Siim Pulst | Mõned mõtted tunnetuse ja andmete vastuoludest hinnangute kujundamisel


Jürgen Henni ja Thomas Häberli statistilisele võrdlusele osaks saanud tähelepanu oli ootamatult suur. Järgnenud reaktsioonide hulk ja mitmekesisus andsid tunnistust sellest, et hinnang Eesti koondise hetkeseisule ei ole sugugi ühetimõistetav. Kelle jaoks rääkisid numbrid tegelikkusele vastu, kelle jaoks tõid need tegeliku pildi just esile.
Isiklikult ei oma ma tugevat arvamust kummaski suunas. Kuulun selle enamuse hulka, kelle jaoks on Henn teinud koondise vaatamise uuesti lootusrikkaks ja meeldivaks. Samas esineb mängudes omajagu hoiatavaid märke, mis muudavad koondisele suunatud kiidulaulu kohati põhjendamatult valjuks.
Ma ei oodanud Henni ja Häberli statistikat kõrvutama hakates, et numbrid näitaksid erilist edasiminekut, aga kindlasti ei oodanud ma sealt ka niisuguseid kääre eelmise peatreeneri kasuks pea kõigi näitajate osas, nagu lõpuks välja tuli. Sellega seoses vältisin ma oma loos järske hinnaguid ja otsisin läbi artikli põhjendusi, miks statistika võib välja paista liiga sünge.
Olen igati nõus, et Hennile tuleb anda aega oma visiooni realiseerimiseks. Selle loo eesmärgiks ei olnud treeneri kritiseerimine, vaid tähelepanu juhtimine ebakõladele, mis koondisele jagatavates hinnangutes välja paistsid. Vahepeal näis, et kõigi õnnestumiste puhul viidatakse tohutule edasiminekule võrreldes Häberli ajaga, samas kui kõigi puuduste osas otsitakse vabandusi, miks nendest võrdlustest hoiduda.
Viimase koondiseakna ajal puhkenud kriitilised arutelud on tervitatavad, sest kui ka Aserbaidžaanis näidatud mängupilt ei oleks tekitanud küsimusi, siis oleks avalik arvamus küll reaalsusest väga kaugele irdunud. Niisiis on mul hea meel, kui see statistiline võrdlus toetas neid arutelusid ja et hinnanguid on esitatud seinast seina, aga ise seisan ma toa keskel ja jään äraootavale seisukohale.
Argumente on esitatud mõlema suuna toetuseks väga erinevaid ja mul ei ole neile midagi lisada. Küll aga tahaksin ma siin välja tuua mõned viimase nädala jooksul kogunenud mõtted, mis puudutavad tunnetuse ja andmete vastuolusid hinnangute kujundamisel laiemalt.
Tunnetuse ebausaldusväärsus
Palju aastaid tagasi proovisin ma töötada välja mudelit, mis ennustaks Eesti liigamängude tulemusi täpsemalt kui kihlveokontorid. Mudelit testides tekkis probleem: kuidas sõeluda piiratud valimi juures välja õnnetegur ehk kuidas või millal saab kindel olla, et mudel töötab või ei tööta? Täieliku kollanokana tulin ma siis fantastilisele ideele märkida iga mudeli poolt tuvastatud väärtuspanuse juurde "tagantjäreletarkuse lahter", kus ma annan ise mängu näinuna võimalikult objektiivse hinnangu sellele, kas panus oli kasumlik või mitte. Idee poolest pidi see ümmargusest pallist tingitud juhuslikkust oluliselt vähendama.
261 panuse kogutulemuseks oli 13-protsendiline miinustootlus, mis on väga halb tulemus. "Tagantjäreletarkuse lahter" ütles aga, et 154 panusest (ülejäänud 107 panust puudutasid mänge, mida ma ise ei näinud) koguni 83 olid tegelikult head panused, 26 ei head ega halvad ning ainult 45 halvad panused. Niisiis tuli välja, et ma olen ilmselt kõige õnnevaesem inimene maailma ajaloos ning kui õnnetegur välja sõeluda, siis pidanuks mu mudel tegelikult näitama võimsat plussi!
"Tagantjäreletarkuse lahter" lendas mõistagi prügikasti, aga see kujutas endast ka väärt õppetundi. See polnud mulle küll uudiseks, et isiklikud huvid moonutavad inimese reaalsustaju (näiteks valdav enamus autojuhtidest arvab, et nemad on keskmisest paremad juhid), aga antud juhul olid minu otseseks huviks ju justnimelt võimalikult objektiivsed hinnangud, et toetada kasumliku mudeli väljatöötamist.
