi ning Tamm kukutas äärekaitsja karistusalas. Penalti aseritele, mille Bajramov ka kindlalt realiseeris – 1:1.

Ent millal on meeskond kõige haavatavam? Vana jalgpallitõde ütleb, et siis, kui ise on äsja värav löödud. Ja seda tõestas Eesti aserite varal nauditava kombinatsiooniga. Keskringist lahti mängitud pall jõudis Metsale, kes lükkas selle äärel vabana oodanud Yakovlevile. Pikk pall karistusalasse liikunud Sheini suunas, peapuude ja ootamatult oli oma äärelt värava ette sööstnud Vlasi Sinjavski täiesti valveta – 2:1!

Kui teiseks poolajaks riietusruumidest välja tuldi, oli Eesti märksa innukam ja teravam kui avapoolajal. Yakovlev kiusas kaitsjaid äärelt, Mattias Käit proovis kaugelt Mekhti Dženetovi valvsust, Mihkel Ainsalu lubav löögiüritus tabas õnnetult väravaesisel Anieri.

Mõistagi ei andnud aseridki veel alla. Michael Schjönning-Larsen pidi ohtliku madala söödu väravaesiselt klaarima, Bajramovi karistuslöök raksatas müüri. Peetson suunas ootamatu trajektooriga tsenderduse minema suisa väravajoonelt ja lõpuks sai Hein rusikad ette Šejdajevi kauglöögile.

Õnneks reageeris Eesti surve alla jäämisele samamoodi nagu avapoolajal. 71. minutil sai Shein keskringi juures palli ja asus seda vedama. Esmalt võis ju tunduda, et poolkaitsja jättis õigel hetkel kasutamata hea võimaluse ründajatele söötmiseks, kuid ei. Shein otsis õiget hetke, leidis selle ja lõi – 3:1.

Kuigi minna jäi veel mitukümmend minutit, murdis kolmas värav aserite vaimu lõplikult. Prooviti ja otsiti muidugi, aga täit veendumust külaliste ründemängus enam polnud. Eesti kaitses rahulikult ja kannatlikult ning võis üle pika aja võitu tähistada.

Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

Treenerivahetuse ja Balti turniiriga kaasnenud optimismipuhang püsis septembrikuu mängudes veel õhus, aga eriti just kohtumine Rootsi vastu kerget ebalust. Ja kahe mänguga meie vastu tehtud 60 pealelööki? Kas me ikka oleme õigel teel või oli võitluslik 0:1 Slovakkia vastu rohkem seotud õnne kui tasemehüppega? Ning kuidas üldse kaotuse üle rõõmustada, olgu mängupilt milline tahes?

Esimene pooltund aserite vastu ei sisendanud just ülemäära suurt kindlust, et Eesti oleks võimeline selle mängu võitma. Tegelikult võib seda öelda kogu avapoolaja kohta, kuigi puhkama mindi eduseisus. Eesti väravad sündisid vastu mängu käiku, mõneti ebaloogiliselt – esmalt jäeti Ioan Yakovlev liialt vabaks, seejärel magati maha Eesti lahtimäng.

Kuid teise poolaja algus lükkas kaalukausid lõplikult Eesti poole kaldu. Palliga mäng tekitas aserites rabedust ja sundis neid eksima, teravust hoiti nii äärtelt kui ka teisest lainest rünnates. Kokkuvõttes tegi kodumäng aseritega täpselt sama, mida aasta eest – kinnistas olemasolevat teadmist sellest, kuhu oleme teel. Lihtsalt seekord pluss-, mitte miinusmärgiga.

Pikalt kaitsele rõhudes on oht muutuda liiga passiivseks. Viimaste välistreenerite käe all on Eestiga täpselt nii läinudki. Ent isegi kui avapoolajal aserite surve alla jäädi, ei olnud see oma karistusalasse tõmbumise tulemus. Jürgen Henn ärgitas mängijaid tegema kõrgemat pressingut, nii-öelda kaitsma ründajatest lähtudes. Palli võites vaadati ettepoole, mitte ei otsitud esmalt turvalisi lahendusi.

Muuseas, omamoodi paradoks, et just viimasest sündis avapoolajal mitu ohtlikku olukorda – nii Karol Metsa tagasisööt Karl Jakob Heinale kui ka Joonas Tamme eksimus tagasisöödu surmamisel lõppesid aserite teravusega. Eriti teisel poolajal otsis Eesti pidevalt käike ettepoole ja sellega tiriti kontroll mängu üle enda kätte.

Kas Eesti mängijad on järsku lihtsalt õppinud ettepoole söötma? Muidugi mitte, neile on lihtsalt antud selleks vabamad käed. Eksimus rünnakul ei ole veel tingimata viga. Luba palliga mängida on kammitsast vabastanud nii nooremaid kui ka kogenumaid eestlasi.

