MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

EESTI MEESTE KOONDIS
Link kopeeritud

Sõelmäng | Wengeri piredus ja Mourinho tõredus tekitasid võistluse, mida Klopp põlgab, aga Eesti naudib

Link kopeeritud
Ott Järvela pilt
Ott Järvela
Ott Järvela pilt
Ott Järvela

Liverpooli peatreener Jürgen Klopp pole varjanud oma vastumeelsust Rahvuste liiga suhtes. Väiksemate ja keskmiste jalgpalliriikide jaoks on see aga väga nauditav võistlus ning tegelikult läheb üha enam korda ka tippriikidele. Foto: Scanpix / AP Photo / Jon Super

Eesti koondisele avanenud võimalust EM-finaalturniirile jõuda on nimetatud kummaliseks, pentsikuks, isegi ebaõiglaseks, sest "miks peaks sõelmängudele pääsema Euroopa seitsmest nõrgemast riigist koosneva D-divisjoni võitja?".

Jalgpallis on ikka au sees peetud sportlikku printsiipi. Ainus pikka aega kasutust leidnud tasandusmeede on maailmajagude kvoot, et tagada maailmameistrivõistlustel tõepoolest kogu maailma esindatus. Rangelt sportlikku printsiipi järgides kuuluksid 32-st osaluskohast Euroopale rohkem kui 13 (või alates 2026. aasta MM-ist kasutusele tulevas süsteemis 48-st enam kui 16).

Sportlikku printsiipi on au sees hoitud ka jalgpalli hälliks olevas Euroopas, sest vaatamata osade suurklubide soovile saada endale Meistrite liigasse garanteeritud koht näiteks "ajaloolise panuse" eest, toimub eurosarjadesse kvalifitseerumine endiselt läbi koduste meistri- ja karikavõistluste tulemuste. Rahvuste liiga, mille kaudu Eesti on jõudnud kahe võidu kaugusele EM-finaalturniirist, sportlikku printsiipi maksimaalse rangusega ei järgi.

Miks nii ja miks üldse see võistlus 2018. aastal ellu kutsuti? Vastuseid otsides tuleb vaadata Euroopa jalgpallimaastikul viimase 20 aasta jooksul ilma teinud staartreenerite otsa. Just nende teod ja arvamused mängisid olulist rolli koondisejalgpalli kalendri põhimõttelistes muudatustes, millest sündis Rahvuste liiga, mille kaudu on Eestil nüüd avanenud ajalooline võimalus.

Et kõik ausalt ära rääkida, tasub siirduda aastasse 2003. aasta veebruari, kui Upton Parki staadionil (toonane West Ham Unitedi kodu, mille asemel laiub nüüd uus elamukvartal) Londonis kohtus Inglismaa maavõistluses Austraaliaga ja kaotas 1:3. Skoorist suuremat meelehärmi põhjustas publikule Inglsimaa peatreeneri Sven-Göran Erikssoni otsus teha mängu jooksul koguni 11 vahetust (nende sekka kuulus ka debüteerinud Wayne Rooney).

"Täismaja 34 590 pealtvaatajat lahkusid staadionilt nuputades, miks nad olid maksnud korralikku raha jalgpallimängu eest, mida peatreener käsitles avaliku treeninguna," kirjeldas juhtunut ajaleht The Guardian. "Termin "tähenduseta sõprusmäng" hakkas alates tollest õhtust kandma halvustavat tähendust ja seda kasutati alati, kui Inglismaa koondis osales mängus, millest ei sõltunud kvalifitseerumine MM- või EM-finaalturniirile."

Eesti koondis kohtus 2023. aasta märtsis maavõistluses Ungariga. Mäng toimus neli päeva enne EM-valiksarja avakohtumist ja oli seega heaks ettevalmistuseks. Kui Eesti oleks kuulunud kuueliikmelisesse valikgruppi, poleks mulluses kalendris aga ainsakski maavõistluseks kohta jagunud. Foto: Brit Maria Tael

Sõnapaari "tähenduseta sõprusmäng" hakkasid meelsasti kasutama ka klubide peatreenerid, kellele ei meeldinud, et nende kõrgepalgalised tippmängijad hooaja keskel pooleteiseks nädalaks koondise juurde sõitsid. Asjaolu, et osadest koondisemängudest sportlikult tõesti peaaegu mitte midagi ei sõltunud (FIFA edetabeli koostamisel neid arvestati, aga maavõistluse väärtus oli madal), andis treeneritele võimaluse, mis varmalt ära kasutati.

"Vaadates vahemaid, mida koondised maavõistluste pidamiseks sageli läbivad, tekib tunne, et nende eesmärk pole mitte meeskonna järgmiseks valikmänguks ettevalmistamine, vaid mõnele ettevõttele raha teenimine. Sõprusmängude üks peamisi funktsioone on alaliitudele raha teenida," lausus toonane Arsenali peatreener Arsene Wenger 2012. aastal ajalehele Daily Mail antud intervjuus.

