Järjekordne liigahooaeg on läbi saamas ja aeg on kokkuvõteteks. Lõppev aasta tõi endaga kaasa mitmeid uuendusi, millest tähtsaim on kindlasti õnnestunud liigareform. Ometi oli ka palju negatiivset ning taaskord ei saanud läbi ilma suure skandaalita.

Kahe meeskonna võrra laienenud meistriliiga tähendas klubidele eelnevaga võrreldes pikemat hooaega ja tihedamat mängudegraafikut. Võitluses kohtade pärast muutus eriliselt tähtsaks stabiilsus. Rohkem mänge vähese aja jooksul tingis selle, et iga märk alavormist jättis tabeliseisule raske jälje. Levadia oli ainuke võistkond, kes suutis TVMK vastu bilansi viigis hoida, Trans tegi võimsa hooaja lõpu, Flora korraliku alguse, kuid vaid TVMK näitas kevadest sügiseni regulaarselt häid esitusi, ning see tõi neile ka kauaoodatud tiitli.

Kui hooaja hakul kardeti seoses meeskondade arvu suurendamisega, et tabelis muutuvad käärid väga suureks, siis läks teisiti – Kuressaare ja Tammeka näitasid hambaid ning heitlesid koos Valgaga 7. koha pärast. Vaid Dünamo ei suutnud teistega sammu pidada, kuid kokkuvõttes esines siiski edukamalt, kui 2004. aasta hooaja viimane klubi Alutaguse Lootus. Tabeli esimeste ja keskmike jõudude vahekord jäi küll samale tasemele, kuid see-eest tekkis meeskondade vahel rohkem intriigi, mis oligi üks liigareformi peaeesmärke. Esimese, kolmanda ja viienda tabelirea saatus sai lõplikult selgeks alles paar-kolm vooru enne hooaja lõppu ning võitluses kohtadele 7.-9. käis pingeline punkt-punkti heitlus viimaste hetkedeni välja

Samuti andis liigareform tõuke meistriliiga geograafiliseks laienemiseks, kuna aitas tippseltskonda Kuressaare ning lõi eeldused Pärnu Vaprusele. Uuest hooajast saavadki pärnakad omadele esmakordselt pärast 2002. aastat taas meistriliigas kaasa elada. Näis, kas neil läheb edukamalt kui tollasel FC Pärnu Levadial, kes saavutas oma debüüthooajal 28-st mängust 8 punkti ning kukkus kohe kolinal alla tagasi.

Areng on kindlasti toimunud ka liigasüsteemi organiseerituses. Meistri- ja esiliigade kindlad mängudepäevad ja kellaajad on teinud nende jälgimise vutihuvilistele mugavamaks. Positiivne on seegi, et sel aastal moodustati kalender esimest korda loosi teel. Kõik see annab märku liigakorralduse professionaalsemaks muutumisest.

Värske õhuna on toonud siinsesse liigasse vaheldust Tartu Tammeka noor võistkond. Vastasest sõltumata alati ründavalt mängiv Tammeka on ilmselt suuresti just tänu sellele meelitanud oma kodumängudel tribüünidele rohkem publikut kui ei keegi teine. Tartlaste vutilembus on märkimisväärne, sest ka eelmisel hooajal oli seal nii meistri- kui esiliiga mängudel enim pealtvaatajaid. Jääb üle vaid loota, et samasugune kohalikul tasemel vaimustus leiab aset tuleval hooajal Pärnus ning miks mitte mujalgi.

Kokkuvõttes on aga publikunumbrite kasv kahe hooaja lõikes olnud pea olematu. Keskmiselt on sel aastal vaadanud meistriliiga kohtumisi 176 inimest, möödunud aastal oli selleks numbriks 174. Ilma Tammeka lisandumiseta oleks ilmselt tegemist koguni tagasiminekuga. Probleemid on aastast-aastasse samad: klubide suutmatus end müüa, kehvad vaatamistingimused, puuduvad teleülekanded, olematu reklaam jne. Liigataseme tõus üksi ei suuda garanteerida publikuhuvi ning see ei aita kuidagimoodi kaasa sponsorrahade sissevoolule.

Üheks suurimaks murelapseks oli sel hooajal aastat auahnete plaanidega alustanud, kuid mõne aja pärast alla andnud teine Tartu klubi Merkuur. Pea terve koosseisu jagu mängijaid välja laenanud klubi vabandus oli lihtsalt kurvastav – „Põhimõtteliselt pole Eestis vahet, kas lõpetad viienda, kuuenda või seitsmendana,“. Kuidas saab spordis üldse midagi seesugust väita? Aga jättes kõrvale eetilise aspekti, siis ometi ei näi võimalik, et taoline käik klubile kuidagimoodigi kasuks võiks tulla. Pigem kvalifitseerub see poolehoidjate petmise ja võimalike sponsorite eemale hirmutamise, kui raha kokkuhoidmisega.