Selgus, et kaasavõetud eeldused ja soovmõtlemine mõjutavad hinnanguid nii tugevalt ja paratamatult, et isegi konkreetne püüdlus jalgpallimängus toimuvat objektiivselt hinnata ebaõnnestub lootusetult.
Andmete ebausaldusväärsus
Aga ka faktilised andmed ei paku hinnangute jagamiseks kõigutamatut alust. Alustada võiks sellest, et teadusfilosoofid on faktiliste järelduste olemasolu üldse küsimärgi alla seadnud. Üldiselt aktsepteeritakse küll deduktiivset (ehk puhtalt abstraktset, loogilist, matemaatilist) tõesust, kuid et deduktiivset arutlust saaks rakendada käegakatsutavale maailmale, selleks vajab see ka induktiivset (kogemuspõhist) sisendit. Induktiivsete faktide kehtivuses on aga alati võimalik kahelda, viidates näiteks ammendamatule andmehulgale või vahelduvatele paradigmadele.
Praktilisemad probleemid andmete usaldusväärsuse osas seonduvad peamiselt asjakohase valimiga ja sellega, milliseid järeldusi üksikutest andmekildudest tegelikult teha saab. Valimi probleem ei kao jalgpalli hindamisest, sest mäng ise ja keskkond on pidevas muutumises, mistõttu vanemad andmed muutuvad üha ebausaldusväärsemaks ning uusi andmeid ei tule enamike hinnangute põhjendamiseks piisavalt kiiresti peale.
xG ehk eeldatavat väravate hulka arvutav statistiline mõõdik hiilib ümber asjakohase valimi probleemi, sest seda arvutatakse löögipositsioonide põhjal, mille kohta pakuvad erinevad jalgpalliliigad ühtekokku tohutut andmepanka. See ei räägi aga kogu tõde, sest löögipositsioonil ja löögipositsioonil on vahe sees, sõltudes näiteks lööja ja vastasmeeskonna tasemest, kaitsjate ja väravavahi asetsemisest, söödu kvaliteedist, enesekindlusest, väljaku kvaliteedist, kõikvõimalikest segavatest asjaoludest ... seda loetelu teguritest, mida xG ei saa täielikult arvesse võtta, võiks jätkata sisuliselt lõputult.
Ometi on teadatuntud fakt, et xG statistika ennustab tulevaste mängude väravate hulka paremini kui tegelike väravate statistika. Niisiis on see taseme hindamiseks adekvaatsem mõõdik kui tegelikud resultaadid, olgugi et kindlasti mitte ideaalne. Näiteks see kolme aasta tagune artikkel jõudis järeldusele, et Premier League'i andmete alusel sünnivad täpseimad ennustused hoopis siis, kui arvestada xG-d 70% ulatuses ja reaalset väravatehulka 30% ulatuses.
Lõppude lõpuks on aga iga jalgpallimäng eripärane ja üldistused ei pruugi ühe mängu kontekstis suurt midagi maksta. Pealegi komistame me ka xG-d kasutades uuesti valimi probleemi otsa, kui võtame vaatluse alla ainult loetud kohtumised.
Enesekriitiline kesktee
Sellest arutlusest ilmnevad huvitavad paradoksid. Ükskõik kui ebausaldusväärne subjektiivne tunnetus ka ei oleks, siis sõltuvalt olukorra eripärast on see lõpuks ikkagi just tunnetuse küsimus, millisel määral tasub andmetele tugineda. Samas jookseks me ilmselt väga kiiresti rappa, kui faktilised andmed üldse tähelepanuta jätta.
Samas jällegi varitseb inimloomusest tulenevalt alati oht moonutada statistikat enda tunnetust kinnitavaks - tõlgendada faktilisi andmeid kas vääralt või ületähtsustada neid mõõdikuid, mis toetavad olemasolevaid eelduseid ja narratiive. Tunnetuse ja andmete vahel laveerides tuleb kogu aeg jalge ette vaadata ja enesekriitilisus säilitada. Seda muidugi eeldusel, et eesmärgiks on tõeotsing ja mitte isiklike seisukohtade iga hinna eest läbisurumine.
Väga emotsionaalsete valdkondade puhul, mille alla jalgpall kahtlemata kuulub, on äärmuslikud seisukohad kiired tekkima ja ka kiired muutuma. Uusi treenereid kantakse tavaliselt kätel, vanu treenereid tambitakse pahatihti mutta. Tõde on tavaliselt palju igavam.
Lõpetan Veiko Veskimäe sõnadega hiljutisest intervjuust Postimehele, mida on selle teema käsitlemisel juba tsiteeritud, aga mis sobib ka siia kui rusikas silmaauku: "[K]ui kõik tundub hästi, siis tegelikult kõik pole, ja kui kõik tundub halvasti, siis samuti pole."
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta