Rõõmsaid pühi kõigile jalgpallisõpradele! Jõulud on teadagi järelemõtlemise aeg ning minu talviste mõtiskluste seeria jõuab nüüd sobivalt eetika teemani, võttes vaatluse alla moraali ja eetika rolli jalgpallisüsteemis.

Tänavusel Jalka konverentsil esitas Mariann Järvela kaks argumenti toetamaks väidet, et tippjalgpallurid on kohustatud toimima moraalselt (ka) spordiväliselt. Selle järeldusega olen ma igati nõus, aga üks tema kahest argumendist tekitas intuitiivset protesti. Nimelt leidis Järvela, et osaliselt tuleneb tippsportlase moraalse toimimise põhjus spordi loomusest, mis nõuab oma elualal teatud väärtuste ja vooruste järgimist. Sellest järeldukski siis kohustus pidada neist alusväärtustest kinni ka tavaelus, sest vastasel juhul oleks ta ebajärjepidev ja ebasiiras.

Miks me aga eeldame, et spordi ja jalgpalli loomus ise on eetiline? Jalgpalliorganisatsioonid muidugi rõhutavad pidevalt, et tegemist on ausa mänguga, ja mingis plaanis ka täiesti õigustatult. Nagu ma olen juba eelnevatel nädalatel arutlenud, siis spordimaailma üks suurimaid võlusid on illusioon korrapärasest mikrokosmosest, kus valitsevad faktipõhisus ja ratsionaalsus. Ootuspäraselt kaasneb sellega siis ka ettekujutus reeglipärasest süsteemist, mis tagab ausa konkurentsi ja seostub seega meie levinud arusaamaga õiglusest.

Samas aga moodustab aus konkurents ainult ühe osa moraalsetest tõekspidamistest ning kui süveneda moraali, eetika ja õigusnormide eristusse, siis näeme, et formaalsed reeglid ei määra moraalsust. Tippspordi käitumisnormid põhinevad aga valdavalt just ülipõhjalikele reeglistikele, mille järgimisel pole moraalsete valikutega tingimata midagi pistmist. Praktika kinnitab, et pealesurutud raamidest üritatakse pidevalt mööda hiilida, erandjuhtudel päris kriminaalselt (nt dopingut tarvitades) ja enamasti lihtsalt reegleid painutades (nt penaltit välja meelitades).

Inimese tüüpiline loomuviga on seostada ilusat heaga ja huvitavat olulisega, mistõttu kipume me nägema meid köitvaid nähtuseid eeskujulike mudelitena, mida ka tavaelus järgida. Tegelikult seal muidugi loogiline side puudub. Nii nagu armastatud inimene ei ole tingimata headuse kehastus (kuigi ta sellena võib paista), nii ei ole ka jalgpall tingimata ei faktikindel, ratsionaalne ega eetiline eeskuju (olgugi et see võib sellisena paista).

Moraal, eetika ja õigusnormid

Alustan olulistest määratlustest ja eristustest. Mis vahe on moraalil, eetikal ja seadustel? Ma toetun nende mõistete osas Tartu Ülikooli eetikakeskuse Eetikakoodeksite käsiraamatule (2007).

Moraal osutab inimeste ja kultuuride kokkuleppelistele tavadele, reeglitele või praktikatele ning moraalinormide täitmist tagatakse nii väliste (viha, põlgus, eiramine) kui ka sisemiste sanktsioonidega (häbi, südametunnistusepiin). Eetika all pean ma silmas moraalifilosoofiat ehk teadust, mille jaoks moraal on uurimisaine. Seadused seevastu on õiguslik mõiste. Eetika ja seadused võivad mingil määral kattuda, kuid ei pruugi seda teha.

Niisiis. Moraal seisneb nn kirjutamata reeglites, mille alusel me oleme harjunud igapäevaselt sotsiaalset läbisaamist korraldama. Kui need reeglid pannakse üldiste normidena kirja, siis taotlevad need eetilist staatust. Kui selleks kirjapanijaks on aga võimuorgan, eriti kui tal on õigus määrata sanktsioone nende normide mittetäitmise eest, siis on tegemist juba õigusnormidega.

