Eelmisel kuul täisealiseks saanud Robert Veering polnud veel poolteist aastat tagasi kandnud kordagi sinist särki. Hilise arenejana on murrang tulnud aga kiirelt. Kärmelt on ta hüpanud ühest noortekoondisest järgmisesse ja ootab nüüd A-koondise debüüti.

Veeringu nimi on siinsele jalgpallisõbrale hästi tuttav. Aga seda mitte FC Floras eelmist hooaega umbes kaheksanda keskkaitsjana alustanud Roberti, vaid tema 24-aastase venna Mooritsa tõttu. Levadias jalgpallihariduse saanud Moorits, samuti keskkaitsja, on viimasel kahel hooajal FC Kuressaare särgis Premium liigas korralikult kanda kinnitanud.

Veel 2019. aastal mängis Robert Flora 2005. aastal sündinud poiste teises tugevusgrupis. 2021. aasta suve lõpus nuusutas ta esmakordselt täiskasvanute jalgpalli, kui debüteeris Flora U19 võistkonna eest Eesti meistrivõistluste II liigas, mis on vutipüramiidi tugevuselt neljas aste. Õigepea tuli juba ka debüüt Flora U21 võistkonnaga Esiliigas.

2022. aastat alustas Veering Flora duubli varumehena. Tasapisi hakkas aga ka minuteid tulema ja suve lõpuks sai temast juba põhimees. Sügis tõi elu esimese noortekoondise kutse: 21. septembril debüteeris ta U18 rivistuse eest võõrsil 0:3 kaotusmängus Prantsusmaa vastu.

Eelmise aasta alguses oli 17-aastane Veering tavaline Kadrioru Saksa Gümnaasiumi koolipoiss, kes unistas elukutselise jalgpalluri ametist. Flora esinduse rohked vigastused aitasid unistuse püüdmisele kaasa. Keskkaitsja sai üha enam kaasa lüüa Eesti meisterklubi tegemistes. Mullu aprillis vaatas ta esmakordselt varumängijate pingilt Premium liiga kohtumist, kui Flora viigistas Tammekaga.

16. aprill 2023 jääb noorukile aga ilmselt pikaks ajaks meelde. Mõne päeva eest karikasarjas Kuressaarega lisaaega ja penaltiseeriat mänginud Flora kohtus Sportland Arenal Premium liigas Vaprusega ning kuna ees ootas kolmikseeria duellidega Kalju, Levadia ja Paide vastu, kasutas peatreener Jürgen Henn tavapärasest rohkem varumehi. 63. minutil 4:0 eduseisus sammus kollase kaardiga Marco Lukka pingile ning Robert Veering tegi oma Premium liiga debüüdi.

Järgmised kõrgliigaminutid – sedapuhku kaheksa – tulid aga alles juulis Tammeka vastu, pärast mida mängis keskkaitsja ikka duubliga Esiliigas ja istus kõrgliigas pingil. Kuniks 27. septembril noormehe elu muutus. Vigastuskriisis Flora alustas matši Tammeka vastu keskkaitseduoga Erko Jonne Tõugjas - Mihhail Kolobov. 24. minutil lõppes Tõugjase mäng vigastuse tõttu ja pingilt lülitati platsile ainus terve keskkaitsja Veering. 36. minutil sai Kolobov punase kaardi ning Veeringu kõrval seadis end sisse kontrolliv poolkaitsja Vladislav Kreida.

Vaheajal võttis 0:1 kaotusseisus olnud Henn väljakult ära nii Kreida kui ka Konstantin Vassiljevi ja Nikita Mihhailovi. Vangerduste järel liikus keskkaitsesse Veeringu partneriks Michael Lilander, kelle koha äärekaitses täitis vahetusest sekkunud Kristo Hussar. Flora võitis tolle mängu lõpuks 2:1 ning hooaja viimases seitsmes voorus tugines Henn juba Veering-Lilander kaitsepaarile.

1. novembril lõi Veering 3:1 võidumängus Narva Transi vastu oma Premium liiga debüütvärava ja 10 päeva hiljem tõstis koos meeskonnaga Lillekülas taeva poole Eesti meistritiitli.

Kui 2023. aasta juunis debüteeris Veering Eesti U19 koondises, kus jõudis mõne kuuga kirja saada kuus matši, siis novembris rassis ta juba 90 minutit U21 koondise valikmängudes võõrsil esmalt Saksamaa ja siis Bulgaaria vastu.

Nüüd, 2024. aasta jaanuaris on 18-aastane Robert Veering tänu jõulude eel saabunud kutsele Eesti A-koondise laagris Küprosel, kus loodab juba sel reedel Rootsi vastu oma meeste koondise debüüdi teha.

