Luup peale | Kuidas Levadia tänavuse hooaja juba enne algust tappis ja Kalju selle jälle ellu äratas (lisatud pildigalerii) - Soccernet.ee

KARIKAVÕISTLUSED

1

Luup peale | Kuidas Levadia tänavuse hooaja juba enne algust tappis ja Kalju selle jälle ellu äratas (lisatud pildigalerii)

22. VEEBRUAR 17:37

1

Kristjan Jaak Kangur

Mis siis veel saab, kui Levadia liider Joao Pedro tippvormi leiab? Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

6:0, 6:0. Ei, mitte profimängija ja hobikorras palli toksija tennisematš, vaid Levadia mullune hooaja algus. Keegi valget rätikut ringi ei visanud, aga kõigile oli selge – siin on vaid üks valitseja.

Igasugune ülevõim on nauditav, aga paraku täpselt seniks, kuni ta ei kesta liiga kaua. Üks hooaeg? Elame üle. Kaks? Kisub paljuks, tahaks vaheldust. Mis põnevik see ikka on, kus puänt avalehel trükitähtedega lahti kirjutatakse ja järgneb 180 lehekülje jagu kõrvalliine?

Superkarikas ei defineeri kunagi hooaega, halvemal juhul võib see osutuda valepositiivseks testiks. Et tänavugi võiks nii minna ja 3:2 võidutsenud FCI Levadia meistrikullata jääda ... raske näha. Aga mitte võimatu, ning selle eest tuleb tänada Nõmme Kaljut.

Üks saabus alles Hispaaniast ja teine Haapsalust, aga nagu elus tihti juhtub, jõudis märksa hiljem kohale see, kellel lühem maa tulla. Esimese poolaja lõpuni oli vaid mõni minut ja Levadia valitses Viljandi halli sama veenvalt kui kogu eelmist hooaega. Mis sest, et start oli sama krobeline nagu teleülekande helipildi esimesed minutid, kus taustalt kõlanud õhinapõhine entusiasm vägisi sisukat juttu varjutama trügis.

Sellist Levadiat oleme viimase aastaga juba harjunud nägema. Tuldi nagu laviin, üha uuesti ja uuesti, ning võrgu sahisemise ja postide kolina vahel jäi üle vaid kukalt kratsida – kui Joao Pedro ei olevat praegu kaugeltki parimas vormis, mis siis veel saama hakkab, kui ta selle leiab?

Ja mis kaarte sa mängid vastasega, kellel on kaks peotäit trumpe ja jokkereid? Pedro tõmbamas keerutades enda peale mitut vastast ja siis leidmas keskringis Mihkel Ainsalut; Richie Musaba lükkamas välisküljega palli ettepoole spurtivale uuele välgule Enock Otoole; Ahmad Gero – mullune pikk vigastupaus näib tema puhul olevat möödunud peamiselt jõusaalis rauda rebides – Otoo pealelöögi järele sööstmas ja lahtist palli väravasse kõksamas; Kalju kaitsjad imestamas ja ahastamas, kuidas neist lihtsalt mööda astutakse ja nad kehapettega istuli kukutatakse. 30 sekundit varem, muide, oli Kalju mänginud teise värava all lahti enda nurgalöögi. Aga keda oleksid nad pidanud valvama, kui sähvatus võis tulla ükskõik kust?

Hullem veel, kui mõelda tagalale. Levadial on varupingilt võtta täiskoosseis, kes mängiks samuti üheskoos vähemalt medalile, kui isegi mitte tiitlile. Sellise kvaliteediga sügavust pole vastu panna kellelgi teisel.

Vastandumine uuristas iseennast. Nüüd on teisiti

Praeguse Levadia südant kehastava Mihkel Ainsalu kauglöök 40. minutil, millest post jälle kolksus, võttis valitseva meistri stardi üsna ammendavalt kokku. Mis on võtta, selle võtame, rääkis kogu meeskonna kehakeel. Mitte agressiivselt, lihtsalt endasse uskudes. Kui ei saa kohe, siis proovime veel. Ja veel ja veel.

Serblasliku sigatsemise ajad, mil väärtustati vastandumist, kogu maailmale putsakorkidega varbale vajutamist, et siis nõudlikult teisele osapoolele silma jõllitada – noh, miks sa oma jalga juba minu talla alt ära ei korja?! – näivad olevat lõplikult möödas. Ja parem ongi. Mingit edu see ju vaieldamatult tõigi, aga nagu elu näitas, seisis võltsenesekindlusele rajatu lõpuks siiski savijalgadel.

Aga ju oli seegi vajalik, sest küpsemine on tulnud aegamööda. Ainsalu, kes kasutas kunagi mõttekäiku "aga võib-olla olengi mängijana ülbe persevest?", poetas fännide lemmiku auhinda saades nüüd, neli aastat hiljem: "Üsna lihtne on endast jätta nõmedat muljet. Aga et sa suudad olla härrasmees – mind motiveerib see."