Maavõistluste tähtsusetust tunnetasid ka koondiste staarmängijad, kes hakkasid üha sagedamini neid vahele jätma. Kui jalgpallur oli piisavalt kindel, et ta järgmise finaalturniiri meeskonnast välja ei jää, siis oli maavõistlusest pisivigastuse ettekäändel loobumine ja klubijalgpallihooajaga hakkamasaamiseks pisipuhkuse võtmine ahvatlev variant.

Kõik see aga tipptreenerite pahameelt ei leevendanud. Kui Chris Smalling ja Phil Jones olid Inglismaa koondise treeningul teineteist vigastanud, teatas nende koduklubi Manchester Unitedi toonane peatreener Jose Mourinho 2017. aasta märtsis: "Olen sõprusmängude täielik vastane. Neil on mõtet ainult vahetult enne finaalturniiri."

Tegelikult oli Mourinho avalduse hetkeks juba selge, et maavõistluse arv väheneb oluliselt, sest Rahvuste liiga kiideti ühehäälselt heaks juba 2014. aasta UEFA kongressil. Uus võistlus toetus kolmele sambale:

  1. rohkem tähenduslikke mänge (loe: vähem sõprusmänge),
  2. rohkem mänge jõukohaste vastastega (loe: vähem Saksamaa – San Marino tüüpi matše),
  3. koondisemängude arv jääb samaks (loe: ei suurene).

Rahvuste liiga kontseptsioon ja areng

Süsteem | Euroopa 55 jalgpalliriiki jaotati nelja divisjoni (A- ja B-divisjonis 12, C-divisjonis 15 ja D-divisjonis 16 riiki), igaühes moodustati neli alagruppi, mille võitjad tõusid järgmiseks Rahvuste liigaks kõrgemale tasemele ja viimased langesid allapoole.

Präänik | Igale divisjonile tagati üks koht EM-finaalturniiril ehk et kui 20 pääset mängiti välja valiksarjas, siis viimased neli divisjonide sõelmängudel, kusjuures D-divisjoni neli alagrupivõitjad ei kohtunud tugevamatega, vaid omavahel. Nii jõudis koroonapandeemia tõttu aasta aega hiljem peetud 2021 EM-ile Põhja-Makedoonia meeskond.

Graafik | Kui seni oli Euroopa koondisejalgpall elanud rütmis, et MM- või EM-finaalturniirile järgnenud septembris algas valikturniir, mis kestis järgmise aasta novembrini, siis nüüd enam mitte. Finaalturniirile järgnenud sügisel mängiti Rahvuste liiga ning järgmise tiitlivõistluse valikgrupimängud peeti täies mahus paaritu aastal, alustades märtsis ja lõpetades novembris.

Tagajärg | Graafikusse jäid mõned üksikud kohad ka maavõistlusteks, aga nende arv langes oluliselt. Lisaks said tippkoondised mängida teineteise vastu (muidu kohtuti reeglina ainult finaalturniiridel, aga Rahvuste liiga A-divisjonis olid surmagrupid a la Holland + Saksamaa + Prantsusmaa vältimatud) ja ka väiksematel oli rohkem mänge, kust püüda tulemust. Kõik olid rõõmsad.

Reform | 2018. aasta sügisel mängitud esimene Rahvuste liiga meeldis sisuliselt kõigile asjaosalistele. Tippkoondistele suisa nii väga, et nad soovisid A- ja B-divisjonide laiendamist. Senised kolmeliikmelised alagrupid jätsid graafikusse paar auku ka sõprusmängudeks, aga nüüd sooviti neist loobuda ja pidada selle asemel rohkem Rahvuste liiga matše.

Eesti koondis pidasa 2018. ja 2020. aasta sügisel Rahvuste liiga D-divisjonis kokku 12 mängu, millest võideti ainult üks, kui 2018 novembris oldi võõrsil 1:0 üle Kreekast. Alagrupi viimasest kohast see Eestit ei päästnud. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Eesti olukord | 2018. aasta sügisel kuulus Eesti Euroopa edetabeli põhjal C-divisjoni, kus jäädi viimaseks alagrupis, kus mängisid ka Soome, Ungari ja Kreeka. D-divisjoni Eesti aga ei langenud, sest liigat reformiti nii, et A-, B- ja C-divisjon olid edaspidi kõik 16-liikmelised. 2020 jäi Eesti viimaseks C-divisjoni alagrupis, kuhu kuulusid Armeenia, Gruusia ja Põhja-Makedoonia, ning langes D-divisjoni ehk Euroopa seitsme nõrgema sekka.

