Miks on kärajad parem aruteluvorm kui dialoogkohtumine? Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks pürgiva Ragnar Klavani tiimi korraldatud ürituse järel aitasid selles selgust saada Paide Linnameeskonna spordidirektor Gert Kams, Viimsi JK tegevjuht Martin Reim ja Harju JK Laagri tegevjuht Kalmar Liiv.

• Klavan kärajate vajadusest: Eesti jalgpall on olnud väga kitsas ringis ära otsustatud tegevus

Kuues laudkonnas arutati moderaatorite abil treenerite rolli, taristu, fänluse ja kogukonna, tehnoloogia, naiste jalgpalli ning klubide majandamise teemadel, paari tunni jooksul laudu vahetanud osalejatel oli võimalik kaasa rääkida neljas teemas kuuest ning sellele järgnesid moderaatorite kokkuvõtted. Ajaline piirang oli osaliste sõnul ühelt poolt väljakutse, aga aitas teisalt jutupunkte palju selgemini vormistada.

"Väga huvitav formaat, kus jalgpallis osalevad inimesed saavad rääkida asjadest, millest me muidu tegelikult väga rääkida ei saa. Jah, meil on iga-aastased dialoogkohtumised, aga see on juhitud nii, et seal me ei saa kõike teada ega ennast niimoodi väljendada. Siin said kõik vabas vormis oma mõtteid välja käia," lausus Kams, kes hindas kõrgelt võimalust omavahel mõtteid põrgatada.

"Hea oli näha, et inimesed olid aktiivsed, võtsid osa ja andsid enda sisendi. Vaidluseks just ei läinud, aga eks kõigil on oma seisukohad ja nägemused. Ei ole õiget ega valet," lisas ta. Aga paberid said mõtteid täis? "Oo jaa! Oli mingis mõttes baasasju, aga ka väga lennukaid ideid, mis olid samuti huvitavad. Mind ennast kõnetas väga näiteks innovatsiooni pool," sõnas Kams.

Miks ei jõua IT-riigi kuvand jalgpallini?

Reim modereeris küll treenerite teemalist arutelu, ent temagi mainis ühe esimese asjana ära tehnoloogiavaldkonna. "Seda paneeli juhtinud Andres Birnbaum ütles, et ta ootas võib-olla natuke isegi lennukamaid ideid. Aga mina näiteks ei ole mingi IT-mees ja ma võib-olla ei oskakski unistada, kuhu veel jõuda. Samas ongi siis vaja leida väljastpoolt, muult erialalt inimesi, kes saaksid jalgpallile kasu tuua."

Ta tõi veel ühe näitena välja selle, et praegu hangivad Eesti klubid kogu oskusteabe piiri tagant. "Hakkasin mõtlema, mis meil on. Meil on Veo-kaamerad, on GPS-süsteemid. Kõik me ostame sisse, kõige eest me maksame raha. Jalgpallis ei paista nagu üldse välja, et me IT-riik oleme!

Näen ise klubijuhina, et administratiivse poole peal on aina suurem koormus. Ma ei tegele enam nii palju jalgpalliga, vaid klubi üleval hoidmisega - et oleks rahastus, litsentsid. Kindlasti on võimalik seal teha paremini. Aga jalgpalliinimesed üksi ei jõua, seega oleks ainuõige tee kaasata inimesi muudest valdkondadest. Ja sellega kaasneb mitte ainult inimressurss koos teadmistega, vaid ka laiemad finantsvõimalused.

Eks meil klubijuhtidena on ühised mured, sest meie spordi rahastamine riigi poolt on üldse selline nagu ta on. Ma võin ju väga täpselt öelda, et selle järgi, kui palju kellelgi on lapsi, siis on selge, palju neil on toetusi ja palju nad on võimelised treeneritele maksma. Aga teisalt ei saa me ka rääkida, et mul on nüüd klubis nii ja teeme kõik niimoodi," kirjeldas Reim mure- ja mõttekohti.

Päris esmakordselt Reim sellises formaadis kaasa ei löönud, sest ta on osaleja rollis olnud Viimsi vallaasjade arutamisel. "Päris huvitav oli olla seekord see, kes ise teisi kuulab!" muigas ta. "Aga seda on kindlasti vaja. Saad mingitele asjadele kinnitust, millelegi teise vaatenurga. Tänagi tuli õige mitu ideed, mis on vastandlikud - näiteks see, kas koolitusjuht peaks olema välismaalt või mitte."

Reim tõi välja ajaraamide seatud omamoodi proovikivi. "Homme oleme Tartus ja seal on küllap juba lihtsam. Mingi oht on, et jääd mingite mõtetega venitama. Aga suur pluss on see, et mingit jama ei ole aega rääkida ja heietamist ei ole! Kuna teemasid on palju, siis tahaks võimalikult palju kaasa rääkida."

Seekord kõneldi küll baasasjadest, aga see ei tähenda Reimi sõnul, et olemasolevat oleks vaja hakata kohe lammutama või nullist üles ehitama. "Meil on ju mingil määral toimiv süsteem olemas. Aga meil on vaja väga-väga efektiivset juhtimist, väga efektiivset rahakasutust."

Kas 21 aastaga polegi midagi muutunud?

Kõik kuus aruteluteemat mõjuvad baasvaldkondadena, ent nagu Klavan ürituse alustuseks märkis, on äsja meie seast lahkunud Uno Piiri 21 aasta taguses intervjuus välja toodud murekohtadest paljud tänaseni samad. Fänluse ja kogukonna teemade kaardistamise eest vastutanud Liivi sõnul ei tähenda see aga, et see kuidagi osalejaid kurvastaks. "Minu jaoks on tähtis selgus. Kui pilt on selge, saad hakata plaani tegema. Pole oluline, kas oled nullis, miinuses või plussis, aga kui selgus on minu jaoks väga motiveeriv."

Erinevate Tubade Klubi saali oli kogunenud suuresti seltskond, kes on Klavani leeris olekut juba selgesõnaliselt väljendanud. Kuidas seda ringi veel laiendada? "See on väga hea küsimus turundustiimile!" naeris Liiv. "Aga minu soovitus klubijuhtidele oleks - tuleb aru saada, et klubi koosneb ju inimestest. Esmalt tuleb ära kuulata nende arvamus. Kui nende jaoks on okei, siis ongi okei. Kui ei ole, siis peaksid nad saama sõna sekka öelda, kuidas nende vaatevinklist oleks okei. Klubi sees tuleb inimestega rääkida!"

Kamsi meelest võiks seesugune üritus toimuda vähemalt kaks korda aastas ja sinna oleks kaasatud inimesi võimalikult paljudelt tasanditelt. "Et poleks ainult presidendid, spordidirektorid ja tegevjuhid, vaid ka need inimesed, kes on reaalselt põllul!"

Reim nõustus: "Me ju käime alaliidus vestlustel, aga seal on teinekord üks-kaks küsimust ja vali variant A või B. Laiem pilt on selles mõttes väga äge."

"Inimesed olid avatud, valmis rääkima ja kaasa mõtlema. Kohati ka utoopiliste mõtetega ehk näiteks tasuta õlleni välja, aga vähemalt mõte lendas!" muigas Liiv. "Ideaalid ja unistused on ka olulised. Seepärast võiks algul kohtuda ... miks mitte isegi mitu korda aastas? Kui saame ühise pildi ette, siis tuleb juba järgmine etapp - mida me siia peale hakkame ehitama?"