Peale selle on Merkuuril olnud hooaja jooksul veel palju muid sekeldusi, mis ei nende endi ega Eesti jalgpalli mainele kindlasti kasuks ei ole tulnud. Mitmete rikkumiste eest saadud trahvide ja eemaldatud mängija kasutamise eest tühistatud tulemuse kõrval on suurimaks skandaaliks olnud Merkuuri väidetav sohimäng JK Dünamo vastu. Kõige selle taustal ei ole just kuigi imekspandav, et klubi direktor Vladimir Karev on hooaja lõpu eel tõdenud, et „kujunenud olukorras on sponsorite hoidmine ja leidmine raske, kui mitte võimatu“.

Ka 2005. aasta ei möödunud ilma suure skandaalita. Konflikte justkui magnetina külge tõmbav Aivar Pohlak on pöördunud tülli jalgpalliliidu presidendi Indrek Kannikuga, ning asi kulmineerus sellega, et kumbki pool loopis teise pihta avalikkuse ees ränki süüdistusi. Laskumata tüli sisusse, on selge, et tegemist on järjekordse tugeva hoobiga Eesti jalgpalli maine pihta. Ning samuti on selge see, et EJL-is on taas oodata uusi tuuli, mille suuna ja tugevuse üle saab praegu vaid spekuleerida. Millised saavad olema muutused EJL-i juhtimises ning kuidas see kohalikku jalgpalli mõjutama hakkab, peab näitama aeg.

Kokkuvõtvalt tahaks siiski lõpetada positiivses toonis - möödunud liigahooaeg oli sportlikus mõistes üks viimaste aastate huvitavamaid üldse. TVMK tuli esimest korda meistriks, Trans murdis end rohkem kui 10-aastase vaheaja järel taas esikolmikusse ning Flora jäi esimest korda pärast 1992. aastat medalita. Põnevust ja intriigi jagus seejuures kuni viimaste voorudeni – Eesti liigajalgpall väärib rohkem publikut.

Nägemiseni järgmisel hooajal staadionil!Järjekordne liigahooaeg on läbi saamas ja aeg on kokkuvõteteks. Lõppev aasta tõi endaga kaasa mitmeid uuendusi, millest tähtsaim on kindlasti õnnestunud liigareform. Ometi oli ka palju negatiivset ning taaskord ei saanud läbi ilma suure skandaalita.

Kahe meeskonna võrra laienenud meistriliiga tähendas klubidele eelnevaga võrreldes pikemat hooaega ja tihedamat mängudegraafikut. Võitluses kohtade pärast muutus eriliselt tähtsaks stabiilsus. Rohkem mänge vähese aja jooksul tingis selle, et iga märk alavormist jättis tabeliseisule raske jälje. Levadia oli ainuke võistkond, kes suutis TVMK vastu bilansi viigis hoida, Trans tegi võimsa hooaja lõpu, Flora korraliku alguse, kuid vaid TVMK näitas kevadest sügiseni regulaarselt häid esitusi, ning see tõi neile ka kauaoodatud tiitli.

Kui hooaja hakul kardeti seoses meeskondade arvu suurendamisega, et tabelis muutuvad käärid väga suureks, siis läks teisiti – Kuressaare ja Tammeka näitasid hambaid ning heitlesid koos Valgaga 7. koha pärast. Vaid Dünamo ei suutnud teistega sammu pidada, kuid kokkuvõttes esines siiski edukamalt, kui 2004. aasta hooaja viimane klubi Alutaguse Lootus. Tabeli esimeste ja keskmike jõudude vahekord jäi küll samale tasemele, kuid see-eest tekkis meeskondade vahel rohkem intriigi, mis oligi üks liigareformi peaeesmärke. Esimese, kolmanda ja viienda tabelirea saatus sai lõplikult selgeks alles paar-kolm vooru enne hooaja lõppu ning võitluses kohtadele 7.-9. käis pingeline punkt-punkti heitlus viimaste hetkedeni välja

Samuti andis liigareform tõuke meistriliiga geograafiliseks laienemiseks, kuna aitas tippseltskonda Kuressaare ning lõi eeldused Pärnu Vaprusele. Uuest hooajast saavadki pärnakad omadele esmakordselt pärast 2002. aastat taas meistriliigas kaasa elada. Näis, kas neil läheb edukamalt kui tollasel FC Pärnu Levadial, kes saavutas oma debüüthooajal 28-st mängust 8 punkti ning kukkus kohe kolinal alla tagasi.

