Martti Kallas | Nad kaotavad ju niikuinii - Soccernet.ee

ARVAMUS/KOMMENTAAR

2

Martti Kallas | Nad kaotavad ju niikuinii

11. JUUNI 2021 11:22

2

Martti Kallas, reporter

See koondis tuli, nägi ja võitis. Nii Balti turniiri kui ka usu enesesse. Foto: Oliver Tsupsman

"Ah, ma ei viitsi vaadata, nad saavad niikuinii peksa."

See on lause, mille kuulmine mõnelt Eesti jalgpallisõbralt (mitte Eesti jalgpalli sõbralt!) ei olnud veel kuu aega tagasi midagi erilist. Koondisel oli viimase kahe aasta jooksul läinud valesti justkui kõik, mis vähegi valesti sai minna. Viimane võit pärines 2019. aasta märtsist, kui Kostja Vassiljev palli tuulega pooleks Gibraltari võrku keerutas ja sellega meile maavõistluses napi 1:0 võidu päästis. See oli kõik.

Me lihtsalt ei suutnud. Need sinises särgis mehed, kes Eesti nime all väljakul jooksid, tegid asju justkui õigesti, kuid sihitult. Kuhu me jõuda tahtsime? Kas me läksime igat mängu võitma või oli eesmärgiks lihtsalt iga hinna eest mitte häbisse jääda? Me ei saa seda kunagi teada, kuid kõrvaltvaatajale jäänud mulje kaldus pigem selle teise variandi poole.

Kaks mängu pärast hädist 1:0 võitu Gibraltari üle talluti meid maatasa. Sõna otseses mõttes. See oli 11. juuni, aasta 2019, täpselt täna kaks aastat tagasi. Saksa staarid tegid, mida ise tahtsid ja ei viitsinud väravaid lõpuks enam isegi tähistada. Kaheksa-null. Aga see oli alles allakäigutrepi esimene aste. Järgnes 18 võiduta mängu.

Antud kirjatüki eesmärk ei ole kedagi süüdistada, sest mõõnu tuleb ikka ette ja see on täiesti normaalne. Aga asi ei olnud selles, et Eesti poisid ei osanud jalgpalli mängida. Kui võrrelda tänast Eesti koondist aastatagusega, siis üks on justkui teise hale vari. Mitte sellepärast, et mängijate koduklubide treenerid oleks aastaga nii palju juurde pannud, et me nüüd kohe maailma vallutama saaksime minna. Ei. Selle nimi on lihtsalt eneseusk.

Kas päästerõnga ulatas koroona?

Käimasoleva aasta alguseks oli Eesti koondis võiduta 15 mängu järjest ja paremaid aegu ei paistnud õieti kusagilt. Ees ootasid kaks MM-valikmängu Tšehhi ja Valgevenega ja maavõistlus Rootsiga ning nad-ju-kaotavad-niikuinii-jutud kostsid iga nurga pealt. Kõik kolm vastast olid meist eeldatavalt tugevamad ja isegi täiskoosseisult ei oleks oodatud eriti midagi. Kui üldse, siis ehk punktike Valgevenelt, kuid üldiselt läksid spordisõbrad neid mänge juba ette kaotama.

Ja siis saabus see päev. 22. märts oli jõudnud õhtusse, kui pool Eesti koondisest (sealhulgas kõik treenerid) isolatsiooni kukkus. Kaks päeva hiljem ootas ees valikmäng Tšehhiga. Meeskonda jäi alles vaid üks välismaal palliv mees, Tottenham Hotspuri noortesüsteemis palliv 18-aastane keskkaitsja Maksim Paskotši, kes algse plaani kohaselt üldse noortekoondist esindama pidi.

Koondisesse kaasati mängumehi, kes lihtsalt õigel ajal telefoni vastu võtsid. Tšehhi-mängule mindi vastu ühe treeningu pealt, algkoosseisu kuulus koguni kolm debütanti (Paskotši, Karl Rudolf Õigus ja Bogdan Vaštšuk). Aga nad kõik said üle ootuste hästi hakkama ja kuigi me saime numbrite järgi kaela korraliku sahmaka, oli selles meeskonnas tahtejõudu ja võitlushimu avavilest saadik rohkem kui küll.