Ja selle kiituse võib julgelt enda peale võtta peatreener Henn. Nagu mängu järel selgus, oli teine värav, mis sündis vaid 13 sekundit pärast keskringist palli lahti mängimist, eelnevalt harjutatud lahendus. "See plaan oli tehtud just selleks momendiks, et muudaksime oma mentaliteeti ja ei jääks pikalt istuma. Mängijad tunnetasid selle hästi ära ja kombinatsioon õnnestus suurepäraselt. Isegi paremini kui treeningul!" kiitis juhendaja.

Ka kolm debüütväravat ei ole juhus. Väravalööjatest kõige väiksema koondisekogemusega Ioan Yakovlev kasutas talle antud võimaluse sajaprotsendiliselt ära. Vlasi Sinjavski sihilejõudmist on juba ammu oodatud – tema tüüpi mängija esimene värav oleks pidanud tulema märksa varem kui alles 36. koondisemängus. Aga hea, et nüüdki. Ning Rocco Robert Shein realiseeris tabamuseks üleüldise hea etteaste, mis toetus samuti peatreeneri usaldusele.

Muidugi ei tähenda kõik eelnev, et asjad peaks käima sama lihtsalt ka edaspidi, näiteks esmaspäeval Rootsi vastu. Aserbaidžaani arvele jäi lõpuks ikkagi 15 pealelööki, avapoolajal käis pall postis ja ohtlikke olukordi suutsid vastased luua omajagu. Samuti tegi kogenud Joonas Tamm keskkaitses ilmselt oma senise koondisekarjääri kehvima mängu. Parandamisväärset leidub piisavalt ja see on paratamatu. Aga Eesti liigub õiges suunas.

Eestil on nüüd käes päris head kaardid, et vältida Rahvuste liiga grupis viimaseks jäämist ja tagasi D-divisjoni langemist. Kuna esimeseks viigilahutajaks on omavahelised kohtumised, annab kaheväravaline võit – eeldusel muidugi, et nii eestlaste kui aserite mängudest Rootsi ja Slovakkiaga ei sünni mõnda üllatust – novembris Bakuus peetavaks mänguks Eestile väikese edupuhvri. Kuid ühtlasi võtab see ka omajagu maha närvipinget, mis oleks muidu eesootavaid kohtumisi saatnud.

"Eesti, kallis, oh kingi meil see võit!" laulis fännitribüün viimased kümmekond minutit katkematult. See oli ilus hetk, sest võitu vajasime tõesti. Väga. Ja teenitult saimegi.

Protokoll:

11. oktoobril kell 19.00 Tallinnas A. Le Coq Arenal Arenal

Eesti - Aserbaidžaan 3:1 (2:1)
32. Ioan Yakovlev, 45+2. Vlasi Sinjavski, 71. Rocco Robert Shein - 45+1. pen. Tural Bajramov

Hoiatused: 37. Rocco Robert Shein, 58. Henri Anier
Mänguolud: +13, pilvine ilm, muruväljak suurepärases seisukorras
Pealtvaatajaid: 6034
Peakohtunik: Robert Harvey
Abikohtunikud: Robert Clarke, Wayne McDonnell
Neljas kohtunik: Rob Hennessy (kõik Iirimaalt)
VAR: Michael Salisbury
AVAR: Nick Hopton (mõlemad Inglismaalt)

Eesti: Karl Jakob Hein, Michael Schjönning-Larsen, Karol Mets, Joonas Tamm, Maksim Paskotši (29. Rasmus Peetson), Mihkel Ainsalu, Mattias Käit (84. Markus Poom), Rocco Robert Shein (84. Martin Vetkal), Vlasi Sinjavski, Ioan Yakovlev (68. Sergei Zenjov), Henri Anier (68. Erik Sorga).
Varus: Matvei Igonen, Karl Andre Vallner, Märten Kuusk, Rasmus Peetson, Robi Saarma, Erik Sorga, Sergei Zenjov, Patrik Kristal, Martin Miller, Michael Lilander, Markus Poom, Martin Vetkal.

Aserbaidžaan: Mekhti Dženetov, Anton Krivotsjuk, Badavi Hüsejnov, Rahil Mammadov, Abbas Hüsejnov (76. Gismat Alijev), Elvin Jafargulijev, Jošgun Dinijev (64. Jejhun Nurijev), Aleksei Isajev (76. Emin Mahmudov), Ramil Šejdajev, Tural Bajramov (64. Mahir Emreli), Renat Dadašov (82. Rustam Akmedzade).
Varus: Ajdin Bajramov, Rza Jaforov, Šahrijar Alijev, Zamig Alijev, Ozan Kökcü, Emin Mahmudov, Mahir Emreli, Rustam Akmedzade, Vadim Abdullajev, Jejhun Nurijev, Hajal Nacafov, Gismat Alijev.