Ma olin sama üllatunud kui enamus eestlasi, kui nädal aega tagasi selgus, et MM-valikturniiri tabelis tärkas Eesti jaoks lootuskiir. Reaalsed lootused olid ju sisuliselt maha kantud juba esimeste valikmängudega, kui koroonajamad tingisid kevadel kaks kaotust.

Ühtäkki tuha alt ilmunud sädeme taga olid Eesti võit Valgevene üle ning Walesi ja Tšehhi omavaheline viik, kuid lõkkele puhus selle peatreener Thomas Häberli, kes nappe edasipääsulootusi avalikult ja julgelt esile tõstis.

Kolm päeva hiljem see lootuskiir kustus, kui Eesti kaotas õnnetult kodus Walesile. Aga need olid ühed ütlemata toredad kolm päeva ning mäng Walesiga pakkus osaliselt just tänu sellele elamuse, mida ammu juba koondisemängudel kogetud pole. Tribüüne täitsid usk ja lootus ning need näisid sünergias üle kanduvat ka meeskonnale väljakul, kus suruti FIFA tabeli 19. meeskond mänguliselt nurka. Paraku küll tulemuseta.

Meedia oli kajastanud edasipääsulootuste tärkamist sõnades sama ettevaatlikult kui peatreener Häberli, nimetades neid imepisikesteks, millised need kahtlemata ka olid. Eesti koefitsient valikgrupis teisel kohal lõpetamiseks enne mängu Walesiga oli ühe tuntud kihlveokontori hinnangul 101, millest järeldub, et selle juhtumise tõenäosust hinnati väiksemaks kui 1 protsent.

Ometi oli see pisike variant äkki laual ja sellest piisas, et äratada suuri unistusi, kuid samaaegselt ka kiibitsejaid. Kas ei olnud siis juba selle variandi mainimine ja pealkirjades väljatoomine lubamatu, ärgitades õigustamatuid unelmaid ja puhudes täis mulli, mis peab paratamatult lõhkema ja pettumusega lõppema?

Minu vastus sellele küsimusele on kindel "ei". Kaotus Walesile tekitas loomulikult pettumust, aga mitte kuna lootused olnuks mingisugune mull. Kui tabeliseis ja tulemused näitavad võimalust, olgu pealegi pisitillukest, siis on rohkem kui õigustatud sellest rääkimine ja ka unistamine. Just sellistel momentidel, kus ärkab kollektiivne usk, hakkab sündima maagilisi asju ning jalgpallikultuur omab kõige suuremat potentsiaali kasvada ja kosuda.

Järgnevalt üritan ma lühidalt visandada, kuidas see protsess üldjoontes toimida võiks.

Jalgpallimängu potentsiaalsed külastajad

Jagagem jalgpallimängu potentsiaalsed külastajad kolmeks: 1) tulised fännid, 2) jalgpallisõbrad ja 3) juhukülastajad.

1) Tulihingelise fänni romantiseeritud ideaaltüüp külastab igat mängu iga ilmaga ja igal tingimusel. Nad ei pea olema tingimata häälekad kaasaelajad, aga igal juhul on nad püsikülastajad, kes on nii tugevalt jalgpalliga seotud, et selle seose katkemise ohtu sisuliselt ei ole. Pigem toodavad nad uusi sidemeid, organiseerudes ja luues kaasfännidega võrgustikke, tuues staadionile oma tuttavaid ja lapsi, tõstes oma elustiiliga jalgpalli osatähtsust ühiskonnas üldiselt.

2) Jalgpallisõbrad on jalgpallist huvitatud inimesed, kes jälgivad teadlikult olulisi jalgpallivõistluseid ja hoiavad end kursis uudistega. Side jalgpalliga on seega kindlasti olemas, kuid see ei ole väga tugev ning kuigi nad teavad, mida staadionilt oodata, sõltub nende kohaletulek paljuski ka konkreetse mänguga seotud ootustest. Meelelahutuslik aspekt on nende jaoks ilmselt kõige olulisem, määrates, kas mäng on väärt kohaletulekut, telerist vaatamist või ainult tulemuste jälgimist.

3) Juhukülastajad on üldjuhul jalgpallikauged inimesed, kes satuvad jalgpallimängule valdavalt sotsiaalsetel põhjustel. Kas nad tulevad sõpradega kaasa seltskondlikkusest, uudishimust või lasevad nad end kaasa kanda mingil üldisemal foonil, aga tõenäoliselt ei satuks nad mängule, kui keegi neid piltlikult öeldes kaasa ei tiriks. Nende side mänguga on seega eelkõige juhuslik ning nende võimalik naasmine sõltub vaid sellest, millise mulje see juhuslik kokkupuude neile jätab.

