Eesti kaotus Põhja-Iirimaale maitses pahasti. Ei saaks kumbki pool end välja vabandada põhjusel, et parimad pallurid jäid puudu, sest sama seis oli vastaselgi. Muidugi tekitas kaotus järjekordselt küsimuse FIFA edetabeli pädevusest. Kuidas on ikkagi võimalik, et koduväljakul mängiv maailma reitingu 66. riik on nii masendavas territoriaalses kaotusseisus sama edetabeli 124. vastu: et pall püsis üksnes külaliste valduses ja pikemast söödumängust ei tulnud eestlastel välja miskit?

Olgem ausad – eks suuremalt jaolt näitab just pallivaldamise protsent kummagi meeskonna taset. Pallivaldamine ise ei too veel võitu, kuid reeglina annab selge märgi sellest, kumb pool on võitu taotlevam, osavam ja ühtlasi tugevam. See ei kehti siis, kui tegemist võrdsete meeskondadega ning turniiriseis sunnib üht poolt riskima ja teist rahulikult kaitses istuma. Aga maavõistlusmäng a la Eesti – Põhja-Iirimaa – siin polnud Eesti koondisel küll mingit keeldu tekitada kasvõi üksainus ohtlik olukord külaliste värava ees, teha ükski väravaraami suunatud ohtlik löök. Miks siis ikkagi selline mängupilt?

Tüüpiline vastus, mis on ühtaegu nii õige kui ka vutisõpru ära tüüdanud, on: meie jalgpallikultuur on liiga õhuke. Eesti vutipüramiid, mis on taasiseseisvumise järel tohutul kiirusel alt laienenud, on oma tipus väga terav. Lõikad ülemise otsa maha ja tase kukub kolinal. Mart Poom, Andres Oper, Urmas Rooba, Teet Allas on meile olulisemad kaotused kui Põhja-Iirile nende tippude eemalejäämine. Nemad asendavad oma parimad teiste mängijatega, kes müttavad enamasti erinevates Inglise liigades ja saavad igal nädalal kõva mahvi. Meil pole Poomi, Operi ja Rooba puhul kusagilt asemele võtta Inglise, Vene või Taani liiga kogemuste ja koormustega harjunud mehi. Ja selline suhe on meil enamiku oma vastastega.

Okei, Põhja-Iirimaal on 1,6 miljonit elanikku, Eestis üle 1,1 miljoni kodaniku. Absoluutarvudes pole vahe ju suur. Suurem on vahe jalgpallurite arvus: Põhja-Iirimaal on UEFA värske statistika järgi 26 046 registreeritud jalgpallurit, Eesti kohta annab sama allikas arvuks 9725. (Kui toetuda Eesti Jalgpalli Liidu andmetele, mis on üles lugenud ka need mängijakategooriad, mis UEFA statistikas ei kajastu, on meil jalgpalliga tegelevaid inimesi 16 700.).

Põhja-Iirimaal on jalgpall olnud üle sajandi spordialaks number üks. Meil oli see nii kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel ning harrastajate arvu järgi on vutt esimeseks tõusnud mõned aastad tagasi. Põhja-Iirimaa on mänginud kolmel MM-finaalturniiril, neil on maailmale ette näidata üks Euroopa parim jalgpallur – 1968. aastal valiti selleks Manchester Unitedi imemees George Best. Põhja-Iirimaa esindajad koos Inglismaa, Šotimaa ja Walesiga moodustavad IFAB-i (International Football Association Board) ehk reeglitekomitee, kelle ainupädevuses on muuta jalgpallireegleid. Põhja-Iirimaa pidas esimese rahvusvahelise kohtumise juba 1882. aastal. Lühidalt – põhjaiirlased võivad jalgpallis kogeda küll suuri tagasilööke ja langeda FIFA edetabelis teise saja kolmandasse kümnesse, kuid nende jalgpallikultuur on sedavõrd vana ja väärikas, et Eesti ei saa end nende vastu kuidagi favoriidiks lugeda – rääkigu statistikanumbrid mida iganes.

