Maailma klubijalgpalli tähtsaim sündmus lõppeval aastal ei leidnud aset pallimurul, vaid hämarates tagatubades, kust ujus aprillis välja jalgpalliüldsust šokeerinud isekas ja rõve Superliiga, mis õnneks mõne päevaga häbimärgistati ja hukati.

Päev pärast Superliiga projekti avalikustamist ehk 19. aprillil ütlesin Twitteris: "Jalgpalli Superliiga on läbinisti jälk moodustis. 12 praeguseks sellega liitunud tippklubi on jalgpalli reeturid. Sellele mölaklikkusele pole mingit moraalset õigustust, Superliiga vastu tuleb käivitada totaalne sõda vahendeid valimata."

Madridi Real, FC Barcelona, Madridi Atletico, AC Milan, Milano Inter, Torino Juventus, Manchester United, Arsenal, Chelsea, Manchester City, Liverpool ja Tottenham Hotspur tulid välja teatega, et nad loobuvad Meistrite liigast ning asutavad oma võistluse, kuhu neil on koht alati tagatud ja kuhu nad oma äranägemise järgi veel mõned klubid osalema kutsuvad.

20. aprillil kirjutasin: "Realiseerumisel ähvardaks see uppi lüüa kogu Euroopa ja maailma jalgpalli ökosüsteemi, sest Superliiga eesmärk on teenida kasumit klubide omanikele, kunas Meistrite liiga eesmärk on teenida raha Euroopa jalgpallile (enamik sellest läheb endiselt osalevatele klubidele), et seda solidaarselt laiali jaotades edendada tervikut, mitte toota kasumit tippklubide omanikele. /…/

Superliiga näol on tegemist separatistliku sammuga, mis sülitab kõigile jalgpallis alati kehtinud kokkulepetele ja põhimõtetele, millest peamine on klubide vastutus sportlike tulemuste eest ehk kaotus toob kaasa tagajärjed. Isekate tippklubide plaan on ebasportlik, sest näeb ette suletud liigat, kuhu kvalifitseerumisel pole määrav sportlik tulemus.

Eurosarjade 65-aastase ajaloo jooksul pole varasemad saavutused või rahakott või isehakanud eliitseltskonda kuulumine kunagi kellelegi privileege andnud, vaid iga pääse on tulnud välja teenida kodustel meistrivõistlustel või eurosarja võitmisega."

Totaalne sõda käivitati ja see oli võidukas. Superliiga projekt purustati. Tähtis on ka, et 12 separatistlikust klubist üheksa on praeguseks UEFA-ga ära leppinud, sest pikk tüli poleks kellelegi kasulik. UEFA ja tema presidendi Aleksandr Ceferini positsioon on eduka välksõja järel tugevnenud ning praegu ollakse Euroopa tippklubidega juba ühes paadis, et maha suruda FIFA presidendi Gianni Infantino arulage idee hakata MM-finaalturniire kahe aasta tagant korraldama.

Kuidas Superliiga aprilli paari kirgi täis päevaga purustati? Ühendkuningriigi praeguse peaministri Boris Johnsoni poliitiline pärand ei kujune kauniks, aga tema otsustav vastuseis Superliigale väärib tunnustust. Pole erilist kahtlust, et pärast klubide staadionite juures ja sotsiaalmeedias vallandunud protestide nägemist tegi Johnson peas kiire arvutuse, mis näitas üheselt, et Superliiga ründamisega on tal võimalik võita suur ports poliitilist kapitali. Tore, et ta otsustas selle sisse kasseerida.

Johnson andis Inglismaa tippklubidele ilustamata teada, et kui nad Superliiga projektist ei loobu, ründab valitsus neid "seadusandliku pommirahega". See ähvardus koos ägedate protestide ja nende enda mängijate vastuseisuga sundisid Inglismaa klubid kiiresti loobuma. Ning kui kuus Inglismaa klubi olid teatanud, et nemad ikkagi Superliigaga ei ühine, oli projekt surnud, sest ilma Inglismaa tippudeta pole sellel piisavalt jõudu. Peagi taandusid ka Atletico, Milan ja Inter.

Real, Barcelona ja Juventus pole Superliiga projektist loobunud ja jätkavad kohtusaalides võitlust. Eesmärgiks saada kätte otsus, mis ütleks, et UEFA ei tohi neid sanktsioneerida, kui nad mõne nende egiidi alla mittekuuluva võistluse asutavad või sellega ühinevad. Kolme klubi lahinguratsuks on turumajanduslik vabadus, mille toel loodetakse juriidiline lahing võita.

Novembri lõpus tabas kolmikut aga selge tagasilöök, kui Euroopa parlament kiitis häältega 597:36 heaks endise resolutsiooni, mis põhines Poola ekskoondislasest MEP Tomasz Frankowski koostatud raportil, mis toetas väga selgelt Euroopale omast "solidaarsusel, kaasamisel, avatud võistlustel ja aususel" põhinevat spordimudelit.

Frankowski isegi mitte ei proovinud varjata, et raporti ja resolutsiooni näol oli tegu väga selge vastukäiguga Superliiga projektile. Poolakas ütles pärast hääletust: "Koostöö kõigil tasanditel on võtmetähtsusega, et tugevdada ja selgitada Euroopa spordimudelit. Me peame kaitsma seda tippklubide suletud võistlussarjade eest."

Resolutsioon ei oma küll seaduse jõudu, aga annab muudele Euroopa Liidu institutsioonidele väga selge signaali, et tippsporti ei saa ega tohi käsitleda tavalise ärivaldkonnana, vaid tegemist on Euroopa kultuuri ühe kandetalaga, mida tuleb kaitsta ja hoida.

See hoiak on 2021. aastal maailma ja Euroopa klubijalgpalli suurim ja tähtsaim võit, mis muudab Superliiga või sellele sarnaneva moodustise tekkimise oluliselt ebatõenäolisemaks.

Olgu lisatud, et Meistrite liiga formaat muutub 2024. aastast niikuinii ja moel, mis pakub rohkem tippklubide omavahelisi kohtumisi. Aga samas ei ole kellegi koht tippsarjas tagatud, vaid iga klubi peab sinna kvalifitseeruma sportlike parameetrite alusel. Nii on Euroopas kombeks ja see on väga hea süsteem.

Esmaspäeval kirjutas Ott Järvela Eesti klubijalgpalli 2021. aasta tähtsaimast maamärgist ja teisipäeval Eesti koondise lõppevast aastast. Homme on tähelepanu all maailma koondisejalgpalli tähtsaim sündmus.