Seekordses "Vastab Aivar Pohlak" rubriigis kõneles vutiliidu president erinevate spordialade vastandamisest, publikunumbritest ja andis vastuse korvpallisõpradele, kes jalgpalli tema isikule toetudes maha teevad.

• NB! Lugejatel on võimalus ka omapoolseid ideid küsimusteks välja pakkuda, saates kirja aadressil kasper@soccernet.ee.

Parandatud kell 18.10: Esialgselt ilmunud loos tsiteeris Aivar Pohlak Märt Roosnat valesti. Pohlak lausus: "Märt Roosna ja jalgpalliliidu infojuhi Mihkel Uibolehe dialoogis kõnealuse kirjatüki teemal kirjutas ajakirjanik, et "paljud on veendunud, et jalgpallis petetakse publikunumbritega", mis on ..." Tegelikult ütles Roosna, et laialt on levinud arvamus, et jalgpalliliidu pealtvaatajanumbrid on nö õhku täis.

Möödunud nädalal tekitas palju kõneainet Märt Roosna kommentaar Flora ja Kalju poolfinaali järel. Kommentaariumites hakkas sellest tulenevalt pihta kõiksugune erinevate spordialade vastandamine. Sa oled sel teemal ka varem sõna võtnud, ent mida sa antud kontekstis arvad sellest, et Eestis näevad kõik spordialad teistes alades vaenlast ja alati on vaja üksteisega konkureerida? Mõned korvpallisõbrad tõdesid, et nemad on jalgpalli suhtes tõrksad juba puhtalt Sinu siinse korvpalli suunas tehtud kommentaaride pärast.
Jah, kired kerkisid peale veebruarikuist "Suurmeistrite" avasaadet ETV-s, kuigi usun siiamaani, et väljendusin täpselt ja sõbralikult öeldes, et "korvpalliliit töötab hästi, paremini kui nende eelkäijad, aga nad ei tee midagi paremini kui jalgpalliliit", aga mõistan sedagi, et emotsionaalselt kuulates ei jäänud positiivne kõlama. Tõenäoliselt oleks viisakam olnud öelda, et need kaks alaliitu on võrreldamatud, sest nad tegutsevad erinevatel eeldustel ja erinevates ruumides, aga minu kohus on seista jalgpalli eest ja kuna formaalset korrektsust on meie ühiskonnas liigagi palju ja see hakkab hävitama Eesti elu sisu ja meie riigi toimimise ja rahva kestmise olulisi loogikaid, siis ei saa ma alati ja ainult viisakaks ka jääda.

Kohustus seista jalgpalli eest tähendab vastukaalu jalgpalli alahindamisele nii riiklikul tasandil kui ka paljudes omavalitsustes - on mõistetav, et vanad olijad kaitsevad oma ruumi, aga võrdse kohtlemise printsiip, kui demokraatliku ühiskonna toimimise oluline osa, peaks siingi kehtima, koos kohustusega tagada sportimisvõimalus kodanikele, elanikele ja järeltulevale põlvkonnale. Kordan taas, et jalgpall on pidanud kandma ebanormaalselt suure osa jalgpallilise infrastruktuuri alasest vastutusest. Mitte kellelgi ei tule pähe küsida korvpalli või kergejõustikuliidu käest kaasfinantseerimist spordihalli või staadioni ehitamiseks, aga on enesestmõistetav, et jalgpalli liidu käest küsitakse ja seda isegi siis, kui omavalitsuse territooriumil puuduvad elementaarsed tingimused ala harrastamiseks, aga sellest hoolimata on ala harrastatavuselt noorte hulgas pika puuga number üks.

Ja laiemas plaanis: sport on siiamaani jäänud sisuliselt ümberkorraldamata ja ülesehitamata - nagu ütles aasta sportlaste autasustamisel Rasmus Mägi, ainus süsteem on süsteemitus -, sest tegeldud on vaid esimese ringi rahajagamisel soodsamate positsioonide haaramisega, ja liiga suur osa spordist liigub koos vananevate spordikoolides töötavate treenerite kaudu väljasuremise teed. Taasiseseisvumisel deklareeriti, et meie tee on klubisport, ometi erinevad tänaseni omavalitsuste poolt rahastatavate spordikoolide ja eraalgatuslike klubide rahastamise alused kuni suurusjärgu võrra, mis ei ole ei õiglane ega mõistlik ja ilmselt ei pea ma lisama, et jalgpall ei ole täna mitte ühegi munitsipaalspordikooli osa; spordi juhtorganid ei oska näha ohtusid ega tunne vastutust, kuigi just nemad peaksid tekitama elementaarse kaitse - nüüd kõnelen taas kihlveopettustest ja panustamisega seotud hallidest aladest, mille ees enamik spordialasid on täna jõuetud, sest riiklik seadusandlus on puudulik ja alaliidud seda ise teha ei suuda.

Igaks juhuks märgin, et ma ei hädalda, selgitan lihtsalt kuidas mõtlen ja mida tunnen ja lisan, et minu jaoks isiklikult on ebavõrdne kohtlemine vägagi motiveeriv. Tõsi, veel mõni aeg tagasi arvasime, et selline suhtumine jalgpalli on omane vaid Eestile, aga oleme mõistnud, et sarnaselt toimib spordielu mitmes Euroopa riigis ja nagu meilgi on selle aluseks jalgpalli loomulik elujõulisus nii sportlikus - see mäng katab suure osa inimese emotsionaalsetest vajadustest - kui ka majanduslikus tähenduses - märgin ära vaid jalgpalluri elukutse atraktiivsuse ja kättesaadavuse suhet -, mis tekitab teistesse aladesse kiindunute seas ebameeldivaid tundeid.