Muidugi on need laused kontekstist omajagu välja kistud, muidugi on isiksused väljakul ja tavaelus võimalik soovi korral kenasti Jekyll-Hyde valemisse paigutada. Ometigi raamivad Ainsalu väljaütlemised ajas muutunud mõtteviisi kaunis täpselt. Curro Torrese Levadia on agressiivne, aga mitte ülbe; teab oma väärtust, aga ei hõõru seda teistele igal võimalusel nina alla; usub õigusesse pälvida respekti, aga ei käi seda käsi pikal nõudmas. Emotsioon, nahaalsus, igas asjas lõpuni minek on vahendid teel lõpptulemuseni, mitte asjad iseeneses.

Mihkel Ainsalu sümboliseerib Levadia muutumist. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Nii et läheme aga jälle, kuusnull ja kuusnull, suve alguseks kõik klaar? Õnneks arvas Kalju teisiti. Või hajus Levadia tähelepanu? Igatahes piisas Karl Andre Vallneri ühest poolkehvast ettesöödust, et Rommi Siht leiaks Nikita Ivanovi, Ivanovi kauglöök värava ja Kalju isennast.

Suude sulgemise valem - olla edukas

Kui 55. minutil ise suurepärase – öelgem lausa, et levadialiku – kombinatsiooniga hakkama saadi ja Guilherme 2:2 lõi, oli äkitselt tunne, et tegelikult on ka Levadia lihtsurelik. Ning mis Kalju seisukohalt veel tähtsam – äkki ei koosnegi nende tänavune rünnakuteravik vaid treenerite pusasid kaunistavast #ründetahe kirjast? Kuidas-mõtlete-asendada-Davidit-ja-Tamme küsimustest peab Nikita Andrejevil praeguseks juba kindlasti väga kõrini olema. Parim viis need jutud lõpetada? Pane teised mehed samamoodi lööma.

Ja küllap ei ole kogemata sündinud seegi, et Levadia tuules on ka Kalju suutnud viimastel hooaegadel raputada enda õlult igavese kannataja mantli. Haara mikker, kui vaja, aga mitte ainult selleks, et rünnata ajakirjanikku, alajuhti, teist klubi või lihtsalt esitada arusaamatut miks-meid-ei-armastata etüüdi, vaid pigem omade kiitmiseks. Ja ennäe, tulevad nii tulemused, mängupilt kui ka suured üleminekud. Juhus? Julgen kahelda.

Et vahetusmees Bubacarr Tambedou 83. minutil Levadia pikkamööda taas kasvama hakanud surve loogilise lõpuni viis ja nad pöördelt võidule lõi, muutis küll lõpptulemust, aga mitte järeldusi. Levadiale, kes koondas nüüd enda kappi kõik Eestis jagatavad karikad, on siiski võimalik vastu saada. Jah, endiselt neetult raske. Aga vähemasti võimalik.

Superkarika numbrineeduse äraspidine krutski? Paratamatuse edasilükkamine? Nädala pärast näeme täpsemini. Kuid lootust on.

Kalju tõestas, et Levadia teele annab seina ehitada. Aga kui püsivat? Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Protokoll:

22. veebruaril kell 12.30 Viljandi Männimäe Jalgpallihallis

Tallinna FCI Levadia - Nõmme Kalju FC 3:2 (2:1)
17. Richie Musaba, 20. Ahmad Gero, 83. Bubacarr Tambedou - 44. Nikita Ivanov, 55. Guilherme Carvalho

Hoiatused: 8. Ivans Patrikejevs, 27. Nikita Ivanov, 73. Guilherme Carvalho - 64. Mark Oliver Roosnupp
Pealtvaatajaid: 362
Peakohtunik: Juri Frischer
Abikohtunikud: Dmitri Vinogradov, Jaan Roos
Neljas kohtunik: Martti Pukk
VAR: Kevin Kaivoja
AVAR: Sander Saga

Levadia: Karl Andre Vallner, Michael Schjönning-Larsen, Tanel Tammik, Rasmus Peetson, Edgar Tur, Alexandre Lopes Gomes, Mihkel Ainsalu, Joao Pedro (84. Ernest Agyiri), Enock Otoo (61. Ahmad Gero), Richie Musaba (90+2. Aleksandr Zakarliuka), Ahmad Gero (61. Bubacarr Tambedou).
Varus: Oliver Ani, Mark Oliver Roosnupp, Bubacarr Tambedou, Brent Lepistu, Ernest Agyiri, Robert Kirss, Frank Liivak, Aleksandr Zakarliuka, Henri Järvelaid.

Kalju: Maksim Pavlov, Danõl Maštšenko, Uku Kõrre, Maksim Podholjuzin, Pavel Marin (87. Mihhail Orlov), Kristjan Kask, Rommi Siht, Daniil Tarassenkov (46. Aleksandr Nikolajev), Guilherme Carvalho (77. Kevin D'Almeida), Ivans Patrikejevs (46. Oleksandr Musolitin), Nikita Ivanov.
Varus: Henri Perk, Johannes Lillemets, Sander Alex Liit, Alex Boronilštšikov, Oleksandr Musolitin, Mihhail Orlov, Kevin D'Almeida, Aleksandr Nikolajev, Fjodor Jekimov.