Reedel tehti avalikuks viimased noortekoondiste treenerid ja Soccernet.ee uuris Eesti Jalgpalli Liidu presidendilt Aivar Pohlakult, kuidas kogu treenerite leidmise protsess välja nägi ja mis olid selle loogikad ja taotlused.

• Vaata, kes olid treenerid enne ja kes on nüüd!

Nüüd sai lõpuks avalikuks kogu noortekoondiste treeneripersonal. Kuidas nende määramise protsess käis? Kõik muidugi lõppes läbirääkimistega ja asjaga tegeles EJL-i tehniline osakond, aga kust ja kuidas tekkisid kandidaadid, kes nad välja pakkus ja kelle heakskiitu oli vaja?
Jalgpalli liidu tehniline osakond, kuhu kuuluvad ka noortekoondiste treenerid, on jõulises arengus – osakonna n.ö laual on palju teemasid alates klubide sportliku poole arengu suunamisest ja koordineerimisest litsentseerimisprotsessi raames kuni regionaalsete akadeemiate projekti käivitamiseni, mis kõik vajavad tähelepanu ja koordineeritud juhtimist.

Laual olevate teemade hulka kuulub ka kvantiteedikesksest toimimisest kvaliteedikesksele toimimisele üleminek, mis jalgpalli arenguga seoses olnud jutuks erinevate nurkade alt ja mis oli üheks põhjuseks ka kõnealusel noortekoondiste treenerite määramisel. Umbes poolteist aastat tagasi püstitatud küsimus "kus peaksid praegusel ajastul olema parimad treenerid, kas klubides või koondiste juures" sai küll raskesti realiseeritava vastuse "nii klubides kui ka koondiste juures", aga püüdsime siiski selle järele tegutseda. Asja sisu on muuhulgas selles, et noorjalgpallurite arvu pidev kasv on tekitanud jõulise nõudluse noortetreenerite järele, kes kõik vajavad koolitamist, mille tulemusena on tekkinud ebapiisav tähelepanu kvaliteedile, mis peaks üldjuhul olema prioriteet.

Kõige selle tulemusel toimus eelmise aasta teises pooles rida nõupidamisi jalgpalli liidu tehnilise poole juhtide (tehniline direktor Janno Kivisild, tollane noortetöö tehniline direktor Indrek Zelinski, koolitusjuht Karel Voolaid), liidu kui organisatsiooni juhtide (peasekretär Anne Rei ja peadirektor Tõnu Sirel) ja minu (kui juhatuse esindaja) osavõtul, kus kuulasime ära noortetöö tehnilise direktori ülevaate olukorrast ja panime paika edasise tegevuse põhimõtted, mida tutvustasime novembrikuus ka liidu noortekomisjonile.

Eelkõneldud põhimõtete hulka kuulusid asjaolu, et noortekoondiste treenerite lepingud (v.a Lars Hopp) lõppesid enamikus koos aastaga 2016 ja kuna paljud noortekoondiste treenerid olid olnud selles rollis juba 3 aastat (kusjuures toona oli noortekoondistele treenerite valimisel olukord praegusest erinev juba valikuvõimaluste poolest), siis vaadati üle treenerite sobivus rollidesse lähtuvalt jalgpalli arengu prioriteetidest aastal 2017; samuti püüdsime leida igale noortekoondisele parima treener lähtuvalt vanusegrupi vajadusest; lõime mudeli, kus U-15 koondisel on oma treenerid, kes ametis ühe aasta ja teevad esmase valiku, U-16 ja U-18 koondistel treenerid, kes liiguvad koondisega kaasa ka U-17 ja U-19 vanusesse ja töötavad valikmängudeks valmistuva koondisega kogu kaheaastase tsükli vältel; U-21 ja U-23 koondisel on sama treeneritetiim (nii oli ka varem); suurendasime oluliselt tähelepanu U-16 ja U-18 koondistele, tähelepanu U-15, U-17, U-19 koondistele suurendame vajadusel (siin on tähelepanu olnud pigem piisav), tähelepanu U-21 ja U-23 koondistele otsustasime jätta samale tasemele (suurendamine pole siin võimalik ega mõistlik). Põhimõtete hulka kuulus ka otsus mitte teha treenerite valimisel samme, mis hävitaksid kvaliteeti loova klubiloogika.

Eraldi käsitleti 2017. aasta U-15 koondist, mis alustab ettevalmistumist mängimiseks 2020. aastal Eestis toimuval U-17 Euroopa Meistrivõistluste finaalturniiril, mille osas toimus eraldi ajurünnak mullu 29. detsembri juhatuse koosolekul koos regionaalsete akadeemiate käivitamise teemaga. Nii loodi sellele vanusegrupile oma kontseptsioon, mida tutvustati liidu noortekomisjonile selle jaanuarikoosolekul ja mis oma olemuselt tähendab detailset plaani, kuidas 2003. aastal sündinud poiste koondis suurturniiriks ette valmistada alates esimese valiku tegemisest kuni finaalturniiril osalemiseni välja. Esimene valik tehakse nende poiste hulgast aastal 2017, sellega tegelevad 7 treenerit, kelle juhendamisel hakkab U-15 koondis mängima U-17 Eliitliigas kahe koosseisuga, ühega Esiliigas ja teisega Teises liigas, kusjuures tehtav esimene valik peab olema lai ja sinna kuuluma 60+ noorjalgpallurit ehk siis umbes 10% 600-st selle sünniaastanumbriga jalgpallipoisist.