Kuna spordialaliitudel on oma riikides sisuline monopolistaatus oma alaga seotud küsimustes, siis käsitlen ma jalgpallivõimude poolseid ettekirjutusi kui oma valdkonna õigusnorme, mida üks jalgpallikogukonna liige peab paratamatult järgima, kui ta soovib jalgpallielus osaleda. Õigusnormide ja eetika eristus on oluline, sest eetikanormid ulatuvad õigusnormidest kaugemale. Näiteks võib eetikanorme kasutada seaduste legitiimsuse hindamiseks ning teatud juhtudel võivad eetilised arusaamad õigustada ka ebaeetilistele seadustele mitteallumist.

Bürokraatia all mõistan ma vormilistest regulatsioonidest moodustuvat haldusvõrgustikku. Seadused ja selle kõikvõimalikud alavormid kuuluvad sellesse võrgustikku, aga ka erasektori institutsioonid, mis on suunatud oma valdkondade korrastamisele läbi vormiliste reeglite. Kindlasti kuuluvad bürokraatia alla siis näiteks jalgpalli mängureeglid ja võistluste juhendid, aga ka klubide sisekorraeeskirjad jne. Oluline on ka märkida, et kui ajalooliselt on bürokraatial selgelt halb maine, siis tänapäeval nähakse selles pigem neutraalset ja paljudes kontekstides enesestmõistetavat nähtust.

Nendest määratlustest lähtuvalt leiangi ma, et kui näiteks jalgpalliliidud kehtestavad eetikakoodekseid või muudlaadi eetikanorme sätestavaid dokumente, siis ei ole nende puhul enam kuigi palju tegemist moraaliga, küll aga bürokraatiaga. Õigusnormid toimivad ülevalt alla ega eelda moraalseid kaalutlusi (kuigi ka ei välista neid).

See osa jalgpallialast käitumist reguleerivast bürokraatiast, mis õigusnormideks ei kvalifitseeru (nt klubide sisereeglid) asetseb kusagil moraali ja seaduste vahepealsel alal, nii et seal on moraalsete kaalutluste tähtsus suurem. Samas aga peavad klubide sisereeglid olema kooskõlas alaliitude ja katusorganisatsioonide regulatsioonidega, mistõttu on nende sisu ikkagi paljuski õigusnormide poolt ette määratud.

Milline roll jääb jalgpallis siis moraalile selle otseses tähenduses ehk kokkuleppelistele käitumisnormidele, mis kujunevad sotsiaalses läbikäimises ja mis ei tulene ametlikest ettekirjutustest? Püüangi nüüd vaadelda, milliseid käitumismustreid soosib tippspordi tulemusloogika ning mis lisandub nendele käitumismustritele jalgpalli iseärasustest tulenevalt.

Moraali roll tulemusspordis

Albert Camus oli nooruses Alžeerias lootustandev väravavaht ja 1957. aastast pärineb tema kuulus tsitaat: "Mida ma tean kõige selgemini moraalsusest ja inimese kohustustest, selle võlgnen ma jalgpallile."

Esiteks tuleb märkida, et see tsitaat ei pärine tema filosoofilistest teostest, nii et on vaieldav, kui tõsiselt seda võtma peaks. Teiseks aga, mis käesoleva mõtiskluse seisukohalt palju olulisem, siis toonane maailm ja jalgpall olid väga erinevad tänasest. Bürokraatia ei läbistanud veel nii tungivalt kogu ühiskonda, mistõttu oli kirjutamata reeglite osakaal palju olulisem.

Nii oma võistkonna sees kui ka konkurentsis vastastega, läbikäimisel kohtuniku ja publikuga jne tugineti vähem konkreetsetele ettekirjutistele. See tingis paratamatult indiviidide jaoks suurema vajaduse arvestada oma käitumises kõigi osapoolte huvidega ning leida mõistlikud kompromissid, et võistlused saaks korraldatud, mängud mängitud ning võitjad selguks õiglases konkurentsis.

Ma ei väida, et selline korraldus oleks tervikuna olnud õiglasem kui tänane, küll aga näib mulle ilmselgena, et toonased jalgpallurid tegelesid moraalsete kaalutlustega oluliselt rohkem kui tänased. Nad olid paratamatult selleks sunnitud. Ning harjutamine teeb teadagi meistriks, nii et küllap olid toonased jalgpallurid üldiselt ka moraalselt küpsemad.