18-aastane Maksim Paskotši on aasta esimese poolega kerkinud koondise põhikoosseisu piirimaile. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Hoolimata faktist, et me kaotasime kõik kolm mängu (sealhulgas täiesti võrdsete lahingu Valgevenega, milles paraku siiski 2:4 alla jäime), eelistaksin ma iga kell mõne selle aasta märtsikuu madina vaatamist ükskõik millisele mullusele kohtumisele! Sest nagu juba öeldud, need mehed, kes koroonakriisi ajal väljakul olid - neist õhkus võitlustahet. Nad olid seal oma rahva ja oma riigi eest, mitte lihtsalt üritamas häbisse jäämist vältida ja spordisõprade lintšimise eest pääseda. Klassivahe oli küll Bundesliga ja Premier League’i meeste poole kaldu, aga ega me ju oodanudki midagi enamat. Ja polekski pidanud.

Nendest mängudest sai Eesti koondis uue hingamise ja see kandus üle ka juunikuusse. Millal viimati olid meil korraga platsil kaks niivõrd efektiivset ja heas vormis ründajat nagu praegu Rauno Sappinen ja Henri Anier? Millal viimati suutis Eesti koondis teha vastastele mitmes mängus järjest nii aktiivset ja tulemuslikku pressingut, et sundida nad korduvalt lihtsate söötudega eksima? Millal viimati oli meil keskkaitses selline dendropark, kust ei Leedu ega Soome (Teemu Pukki!) ründajad läbi ei suuda murda? Ja Läti vaid korra, standardolukorrast.

Eesti koondise hetkene käekäik näitab ilmekalt, et edu aluseks on psühholoogia. Vaimne tugevus. Eesti koondise parim võimalik algkoosseis on (mõne erandiga) sisuliselt sama, mis aasta-kaks tagasi. Aga see, mida me platsil näeme, see tahe võita, vot see on midagi uut. Mitte et aastatagune koondis poleks tahtnud võita, kindlasti mitte seda, aga mängijate peades on aastaga silmnähtav muutus toimunud ja see teeb südame soojaks.

Aitäh, Thomas!

Mingil juhul ei tohi alahinnata ka Thomas Häberli tööd, kuigi me ei saa kunagi teada, kui suur on olnud tema täpne roll meeskonna eneseusu ja vaimse poole arendamise juures. Šveitslane, kelle treenerikarjäär enne Eestisse jõudmist just kõige tulemuslikum ei olnud, on vähemalt intervjuude põhjal karismaatiline inimene ja koondise viimase aja käekäigu järgi otsustades ka väga hea motivaator. Juba oma esimesel pressikonverentsil jaanuarikuus seadis ta silme ette kindla eesmärgi: Balti turniir tuleb võita. Ta pidas oma lubadust.

Mängu eel isegi hümni kaasa laulnud Thomas Häberli tegi Eesti koondise peatreenerina ajalugu. Foto: Brit Maria Tael

Kuid kauaoodatud Balti turniiri võit ei ole tegelikult kõige tähtsam. Veelgi olulisem on hoopis see, et Thomas Häberli on toonud meestesse tagasi enesekindluse ja selle "me suudame"-suhtumise, millest me vahepeal nii väga puudust tundsime. Meie koondis ei ole aastal 2021 Leedust, Soomest ja Lätist kõrgelt üle, kindlasti mitte. Aga usk on see, mis loeb. Usk iseendasse. Ja see on Eesti koondisel praegu olemas.

Ning sina, hea jalkasõber! Tunne rõõmu selle üle, et meil läheb praegu hästi! Lause "valiksarjas saame niikuinii jälle peksa" jäta ütlemata. Me ei lähe veel maailma vallutama. Me oleme endiselt kõigest üks Euroopa väikeriik oma rahvuskoondisega, kes omasuguste vastu võiduvõimeline, kuid suuremate vastu autsaider. Aga vähemalt me usume jälle. Ja usk on tähtsam kui ükskõik millised numbrid tablool.