Muuseas, arvudest veel. Kui võrdleme end teiste pisikestega, siis oleks ju huvitav teada, kui palju on juba EM- või MM-finaalturniirile pääsenud või ikka sinna pürgivate kääbuste elanike ja vutimeeste arv. Mõned näited. Läti - esimest korda EM-finaalturniiril, elanikke 2,35 miljonit, 6311 jalgpallurit. Sloveenia - korra EM ja korra MM-finaalturniiril, 2 miljonit elanikku, 25 512 jalgpallurit. Šotimaa - kaks korda EM- ja kaheksa korda MM-finaalturniiril, 5 miljonit elanikku, 130 410 jalgpallurit. Leedu - 3,6 miljonit elanikku, 12 280 jalgpallurit. Arvestamata on jäetud futsali harrastajad, keda näiteks Eestis, Šotimaal ja Põhja-Iirimaal polegi.

Kui siseriiklikult veel arve vaadata, siis paari-kolme aasta pärast hakkavad meie meistriliiga meeskondade ja koondise uksele koputama laulva revolutsiooni ajal eostatud vutipoisid. Kaheksakümnendate lõpul tõusis iive rekordiliselt: aastas sündis 25 000 last. Praeguseks, mil suur mõõn ületatud, on sünde ikkagi vaid 13 000. Seega peaks lähiaastad meile tooma suure portsu vutipoisse. Need on aastakäigud, mis mõned aastad tagasi tunnistasid jalgpalli oma esimeseks valikuks ja kust alates taandus poiste eelistustes senine lemmik korvpall. Jääb loota, et meie treenerid oskavad kvantiteedist vormida kvaliteeti.

Ja üks mõttekene Põhja-Iirimaaga seoses ka: kas keegi, kes mäletab veel 1982. ja 1986. aasta MM-finaalturniiri oleks osanud aimata, et aastal 2004 edestab Eesti FIFA edetabelis seda igipõlist vutirahvast? Et 2004. aastal võidame ja oleme juba aastaid samas reitingus eespool 1982. aasta Nõukogude Liidu meistrist Minski Dünamost (Valgevene koondis) ja samal aastal Liidu esiliigast kõrgliigasse tõusnud Chisinau Nistrust (Moldova koondis)? Et Eestil polnud 1982. aastal juba 15 aastat üldse oma esindusmeeskonda Liidu meistrivõistlustel väljas. Meie nõudmised oma rahvusmeeskonnale reedavad, millise arengu oleme tegelikult teinud. Aga asjale liiga lähedal olles ei saa me oma sammu pikkusest lihtsalt aru. Eesti kaotus Põhja-Iirimaale maitses pahasti. Ei saaks kumbki pool end välja vabandada põhjusel, et parimad pallurid jäid puudu, sest sama seis oli vastaselgi. Muidugi tekitas kaotus järjekordselt küsimuse FIFA edetabeli pädevusest. Kuidas on ikkagi võimalik, et koduväljakul mängiv maailma reitingu 66. riik on nii masendavas territoriaalses kaotusseisus sama edetabeli 124. vastu: et pall püsis üksnes külaliste valduses ja pikemast söödumängust ei tulnud eestlastel välja miskit?

Olgem ausad – eks suuremalt jaolt näitab just pallivaldamise protsent kummagi meeskonna taset. Pallivaldamine ise ei too veel võitu, kuid reeglina annab selge märgi sellest, kumb pool on võitu taotlevam, osavam ja ühtlasi tugevam. See ei kehti siis, kui tegemist võrdsete meeskondadega ning turniiriseis sunnib üht poolt riskima ja teist rahulikult kaitses istuma. Aga maavõistlusmäng a la Eesti – Põhja-Iirimaa – siin polnud Eesti koondisel küll mingit keeldu tekitada kasvõi üksainus ohtlik olukord külaliste värava ees, teha ükski väravaraami suunatud ohtlik löök. Miks siis ikkagi selline mängupilt?

Tüüpiline vastus, mis on ühtaegu nii õige kui ka vutisõpru ära tüüdanud, on: meie jalgpallikultuur on liiga õhuke. Eesti vutipüramiid, mis on taasiseseisvumise järel tohutul kiirusel alt laienenud, on oma tipus väga terav. Lõikad ülemise otsa maha ja tase kukub kolinal. Mart Poom, Andres Oper, Urmas Rooba, Teet Allas on meile olulisemad kaotused kui Põhja-Iirile nende tippude eemalejäämine. Nemad asendavad oma parimad teiste mängijatega, kes müttavad enamasti erinevates Inglise liigades ja saavad igal nädalal kõva mahvi. Meil pole Poomi, Operi ja Rooba puhul kusagilt asemele võtta Inglise, Vene või Taani liiga kogemuste ja koormustega harjunud mehi. Ja selline suhe on meil enamiku oma vastastega.