Tänane (tipp)jalgpallur on nii ulatuslikult allutatud detailsetele käitumisreeglitele, et väga vähe näib leiduvat eluvaldkondi, kus toimijate argipäev koosneks samal määral reeglite pidevast järgimisest ja kontrollist. Kõrgendatud tähelepanu all on nii jalgpallimängud kui ka mängijate käitumine tavaelus ja sotsiaalmeedias, mis kehtib kõigi avaliku elu tegelaste kohta, aga sellele lisaks on detailideni reguleeritud ka jalgpalluri igapäevarutiinid alustades treeningule saabumisest ja treeningute sisust kuni taastavate tegevuste ja pressiga suhtlemiseni.

Vastuvaidlematu allumine treeneritele, ülemustele, kohtunikele ja jalgpalliautoriteetidele on professionaalse jalgpalluri jaoks enesestmõistetavaks nõudmiseks, mille täitmata jätmisele järgnevad sanktsioonid. Suur ja üha suurenev osa neist alluvussuhetega seotud nõudmistest on tänaseks juba kõikvõimalike juhendite, määruste ja töölepingutega vormiliseks muudetud. Osad nõudmised toimivad veel implitsiitselt ehk vaikivate kokkulepete alusel, aga see ei tähenda, et moraalsete kaalutluste ruum oleks kuigi suur, kui reaalsuses järgnevad igale üleastumisele ikkagi paratamatud sanktsioonid. Isegi kui autoriteedid ei saa viidata otsestele regulatsioonidele iga käitumisaspekti kohta, saab alati viidata üldsõnalistele regulatsioonidele.

Tippsportlastelt nõutakse distsipliini, mis sarnaneb sõjaväelise korraldusega, ja teatud eriolukordades võibki selline vormilistele reeglitele ja käsuahelale allutamine olla vajalik, et saavutada edu. Aga see edu ei tähenda, et sel oleks midagi pistmist moraaliga või eetikaga.

Nagu ma juba korduvalt olen arutlenud, siis spordimaailma üheks peamiseks aluseks on tulemuspõhisus, tänu millele paistab see korrapärase ja ratsionaalse mikrokosmosena, mis köidab kindlustunnet ja püsiväärtusi otsivaid inimesi. Paraku kehtib see korrapärasus ainult selle maailma sees ning sealgi viib see lõpuks paradoksaalsete ja soovimatute tagajärgedeni. Kuna spordiloogika on allutatud tulemusele, siis tähendaks see näiteks eetilisest aspektist seda, et sportlikud resultaadid defineerivad lõpuks, mis on õige ja mis vale. Sel arusaamal ei ole midagi pistmist meie tavapäraste arusaamadega moraalist ja eetikast.

Kui me tavaelus mingit eesmärki jahime, siis tavaliselt mitte kinnisideelisena, vaid teadmises, et tegemist on rohkem või vähem meelevaldse sihiga. Ning me adume siis, et see siht on pidevas vastastikmõjus kõigi muude eesmärkide ja arusaamadega, mis meil ja teistel inimestel on elust ja iseendist. Arusaamade muutumine, kompromissid ja suunamuutused on igati normaalsed elu osad ning moraalsed kaalutlused käivad nendega pidevalt kaasas. Jalgpallimängu sisemises loogikas midagi sellist aga ei eksisteeri, sest ainuõige suund – vastase värava peale – on juba ette paika pandud ning kõik tegevused on koondatud selle eesmärgi püüdmisele.

Rääkides moraali rollist tulemusspordis ei saa me niisiis üldiselt toetuda sellele tulemusloogikale, mis näib olevat kogu spordimaailma käivitavaks jõuks, vaid moraalsed kihistused peavad olema rajatud selle peale. Kahtlemata jäävad moraalsed kaalutlused mingil määral ka tulemusloogika vundamendiks, sest me võtame ju moraalsed arusaamad tavaelust spordimaailma kaasa, aga kui minu aluseeldused peavad paika, siis tulemusspordi sisemine loogika on suunatud nende üldarusaamade vaigistamisele.

Erandlikuks eetika aspektiks, mis võib tõesti otseselt ja paratamatult tuleneda tulemusloogikast, näib olevat vajadus ausa konkurentsi järele. Selleni jõuan ma allpool, rääkides ausa mängu põhimõttest.

Moraalse jõu uppumine reeglitesse

Tänavusel Jalka konverentsil kõnetas mind kõige rohkem Eero Epneri ettekanne sellest, kuidas jalgpall kui sotsiaalne liim on kadumas (vaata ülalolevat videot). Tema järgi tuleneb jalgpalli populaarsus ajalooliselt selle mängu lihtsusest ja ligipääsetavusest ning see aitab leida inimestel ühist keelt olenemata vanuselistest jms erinevustest. See vastab üsna hästi minu ettekujutusele tingimustest, mis on vajalikud moraalinormide kujunemiseks.

Mida bürokraatlikumaks jalgpallisüsteem muutub, seda kaugemaks jääb jalgpall inimeste vabast läbikäimisest, mis kustutab tasapisi ka selle otsesed seosed moraaliga. Jalgpallist kui moraalsest jõust võiks rääkida olukorras, kus jalgpall toob erinevaid inimesi kokku ja neil tuleb ühise läbisaamise huvides leida kõigile sobivad koostöövormid, olgu küsimus siis reeglites või võistkondade koostamises või milles iganes. Kui aga jalgpall on igas osas reglementeeritud ja juhuslikke kokkupuuteid jääb aina vähemaks, siis kaob jalgpallist tasapisi vajadus otsida kompromisse ja teistega arvestada.

Epneri lugu puudutas peamiselt rahvajalgpalli. Reeglitele pea täielikult allutatud tippjalgpallil pole moraaliga juba ammu enam suurt midagi pistmist. Professionaalsete jalgpallurite käitumine väljakul ei sõltu ega ole välja kujunenud nende moraalsetest kaalutlustest. Tegemist on reeglite järgimisega ning vahel nende painutamisega, mille motivaatoriks ei ole mingid üllad eesmärgid või ühishuvid, vaid sportlikud tulemused.

Profijalgpalluri puhul võivad ratsionaalne ja eetiline kaalutlemine vahel oluliselt pärssida tema sooritusvõimet, aga tulemusloogika nõuab kõigi ressursside rakendamist edu nimel. Kui ratsionaalse eesmärgina mõistetakse tulemuspüüdlust, siis omandab kõik muu puhtalt instrumentaalse rolli, isegi kui edu saavutamiseks tuleb käituda inimloomusele, ratsionaalsusele või tõekspidamistele vastupidiselt. Kui kõikehõlmavad vormilised reeglid on vabastanud jalgpallurid vajadusest sisulisteks moraalseteks kaalutlusteks, siis jääbki järele vaid tulemusloogika – kõik, mis pole piisavalt rangete sanktsioonidega keelatud, on lubatud.

Pole siis ka üllatav, et kui ausa konkurentsi tahk kõrvale jätta, siis räägitakse moraalist ja eetikast tippspordis tavaliselt vaid reaktsioonina teravatele probleemidele, millest pole võimalik mööda vaadata. Eetikakomisjonid ilmuvad ikka avalikkuse tähelepanu alla, kui need üritavad kellegi süüd määratleda. Poliitkorrektsed avaldused, kus rõhutatakse klubide alusväärtuseid, ilmuvad pärast seda, kui mõni vastava klubi esindaja on mõne sigadusega hakkama saanud.

Sisulisi näiteid sihipärasest moraalse käitumise edendamisest või eetiliste põhimõtete tavaolukorras esiletõstmisest kohtab harva. Üheks erandlikuks näiteks on FC Flora retoorikast pidevalt läbi käiv ambitsioon tegeleda jalgpallurite arendamise kõrval ka nende inimestena arendamisega. Pole üllatav, et selline retoorika on toonud kaasa palju aasimist ja ilkumist jalgpallifännide poolt, mis näitlikustab seda, kui võõrasteks kontseptsioonideks on tulemussporti ja eetikat tüüpiliselt peetud.