Juhin tähelepanu sellele, et nende gruppide suurus kasvab kümnetes kordades, mida kaugemale tulistest fännidest minna. Eesti koondise puhul kuulub tuumikgruppi maksimaalselt paar tuhat fänni, kelle jaoks vähetähtsaid koondisemänge ei eksisteeri. Jalgpallisõpru võib hinnanguliselt olla äkki 50 000 ringis, arvestades seda, et juba jalgpalliharrastajaid on praegu Eesti spordiregistri järgi 21 587. Potentsiaalsete juhukülastajate hulk küündib aga üle poole miljoni, millele viitab see, et suvist EM-finaalturniiri jälgis ERR-i vahendusel kokku vähemalt 700 000 inimest.

Reaalses maailmas see kõik muidugi nii must-valgelt ei toimi, inimesed asuvad ideaaltüüpide vahepealsetel aladel ja võivad ka ühest grupist teise või tagasi liikuda. Isegi tulihingeliste fännide grupp on pidevas muutumises, nagu näitas kasvõi see, kuidas Eesti koondise fännitribüün kuivas mõõna-aastatel kokku ja on nüüd Häberli ajastul taas pead tõstmas.

Jalgpallimängu publikuhuvi mõjutajad

Jagagem ka jalgpallimängu publikuhuvi mõjutajad mõtteliselt kolmeks: a) üldine jalgpallikultuur, b) kohapealsed tingimused ja c) ümbritsev foon.

a) Jalgpallikultuuri all pean ma silmas üldist jalgpalliliste püsiväärtuste kogumit ühiskonnas. Ühe konkreetse jalgpallimängu publikuhuvi kontekstis väljendub see eelkõige eelpool nimetatud tulihingelistes fännides. See märgib publikuhulga baastaset, jalgpalli poolt juba kätte võidetud territooriumi, mille kaotamist ei maksa karta. Vastupidi – sealt moodustub tuumik, mis kinnistab ja arendab oma olemasolu ja käitumisega jalgpallikultuuri, meelitades enda hulka uusi liikmeid. See ei tähenda, et seda gruppi peaks enesestmõistetavaks pidama – oluline on pakkuda neile soosivaid tingimusi ja privileege, et veelgi soodustada nende tegevust ja laienemist.

b) Jalgpallimängu tingimused määravad paljuski selle, millise mänguelamuse saavad staadionilt pealtvaatajad ehk kui suur on jalgpallisõprade ja juhukülastajate motivatsioon tagasi tulla. Kui mugav, turvaline, lõbus on tribüünil olla? Osad tingimused – toimumisaeg, ilm, piletihind – mõjutavad aga ka otseselt konkreetse mängu publikunumbrit, võides kas ärgitada või peletada uusi kontakte.

c) Jalgpallimängu ümbritsev foon mõjutab viimati mainitud faktorit veelgi rohkem, sest see määrab paljuski inimeste ootused mängu suhtes. Meeskonna mannetud esitused ja tulemused tekitavad negatiivsust ning mängud, millest midagi ei oodata, ei ületa uudiskünnist, mistõttu jalgpallimäng kui sündmus ei jõua avalikku ruumi. Seevastu edukatest esitustest sündivad usk ja lootus toidavad positiivset fooni, mis omakorda väljendub kõrgendatud avalikus tähelepanus, mis omakorda kergitab veelgi ootuseid jne.

Jällegi tuleb kõigepealt märkida, et reaalses maailmas ei ole kategooriad nii lihtsalt üksteisest eraldatavad. Need kõik on seotud omavahel ja mingil määral isegi platsil toimuvaga. Näiteks positiivne foon võib oluliselt mõjutada ka seda elamust, mida mängult saavad jalgpallisõbrad ja tulihingelised fännid, kelle entusiasm omakorda kandub üle ka mängijatele. Aga need eristused on antud juhul siiski olulised, et demonstreerida seda, kui palju kasu võib jalgpall lõigata üldistest positiivsetest ootustest.

Kuidas jõuda grupist 3 gruppi 1? Läbi grupi c ja grupi b

Siililegi selge, et kõige auväärsema osa nendest eristustest moodustab jalgpallikultuur – ideaalis võiks kõigist jalgpallisõpradest ja juhukülastajatest saada tulihingelised fännid. Samas on aga jalgpallikultuuri edendamine publikuhuvi seisukohalt ka ilmselgelt kõige aeganõudvam. Muidugi on hädavajalik sellega tegeleda, aga see ei toimu üldiselt otsetegevuse, vaid pigem läbi taustatingimuste loomise – näiteks jalgpalli kandepinna ja taristu arendamisega.