Areng on kindlasti toimunud ka liigasüsteemi organiseerituses. Meistri- ja esiliigade kindlad mängudepäevad ja kellaajad on teinud nende jälgimise vutihuvilistele mugavamaks. Positiivne on seegi, et sel aastal moodustati kalender esimest korda loosi teel. Kõik see annab märku liigakorralduse professionaalsemaks muutumisest.

Värske õhuna on toonud siinsesse liigasse vaheldust Tartu Tammeka noor võistkond. Vastasest sõltumata alati ründavalt mängiv Tammeka on ilmselt suuresti just tänu sellele meelitanud oma kodumängudel tribüünidele rohkem publikut kui ei keegi teine. Tartlaste vutilembus on märkimisväärne, sest ka eelmisel hooajal oli seal nii meistri- kui esiliiga mängudel enim pealtvaatajaid. Jääb üle vaid loota, et samasugune kohalikul tasemel vaimustus leiab aset tuleval hooajal Pärnus ning miks mitte mujalgi.

Kokkuvõttes on aga publikunumbrite kasv kahe hooaja lõikes olnud pea olematu. Keskmiselt on sel aastal vaadanud meistriliiga kohtumisi 176 inimest, möödunud aastal oli selleks numbriks 174. Ilma Tammeka lisandumiseta oleks ilmselt tegemist koguni tagasiminekuga. Probleemid on aastast-aastasse samad: klubide suutmatus end müüa, kehvad vaatamistingimused, puuduvad teleülekanded, olematu reklaam jne. Liigataseme tõus üksi ei suuda garanteerida publikuhuvi ning see ei aita kuidagimoodi kaasa sponsorrahade sissevoolule.

Üheks suurimaks murelapseks oli sel hooajal aastat auahnete plaanidega alustanud, kuid mõne aja pärast alla andnud teine Tartu klubi Merkuur. Pea terve koosseisu jagu mängijaid välja laenanud klubi vabandus oli lihtsalt kurvastav – „Põhimõtteliselt pole Eestis vahet, kas lõpetad viienda, kuuenda või seitsmendana,“. Kuidas saab spordis üldse midagi seesugust väita? Aga jättes kõrvale eetilise aspekti, siis ometi ei näi võimalik, et taoline käik klubile kuidagimoodigi kasuks võiks tulla. Pigem kvalifitseerub see poolehoidjate petmise ja võimalike sponsorite eemale hirmutamise, kui raha kokkuhoidmisega.

Peale selle on Merkuuril olnud hooaja jooksul veel palju muid sekeldusi, mis ei nende endi ega Eesti jalgpalli mainele kindlasti kasuks ei ole tulnud. Mitmete rikkumiste eest saadud trahvide ja eemaldatud mängija kasutamise eest tühistatud tulemuse kõrval on suurimaks skandaaliks olnud Merkuuri väidetav sohimäng JK Dünamo vastu. Kõige selle taustal ei ole just kuigi imekspandav, et klubi direktor Vladimir Karev on hooaja lõpu eel tõdenud, et „kujunenud olukorras on sponsorite hoidmine ja leidmine raske, kui mitte võimatu“.

Ka 2005. aasta ei möödunud ilma suure skandaalita. Konflikte justkui magnetina külge tõmbav Aivar Pohlak on pöördunud tülli jalgpalliliidu presidendi Indrek Kannikuga, ning asi kulmineerus sellega, et kumbki pool loopis teise pihta avalikkuse ees ränki süüdistusi. Laskumata tüli sisusse, on selge, et tegemist on järjekordse tugeva hoobiga Eesti jalgpalli maine pihta. Ning samuti on selge see, et EJL-is on taas oodata uusi tuuli, mille suuna ja tugevuse üle saab praegu vaid spekuleerida. Millised saavad olema muutused EJL-i juhtimises ning kuidas see kohalikku jalgpalli mõjutama hakkab, peab näitama aeg.

Kokkuvõtvalt tahaks siiski lõpetada positiivses toonis - möödunud liigahooaeg oli sportlikus mõistes üks viimaste aastate huvitavamaid üldse. TVMK tuli esimest korda meistriks, Trans murdis end rohkem kui 10-aastase vaheaja järel taas esikolmikusse ning Flora jäi esimest korda pärast 1992. aastat medalita. Põnevust ja intriigi jagus seejuures kuni viimaste voorudeni – Eesti liigajalgpall väärib rohkem publikut.

Nägemiseni järgmisel hooajal staadionil!