Jalgpall kui aus mäng

Üks moraaliga seotud tahk, mida jalgpall ja kõik spordialad tõesti igakülgselt ja pidevalt propageerivad, on aus mäng ehk võrdsus reeglite ees. Sellega seonduvad väärtused nagu neutraalsus ja erapooletus, mis peavad tagama kõigile osavõtjatele võrdsed tingimused, selgitamaks võitjad ausas konkurentsis.

Ilmselt on jällegi spordi tulemusloogika põhjuseks, miks just seda moraali aspekti pidevalt rõhutatakse. Asi on selles, et kui tavaelus lähtuvad eetikareeglid kollektiivsest heaolust, siis spordis on ülimaks eesmärgiks võit – ning võita saab teadagi vaid üks. Niisiis on see igati ootuspärane, et sellises keskkonnas keskendub moraalsuse küsimus ausale konkurentsile, sest lõppeesmärk on ju jagamatu. Spordi aus mäng seisnebki siis võrdsete tingimuste loomises võitluseks väga piiratud ressursside pärast - ning viimasel ajal üha enam ka erinevates diskrimineerimise vastastes kampaaniates, et tagada kõikide ühiskonnakihtide kaasatus.

Erapooletuse keskne roll spordimoraalis sobib suurepäraselt kokku bürokraatia olemusega. Nii on üsna lihtne rajada selle peale tohutut regulatsioonide kogumit, mis näib oma neutraalsuse ja objektiivsuse püüdlusega edendavat jalgpalli peamist eetilist alusväärtust. Kui näiteks jalgpallireeglite üha täpsemad kirjeldused aitavad kohtunike eksimusi vähendada, siis edendab see ausat mängu. Nii hakkab ka bürokraatia ise paistma moraalse jõuna.

Võiks isegi öelda, et tippsport toimib bürokraatia-aparaatide jaoks ideaalse reklaamnäona. See demonstreerib spordihuvilistele massidele üle maailma, kuidas üks (näiliselt) korrapärane ja ratsionaalne sotsiaalne süsteem vajab regulatsioonide masinavärki, mis on pisimate detailideni viimistletud, määratledes piinliku täpsusega iga toimija lubatud ja lubamatud tegevused ja nende ulatused.

Kui me aga soovime kehtestada tulemusspordis lisaks erapooletusele veel teisigi eetilisi väärtuseid (nt abivalmidus, isetus, hoolivus), siis enamikku neist on küll põhimõtteliselt võimalik viljeleda jalgpalli ümber tekkivates kogukondades, kuid need ei ole lõpuks kooskõlas jalgpallimängu tulemusloogikaga. Jalgpalliväljakul võib neil olla mingil määral otstarvet ainult oma võistkonna sees.

Tegelikult paistavad isegi osad erapooletuse põhimõttega seonduvad algatused tulemusloogikaga vastuollu minevat. Vähemalt intuitiivselt näib kaheldav, kas noorte jalgpallurite igakülgselt täiesti võrdne kohtlemine võimaldab vajalikke tingimusi tippmängijate sirgumiseks. Kui vastus on "ei", siis on see järjekordne näide tippspordi loogika ja eetika ühildamatusest.

⚽️ All #children have the right to be treated equally & fairly. #ChildRights #EqualGame

Favoritism in sports is destructive both at individual & team level. Favouring some children has a long-term negative impact on the other children, damaging their self-esteem & #mentalhealth. pic.twitter.com/QHUCgQh3nA — Tdh Europe (@TdhEurope) December 16, 2021

Aga muud moraali aspektid?

Jalgpall kui tulemussport ei sobi niisiis eeskujuks eetilise mudelina, sest selle sisemise loogika moraalsed tahud piirnevad üsna kitsalt erapooletuse ja sellega seonduvate väärtustega. Täiendavad nõudmised jalgpallurite käitumisele on tulemusloogika seisukohalt justkui takistused, millest tuleb jalgpalli sisemiste eesmärkide (väravate, võitude, tiitlite) püüdmiseks vajadusel mööda hiilida. Seega on nende näol tegemist vormiliste nõudmistega (bürokraatiaga) ja mitte loomulikult tekkivate normidega (moraaliga).