Okei, Põhja-Iirimaal on 1,6 miljonit elanikku, Eestis üle 1,1 miljoni kodaniku. Absoluutarvudes pole vahe ju suur. Suurem on vahe jalgpallurite arvus: Põhja-Iirimaal on UEFA värske statistika järgi 26 046 registreeritud jalgpallurit, Eesti kohta annab sama allikas arvuks 9725. (Kui toetuda Eesti Jalgpalli Liidu andmetele, mis on üles lugenud ka need mängijakategooriad, mis UEFA statistikas ei kajastu, on meil jalgpalliga tegelevaid inimesi 16 700.).

Põhja-Iirimaal on jalgpall olnud üle sajandi spordialaks number üks. Meil oli see nii kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel ning harrastajate arvu järgi on vutt esimeseks tõusnud mõned aastad tagasi. Põhja-Iirimaa on mänginud kolmel MM-finaalturniiril, neil on maailmale ette näidata üks Euroopa parim jalgpallur – 1968. aastal valiti selleks Manchester Unitedi imemees George Best. Põhja-Iirimaa esindajad koos Inglismaa, Šotimaa ja Walesiga moodustavad IFAB-i (International Football Association Board) ehk reeglitekomitee, kelle ainupädevuses on muuta jalgpallireegleid. Põhja-Iirimaa pidas esimese rahvusvahelise kohtumise juba 1882. aastal. Lühidalt – põhjaiirlased võivad jalgpallis kogeda küll suuri tagasilööke ja langeda FIFA edetabelis teise saja kolmandasse kümnesse, kuid nende jalgpallikultuur on sedavõrd vana ja väärikas, et Eesti ei saa end nende vastu kuidagi favoriidiks lugeda – rääkigu statistikanumbrid mida iganes.

Muuseas, arvudest veel. Kui võrdleme end teiste pisikestega, siis oleks ju huvitav teada, kui palju on juba EM- või MM-finaalturniirile pääsenud või ikka sinna pürgivate kääbuste elanike ja vutimeeste arv. Mõned näited. Läti - esimest korda EM-finaalturniiril, elanikke 2,35 miljonit, 6311 jalgpallurit. Sloveenia - korra EM ja korra MM-finaalturniiril, 2 miljonit elanikku, 25 512 jalgpallurit. Šotimaa - kaks korda EM- ja kaheksa korda MM-finaalturniiril, 5 miljonit elanikku, 130 410 jalgpallurit. Leedu - 3,6 miljonit elanikku, 12 280 jalgpallurit. Arvestamata on jäetud futsali harrastajad, keda näiteks Eestis, Šotimaal ja Põhja-Iirimaal polegi.

Kui siseriiklikult veel arve vaadata, siis paari-kolme aasta pärast hakkavad meie meistriliiga meeskondade ja koondise uksele koputama laulva revolutsiooni ajal eostatud vutipoisid. Kaheksakümnendate lõpul tõusis iive rekordiliselt: aastas sündis 25 000 last. Praeguseks, mil suur mõõn ületatud, on sünde ikkagi vaid 13 000. Seega peaks lähiaastad meile tooma suure portsu vutipoisse. Need on aastakäigud, mis mõned aastad tagasi tunnistasid jalgpalli oma esimeseks valikuks ja kust alates taandus poiste eelistustes senine lemmik korvpall. Jääb loota, et meie treenerid oskavad kvantiteedist vormida kvaliteeti.

Ja üks mõttekene Põhja-Iirimaaga seoses ka: kas keegi, kes mäletab veel 1982. ja 1986. aasta MM-finaalturniiri oleks osanud aimata, et aastal 2004 edestab Eesti FIFA edetabelis seda igipõlist vutirahvast? Et 2004. aastal võidame ja oleme juba aastaid samas reitingus eespool 1982. aasta Nõukogude Liidu meistrist Minski Dünamost (Valgevene koondis) ja samal aastal Liidu esiliigast kõrgliigasse tõusnud Chisinau Nistrust (Moldova koondis)? Et Eestil polnud 1982. aastal juba 15 aastat üldse oma esindusmeeskonda Liidu meistrivõistlustel väljas. Meie nõudmised oma rahvusmeeskonnale reedavad, millise arengu oleme tegelikult teinud. Aga asjale liiga lähedal olles ei saa me oma sammu pikkusest lihtsalt aru.