Sellised üldised süsteemsed tegevused loovad aluse, mille peal oleks võimalik jalgpallikultuuril idaneda ja õide puhkeda, kuid ainult sellest ei piisa. Vaja on ka rohkelt inimesi, kes jalgpalliga kokku puutuks ja kelle arvelt see jalgpallikultuur saaks üldse laienema hakata. Et inimesed jõuaksid grupist 3 gruppi 2 ja grupist 2 gruppi 1, on vaja kõigepealt seda, et jalgpallimängud köidaksid laiemaid masse (grupp c) ja teiseks seda, et nad tunneksid end mängudele sattudes hästi (grupp b). Alles siis on lootust, et osad neist võtavad omaks ka grupi a.

Kui mänguelamus on paljuski mängukorraldaja teha (olgugi et kõige olulisem ehk sportlik esitus on kontrolli alt väljas), siis ümbritsev foon on sotsiaalne nähtus ja seega pea alati ohjeldamatu. Reklaam ja mainekujundus ja meediahuvi aitavad seda küll suunata, kuid musta need valgeks rääkida ei saa – potentsiaalne külastaja hääletab jalgadega ja teeb seda oma reaalsetest ootustest lähtuvalt, mitte ilusa jutu ja lubaduste pealt.

Ometi omab just see faktor võtmetähtsust jalgpallisõprade ja juhukülastajate ligitõmbamisel, sest nemad on levivatest ootustest enim mõjutatud. Just positiivse fooni toel luuakse suurem osa uusi kontakte ja soojendatakse üles jahtunud kontakte.

Positiivsuse maagiline jõud

Positiivne foon omab pea maagilist mõju, sünnitades müüte ja legende. Järjekordsest jalgpallimängust võib selle toel saada suur sündmus, millest oodatakse midagi erakordset ja millest tahetakse osa saada, seda oma silmaga tunnistada. Ning kui siis mäng õnnestubki, siis võimendub kogu see ringprotsess veelgi, räägitakse jalgpallibuumist ja sünnivadki legendid, nagu juhtus 2011. aasta sügisel mälestusväärse kolmemängulise võiduseeriaga.

Piisata võib vaid mõnest õnnestumisest, mis kogu selle vankri käima lükkavad, aga spordile omaselt ei saa neid õnnestumisi kuskil kontoris välja mõelda, vaid halastamatu tõde selgub palliplatsil. Heaks uudiseks on see, et jalgpallis piisab teinekord ka väga vähesest. Mõelgem kasvõi selle peale, et 2011. aasta võitudele Sloveenia ja Põhja-Iirimaa üle eelnes tegelikult kuus järjestikust kaotust, mis olid kõik lootused peaaegu et kustutanud. Aga kolme mängu ja napi kuuga pöördus kõik.

Paras kogus liialdust käib alati nende üldiste foonidega kaasas ja seda sugugi mitte vaid ajakirjanduslike utreeringute tõttu, vaid kuna sotsiaalsed fenomenid lihtsalt toimivadki niimoodi. Samamoodi nagu halbadel aegadel kiputakse kõike liigselt süngetes toonides nägema ja mutta tampima, nii on headel aegadel kalduvus kasvada üle eufooriaks.

Kahjuks on Eesti nii väike jalgpalliriik, et võimsaid positiivsuse foone sünnib harva ja sinna pole suurt midagi parata. Kuhu ma oma pikale veniva jutuga aga jõuda soovin, on see, et kui positiivne foon on kord tekkimas, kui ringlevad suured ja nakkavad unistused, siis on jalgpallile head soovivate inimeste jaoks igati mõistlik seda kõike toetada või vähemasti mitte maha teha. Et võimalikult palju inimesi jõuaks staadionile, et neil oleks seal võimalikult tore, et nad nakatuks.

Muidugi ei soovita ma teadlikku mullide puhumist, aga midagi sellist ma nädala eest kuskil ei näinudki. Kunstlikud mullid ei lähe niikuinii naljalt lendu, ega inimesed rumalad ei ole. Aga kui tabeliseisu on võimalused sisse kirjutatud, siis just nii ongi ja on igati eluterve ja mõistlik neid võimalusi ka sihtida.

Kollektiivne usk tähistab seda kontrollimatut ja harva avanevat, kuid hädavajalikku väravat, kust jalgpallikultuur saab ammutada uut verd. Kui see juhtub avanema, siis on jalgpalliinimeste kohuseks seda potentsiaali mitte raisku lasta.