Ning mida rohkem jalgpalli reglementeeritakse, seda enam läheneb see puhtale tulemusspordi loogikale ehk rajaneb aina rohkem bürokraatial ja kaugeneb moraalist. Aastakümneid ausa mängu sümbolina kehtinud moraalne kohustus pall auti lüüa, kui vastasmängija vigastada saab, on tänaseks tähtsust kaotamas, sest jalgpallireeglite kohaselt on nüüd kohtunik see, kes otsustab mängu peatamise üle.

Jalgpallis üldisemalt esineb siiski ka mittevormilisi nõudmiseid, mis võivad väljenduda näiteks fännide ootustes oma lemmikmeeskonna mängijate käitumisele ja/või suhtumisele. Näiteks võidakse nõuda endast alati maksimumi andmist, lojaalsust klubile, fännide austamist jne. Aga ka sellises kogukonnasiseses vaates on seosed moraali ja eetikaga küsitavad, sest fännidki on ju samamoodi mõjutatud tulemusloogikast. Sellega kaasneb omade ja võõraste vastandamine, mis tähendab jällegi mitte kõigi osaliste ühishuvide peale mõtlemist, vaid spordimaailma pidevas konkurentsis ühe kitsa huvigrupi eelistamist teistele. Spordis on see muidugi täiesti normaalne nähtus, aga kas see peaks niimoodi olema ka tavaelus?

Näiliselt neutraalne bürokraatlik masinavärk võib samuti kehtestada või kindlustada reegleid või praktikaid, mille eetilisus on tõsiselt kaheldav. Näiteks jalgpallisüsteemi jäiga hierarhilisusega seostuvad juba küsimused, kuivõrd on selliste inimsuhete propageerimine eetiline, isegi kui see on tulemusloogika kontekstis edu saavutamiseks vajalik.

Sisulise poole lõpetuseks veel üks märkus. Ma olen nimelt seni peaaegu täielikult puutumata jätnud need moraalsed väärtused, mis võivad võistkonnaspordis tõukuda kollektiivsetest eesmärkidest ja koostööst. See on huvitav ja mahukas teema, mis vääriks ilmselt eraldi artiklit. Praegu piirdun ma aga paari kiire selgitusega, miks ma selle kõrvale olen jätnud. Esiteks allub ka meeskondlikkuse faktor suures plaanis tulemusloogikale, olles vajalik vaid teatud vormides ja ainult seni kuni see aitab võita. Teiseks: isegi kui meeskondlikkusega kaasnevad ehtsad moraalsed väärtused, siis võivad sellega kaasneda ka potentsiaalselt amoraalsed nähtused nagu omade ja võõraste terav vastandamine.

Sellegipoolest tunnistan ma, et meeskondlikkuse teema vajaks lähemat vaagimist ning pole välistatud, et sealt võiks ilmneda olulisi argumente kaitsmaks moraali rolli jalgpallis. Loodetavasti jõuan ma ka seda teemat talve jooksul veel puudutada, aga praegu tõmban mõtisklusele joone alla usus, et kogu eelnev arutelu jääb üldiselt kehtima.

Jalgpall kui elu ja surma küsimus?

Nagu kõik muud väärtusküsimused siin maailmas, nii taanduvad ka moraali küsimused lõpuks sotsiaalsele tasandile, kust pärineb demokraatlik legitiimsus. Nii peab lõpuks ka jalgpall alluma meie arusaamadele moraalist, eetikast (ja kõigest muust), mitte vastupidi. Jalgpalli näiline moraalne jõud võib küll olla uppumas bürokraatiasse, kuid ka nende bürokraatlike reeglite tagant paistavad lõpuks välja sotsiaalse vaikiva nõusoleku kõrvad.

Kõike eelnevat ei tasu ometi võtta vihase kriitikana jalgpallisüsteemi suunas. Esiteks käib tulemusloogika kaasas suurema osaga profispordist ning teiseks läbistab bürokraatlik korraldus üha tuntavamalt kogu maailma – niisiis pole see kaugeltki vaid jalgpalliga seonduv fenomen. Pealegi ei tähenda moraaliideest kaugenemine tingimata veel ebaeetilisust, vaid lihtsalt seda, et jalgpallis valitsevad normid liiguvad lahku igapäevastest moraalsetest kaalutlustest. Tippsport võib ju ka ilma moraalikeskkonnata pakkuda positiivseid eeskujusid või propageerida õigeid käitumisviise, aga kuivõrd ta neid tegelikult ka annab ja propageerib – see jääb meie endi hinnata.