Hooajast 2018 läheb nimetatud koondis üle juba treeneritele, kes liiguvad sellega kuni finaalturniirini välja, kusjuures aasta 2018 plaanis mängib see koondis korra kõigi Esiliiga B klubidega süsteemis üks mäng kuus ja aastal 2019 sama loogika alusel Esiliiga klubidega ehk siis püüame tekitada finaalturniiriks hästi kokkumänginud võistkonna. Mõistagi jätkuvad mängud ka teiste riikide omavanuste koondistega.

Mis puudutab treenerite valikut ja kinnitamist, siis panime esimese ringi nimekirja paika eespool kirjeldatud  tehnilise osakonna eestvedamisel toimunud koosolekul ja sealt edasi toimetas tehniline osakond juba omapäi – pean ütlema, et see oli keeruline protsess, kus oli ka mitu äraütlemist treenerikandidaadi poolt ajapuuduse ja pühendumisvõimatuse tõttu. Ehk siis lõplik jah-sõna pidi tulema tehnilise osakonna poolt ja reaalselt protsessi viisid läbi nemad.

Uued noortekoondiste treenerid on nooremad nii vanuselt kui ka treeneristaažilt. Kas see oli treenerite määramisel üks taotlus: anda värskust?
Eelkõige otsisime ikkagi uut kvaliteeti. Meie jalgpall, nagu kogu ühiskond, on väga noor ja siin toimuvad kiired muudatused ja see on eriti selgelt tunda just treenerite poole peal, kus kakskümmend või kakskümmend viis aastat tagasi õpitu või kogetuga ei ole täna ilma olulise juurdeõppimiseta suurt midagi peale hakata. Sama tendents on tegelikult ka maailma jalgpallis, kuigi mõistagi mitte nii jõuline kui meil.

Lisaks käivad jalgpallis põlvkondade vahetused aeglaselt – kui võtame näiteks perioodi 2001...2004, mil Arno Pijpersile ja Jelle Goesile püsitati nende Eestisse tulekul ülesanne luua meie oma koolitussüsteem ja Eesti jalgpalli mänguline nägemus, siis sellest protsessist said jalgpalluritena osa seitsmekümnendate teisel poolel (keda meil eriti ei olnud) ja kaheksakümnendate esimesel poolel (keda oli veidi rohkem) sündinud mängijad, kellest viimastest osa on nüüdseks asunud treeneritööle, aga osad ikka veel mängivad. Tõsi, oli ka üksikuid vanemaid nagu Marko Kristal ja Martin Reim, aga see näide kirjeldab hästi ära, kui palju sellised protsessid aega võtavad.

Varem oled öelnud, et ka noortekoondistes on tasapisi toimunud rõhu üleviimine kvaliteedile, täpselt nagu kogu jalgpalliliidus. Kas nüüd on pikemade sammude astumiseks vajalikud eeldused meil olemas?
Kirjeldatud protsessi käigus tõdesime, et liigume edasi, aga mitte nii kiiresti kui sooviksime. Mis reaalsuses tähendab, et meil oli probleeme noortekoondiste jaoks sellise treenerkonna kokkusaamiseks, mida tehniline osakond ideaalis nägi. Kui pikki samme me astuda suudame, on iseküsimus – kindlasti muutuvad meie noortekoondised konkurentsivõimelisemaks ja just 2020 EM-finaalturniiri kontekstis näeme ära kui lähedale tippnoortekoondistele me läbi erikohtlemise jõuame.

Samas on meie valik läbi väikese rahvaarvu siiski piiratud – võimalus olla edukad täiskasvanute koondisega, mis koosneb paljude aastakäikude parimatest, on siiski oluliselt suurem, kui noortekoondisega, kus on koos ühe sünniaastanumbriga mängijad - ja me peame oma ressursiga käima ümber hoolivalt – me ei tohi forsseerida oma noori eesmärgiga olla edukad noortekoondistes ja kulutada selliselt nende kujunevat vaimset võimekust, vaid peame nägema seda perioodi ikkagi kui osa jalgpalluriks saamise protsessist.

Et mind õigesti mõistetaks – eelnev ei tähenda, et me oleksime rahul noortekoondiste tulemustega viimastel aastatel ja peaksime seda normaalseks ja samm kvaliteedi suunas on meie jaoks praegu tõepoolest igal tasandil prioriteet.