Konkreetselt Eestisse ja Sinu küsimuse juurde tagasi tulles märgin veel, et kahjuks hakati meil läänelikku ühiskonda üles ehitama läbi negativismi - on teada, et üksteist taga rääkivate ja esimese asjana negatiivseid asjaolusid nägevate inimestega on lihtne manipuleerida ja neid olulisest eemal hoida; ja et meie peavoolu meediaruum on mingi nurga alt vaadates ja kerge liialdusega öeldes pea sama piiratud kui vene ajal - ja mõistagi peegeldub see ka spordis. Väidan, et minu väljaütlemistes konkureerivate spordialade suhtes on lisaks ebavõrdsele kohtlemisele ka muret nende, ühiskonna jaoks oluliste, toimimise üle - veidi vähem kui kümmekond aastat tagasi nägime suurt vaeva leidmaks koostööd spordialade kuninganna kergejõustikuga, püüdes ühendada toona Kadrioru staadionil mängitud karikafinaali kergejõustikusündmusega, aga nimetatu toimis vaid ühe korra, peale seda tunnistas kolleeg, et ei ole võimeline sellist võistlust rohkem korraldama. Tõsi, on ka teistsuguseid näiteid - hokiliidu uue juhtkonnaga oleme leppinud kokku eksperimentaalsete noortegruppide loomise, kus poisid mängivad talvel hokit ja suvel vutti, nii nagu oli see enne ja peale viimast suurt sõda. Liiga varajase spetsialiseerumise vältimiseks ja mitmekülgsuse arendamiseks on see kindlasti hea. Need näited peaksid tõestama, et jalgpall on koostööaldis.

Kuna puudutasid oma küsimuses Märt Roosna artiklit, siis toon sisse veel ühe teema - valed. Eespool mainutud "Suurmeistrite" saateks valmistudes - saime aru, et faktidest kavatsetakse tulla välja justnimelt publikunumbritega -, arvutasime korvpalliliidu kodulehel olnud andmete põhjal välja erinevad võimalikud keskmised ja käisime isegi korvpalli liigamängudel publikut lugemas ja võrdlesime saadud numbreid ametlikega. Mitte parastamiseks või näpuga näitamiseks, vaid selleks, et saada aru, kuidas asjad tegelikult on. Ja ma võin täna öelda, et saates välja toodud korvpalli keskmised publikunumbrid (Jüri Ratase sõnul külastas põhiturniiril mänge keskmiselt 685 pealtvaatajat - K.E.) erinesid isegi ametlikest avalikest andmetest ja pole raske arvata kuhu suunas, kusjuures saate toimetaja väitis minu küsimuse peale, et esitatud numbrid andis talle korvpalliliit; ja tegeliku üleloetud ja ametliku publikunumbri vahe oli omakorda kahekordne samas suunas ehk siis valetati kõigepealt üks kord ja siis teine sinnaotsa veel. Käisime ka Tartus mõni päev tagasi toimunud Rocki ja Kalev/Cramo teisel finaalseeria mängul, mille ametlik publikunumber oli 2000 inimest ja jalgpalli liigamängudega sarnast tehnikat ja metoodikat kasutades saime tegelikuks publikunumbriks 1145.

Kordan - ma ei süüdista, räägin rahulikult ja faktide keeles ja väidan, et ennast pettes teeb igaüks karuteene oma armastatud alale. Olen varemgi öelnud, et mul on hea meel jalgpalliajakirjanike alakriitilisuse pärast, samuti on mul hea meel, et nad ei ole laskunud Roosnaga ja mõne teisegagi samale tasemele rünnates teisi spordialasid demagoogiliselt ja kiites omasid põhjuseta. Muide, Märt Roosna ja jalgpalliliidu infojuhi Mihkel Uibolehe dialoogis kõnealuse kirjatüki teemal kirjutas ajakirjanik, et on laialt levinud arvamus, et jalgpalliliidu pealtvaatajanumbrid on nö õhku täis, mis on hea näide sellest, kuidas muljete loomise kaudu üritatakse muuta maailma - tegelikult nõutakse jalgpalliliidus täpsust ja ausust ja sellepärast oleme ka loonud süsteemi, kus kõikide Premium liiga mängude pealtvaatajad loetakse hea suurendusega fotode pealt üle.

Korvpallisõpradele aga ütlen, et spordile kaasaelavas tähenduses olen kasvanud üles Kalevi spordihallis, minu jaoks on oluline kogu Eesti käekäik ja ma ei pea jalgpalli rolli olulisemaks mistahes teiste valdkondade omast. Küll aga soovin ma, et kõiki valdkondi arendataks väärtuspõhiselt südame ja mõistusega, sest see on meie ainus võimalus riigi ja rahvana alles jääda. Usun Eesti rahva elujõusse ja rõhutan, et meelelahutuskeskse lähenemisega aitame kaasa tarbimisühiskonna toimimisele selle halvimates tähendustes.