Nagu eelmistegi mõtiskluste puhul, nii on ka siin minu peamiseks eesmärgiks tõmmata selge eraldusjoon spordimaailma ja tavamaailma vahele ning rõhutada, et nende toimimise loogikad on väga erinevad. Selliste fundamentaalsete inimomaduste osas nagu väärtushinnangud, mõistuspärasus või moraal avalduvad tõed sotsiaalsel tasandil ehk meie endi läbikäimises ja arutlustes, mitte sellistes kunstlikes keskkondades nagu seda on näiliselt korrapärane spordimaailm.

Siililegi selge, et tegelikult vormivad sotsiaalseid alusväärtusi olulisel määral (ka) võimustruktuurid ja institutsioonid nagu bürokraatia. Ent lõpuks on see ikkagi meie otsustada, milliseid väärtusi peaks jalgpallisüsteem kandma. Meie oleme väärtuste ja legitiimsuse viimane allikas ja mida tõsisemalt me seda rolli võtame, seda rohkem on võimustruktuurid sunnitud sellega arvestama. See on lõpuks meie otsustada, kuidas ja kuhu jalgpall liigub ning kuivõrd me hindame jalgpalliloogikat reaalses maailmas rakendatavaks.

Bill Shankly kuulus tsitaat ("Osad inimesed usuvad, et jalgpall on elu ja surma küsimus. Ma olen selle suhtumise üle väga pettunud. Võin kinnitada, et see on palju, palju tähtsam.") ei olnud küll mõeldud otseses mõttes, aga see kõnetab jalgpallifänne siiani. Spordiloogika pakub kõige keerulisematele küsimustele imelihtsaid vastuseid ning jalgpallifännid on neile seda vastuvõtlikumad, et neid vastuseid järgitakse ja pühitsetakse kollektiivselt, olgu siis teadvustatult või alateadlikult. Reaalse maailma küsimusi lahates tasub siiski meeles pidada, et jalgpall on kõigest mäng oma meelevaldsete tõdedega.

Spordi tulemusloogika võib olla väga võluv ja haarata meid nii tugevalt endasse, et see võibki hakata tunduma kõikehõlmava tegelikkusena. Eriti teravalt tuleb see illusioon välja kontrastsetel momentidel, nagu näiteks suvisel EM-il Christian Eriksseniga juhtunu puhul. Ühtäkki kaotas kogu see spordiloogika, mis hetk varem näis valitsevat täielikult, igasuguse tähtsuse, sest tragöödia tõi meie silme ette tõelised elulised probleemid, mille kõrval väravate, tulemuste ja tiitlite küsimused kahvatuvad.

Kogu lugu viie lausega

Jalgpallurite käitumine on ülitihedalt reglementeeritud normidega, mis toimivad ülevalt alla ega eelda moraalseid kaalutlusi (kuigi ka ei välista neid). Mida rohkem jalgpalli reglementeeritakse, seda rohkem kaob jalgpallist vajadus väljaspool vormilisi reegleid teistega arvestada. Jalgpall kui tulemussport ei sobi eetiliseks eeskujuks, sest selle sisemise loogika moraalsed tahud piirnevad üsna kitsalt erapooletuse ja sellega seonduvate väärtustega. Erapooletuse keskne roll moraalsetes arusaamades tekitab vajaduse bürokraatia järele, mis aitab ausat konkurentsi tagada ja sobib seega spordikeskkonda kui valatult. Bürokraatia tekitab aga muudkui uut bürokraatiat juurde ning mida rohkem jalgpalli reglementeeritakse, seda enam läheneb see puhtale tulemusspordi loogikale ehk kaugeneb moraalist.

Kirjandus

Aavik, T et al. (2007). Eetikakoodeksite käsiraamat, Tartu Ülikooli eetikakeskus, Tartu, lk 11-19.