Kuidas on pooleteise aastaga saanud Esiliigas end alles tõestama hakanud noorukist mees, kellel näeb helget tulevikku A-koondise peatreener Thomas Häberli? Las Robert Veering ise räägib:

"Eino kui see koondisekutse tuli, oli jah veits raske uskuda. Tegelikult on mul sellega üks naljakas lugu ka. Ma eelkutset, seda e-kirja, isegi ei näinud. Kutsest sain teada nii, et vaatasin sinna Instagrami, nägin Eesti jalgpalli postitust ja vaatasin, et mu nimi on seal. See tundus veidi ebareaalne.

Kui ma kuulsin, et teised meeskonnakaaslased said koondisekutse, siis ma tuhlasin küll oma postkastis, aga siis ma nagu ei leidnud seda üles. Ja siis oligi selline naljakas lugu.

Kutse tuli mulle suure üllatusena. Põhimõtteliselt võis seda pidada ideaalseks jõulukingiks.

Ega ma ei tea, kuidas see kõik juhtunud on. Seda on keeruline öelda. Eks ma olen teinud rasket tööd, pingutanud ja ohverdanud palju. Perekond on aidanud. Ilmselt kuidagi nii.

See tuli mulle ka suure üllatusena, kui mind alguses Flora esinduse eest mängu pandi. Aga sain aru, et pean tegema seda, mida mul on vaja teha. Täna tekitab see kõik ainult häid mõtteid, et see hüpe nii kiirelt on toimunud. See ongi mu eesmärk saada paremaks ja mängida kõrgemal.

Aasta tagasi ei osanud ma unistada millestki sellisest. Ausalt! Ma sean küll eesmärke, aga selliseid eesmärke ma küll ei seadnud endale. (Naerab).

Muidugi oli mul juba kaks aastat tagasi unistus olla profimängija. Vahepeal olin ma ju 2005. sünniaastaga poiste teises grupis ja siis mul nii suurt unistust polnud. Aga kui ma hakkasin igapäevaselt natuke rohkem jalgpalli mängima, siis mul tekkis ikka see unistus ka.

Kõva töö on toonud siia.

Vennast Mooritsast on palju kasu. Ta toetab mind ja annab mulle kogu aeg nõu. Ta on ka minu üle uhke. Ega ta kade ... noh (puhkeb naerma), niimoodi ta seda välja ei ütle igatahes. (Naerab). Arvan, et ta on ikka uhke, sest ta aitab mind pidevalt.

Me suhtleme igapäevaselt. Mänge pigem ei analüüsi. Vahel ütleb ta mulle mingeid asju, mida oleksin võinud paremini teha, aga mitte iga mäng.

Kõige suurem areng on eelmise aastaga toimunud enesekindluse ja vaimse poolega. Julgesin hakata rohkem palliga mängima. Mul tuli see enesekindlus mängida.

Alguses oli ootamatu olla noore poisina Eesti parimate jalgpallurite seas. Hooaja lõpuks tundsin end selles keskkonnas loomulikult. Alguses oligi raske. Võib-olla tundsin end veidi ebakindlana, aga mida aeg edasi läks, harjusin ära.

Koondisesse tulles oli väike närv sees. Enamus vendasid ma siin ikkagi tunnen – olen koos mänginud nendega.

Tahan siin saada lihtsalt hea kogemuse ja loodan end piisavalt tõestada.

Alanud aastaks on nüüd natuke teistsugused eesmärgid. Ma tahaks saada lihtsalt piisavalt palju mängida. Pingutan edasi ja teen rasket tööd. Siis tulevad ka tulemused.

Unistan mängida ja jõuda ikkagi välismaale jalgpalliga. Mängida näiteks kuskil TOP6 liigas äkki. Kui väga hästi läheks, siis sooviksin seal mängida.

Tormiline sügis on andnud usku juurde, et see on võimalik.

Seda, kuidas ma järsku nii suured sammud olen teinud, ei oska ma ise ka väga selgitada. Veits raske on ikka veel uskuda seda. Aga eks see ongi see raske töö, hoiad jalad maa peal ja loodad, et need kutsed tulevad.

Ma arvan, et mu tugevused on palliga mäng ja õhuduellid. See võib ka mu tugevuseks olla, et annan endast kõik.

Kõige enam on arenguruumi võib-olla mängulugemise ja taktikalise poolega, mis tuleb rohkem kogemusega. Selles oleks vaja natuke juurde panna.

Tänasel päeval on mu eeskujudeks keskkaitsjatena Ruben Dias ja John Stones – ma olen Manchester City fänn ka, nii et neid ma kogu aeg vaatan. Nemad on minu iidoliteks."

***

Robert Veering
Sündinud: 01.12.2005
Positsioon: keskkaitsja
Koduklubi: Tallinna FC Flora
Koondised: A-koondise debüüdi ootel, U21 2/0, U19 6/0, U18 3/0
Saavutused: Eesti meister 2023