Uut sorti präänik | Seoses kolme tipmise divisjoni suurendamisega jäi D-divisjon tillukeseks ja kõigile oli selge, et Euroopa seitsmele nõrgemale ühe EM-pääsme eraldamine pole mõistlik. Aga et anda neilegi motivatsioon mängida ka millegi enama kui C-divisjoni tõusmise nimel, sisestati 2024. aasta EM-finaalturniiri reglementi punkt, mis sätestas:

Kahest D-divisjoni alagrupivõitjast paremate näitajatega meeskond saab osaleda A-divisjoni sõelmängudes juhul, kui seal tekib vakants. Sisuliselt oli vaja, et 16 A-divisjoni meeskonnast vähemasti 13 tagaksid valikturniiri kaudu koha EM-il. Eesti koondis tegutses 2022. aastal Malta ja San Marinoga Rahvuste liiga kohtumisi mängides seda klauslit silmas pidades.

Kui septembris kodus Malta vastu oli seis 1:1 viigis, mis sisuliselt tagas küll esikoha ja C-divisjoni tõusmise, siis tegi peatreener Thomas Häberli ründavad vahetused, millega läks püüdma võitu, et jätkata alagruppi täiseduga ja anda endale parim võimalus edestada D-divisjoni teise alagrupi võitjat.

Henri Anier lõi värava, mis tõi 2:1 võidu. D-divisjoni parima alagrupivõitja staatus kuulus Eestile. 2023. aastal mängitud valiksari kulges nii, et A-divisjoni sõelmängudel tekkiski vakants, mille täitis Eesti. Teise D-divisjoni alagrupi võitnud Läti sarnast võimalust välja ei teeninud, sest täisedu käis neile üle jõu.

Järeldus | Eesti koondis mängib ülejärgmisel nädalal sõelmängu Poolaga põhjusel, et klubihooaja keskel peetud maavõistlused, kus puudus sportlik pinge, ei rahuldanud enam ei mängijate, treenerite ega publiku ootusi. Seepärast mõeldi nende asendamiseks välja Rahvuste liiga, kus pingest puudust pole. Näiteks Inglismaa kukkus 2022. aasta sügisel A-divisjonist välja.

Muidugi tahaksid tippklubide treenerid, et koondisemänge oleks üldse vähem, sest need segavad nende tööd. Arusaadav, miks nad nii mõtlevad. Aga see mõtteviis on väga isekas. Koondisejalgpall kannab klubijalgpallist erinevaid väärtusi, mis on Euroopa jalgpalli ökosüsteemi (sel on oma vead, aga head on rohkem) elus- ja tööshoidmiseks üliolulised.

Enamikes Euroopa jalgpalliriikides on koondis tähtsam ja võimsam kui selle riigi juhtivad jalgpalliklubid. Inglismaal on vastupidi, sest Liverpool ja Manchester United on globaalsed brändid, aga Inglismaa koondis eelkõige siseriiklik. Väiksemates ja keskmistes Euroopa riikides on koondis jalgpallielu süda, mis hoiab vereringet käimas.

Kuidas edasi? | Mida saab Eesti meeskond püüda 2024. aasta sügisel mängitavas Rahvuste liigas, kus kuulutakse taas C-divisjoni ja minnakse alagrupis vastamisi Rootsi, Aserbaidžaani ja Slovakkiaga?

Alagrupi võit tagaks lisaks kohale B-divisjonis võimaluse pääseda 2026. aasta MM-finaalturniiri sõelmängudele. MM-valiksarjas moodustatakse Euroopas 12 alagruppi, mille võitjad pääsevad otse MM-ile ja teise koha omanikud osalevad sõelmängudel, kus osalevad ka need neli kõige tugevamat Rahvuste liiga alagrupivõitjat, kes valiksarjas oma alagrupis kahe parema sekka ei mahtunud.

Eesti meeskond enne 2023 novembris A. Le Coq Arenal peetud EM-valikmängu Austriaga. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Värske kriitika | Eesti ja mitme teise keskmise või väiksema Euroopa jalgpalliriigi jaoks tähendab see pisike, aga siiski olemasolev aken väga olulist motivaatorit ja võimalust. Aga ei tasu arvata, et tipptreenerite vastumeelsus koondisejalgpalli suhtes oleks leevenenud.

Viimastel aastatel on varem Wengeri ja Mourinho kantud tungla üle võtnud Jürgen Klopp. "Rahvuste liiga on maailma kõige mõttetum võistlus," teatas Liverpooli juhendaja 2018. aastal. Neli aastat hiljem polnud sakslase arvamus muutunud. "See on endiselt üks naeruväärsemaid ideid maailma jalgpallis," sõnas Klopp juunis 2022.

Epiloog | Rahvuste liiga elujõud on aga korralik, sest seal kogetav edu või ebaedu läheb asjaosalistele üha sügavamalt korda. Tõsi, kaotus Rahvuste liigas ei ole tippriigi jaoks nii suur probleem, kui kaotus valikturniiril, aga ta on ikkagi kaotus koos kõige kaasnevate ebameeldivustega (küsimused, nõutus, ebakindlus), mis on tippspordi käivitav jõud.

Võistlust kohendati 2024. aasta sügisel toimuva neljanda hooaja eel taas ja ikka nii, et tekitada rohkem tähenduslikke mänge.

Nimelt pääsevad A-divisjonis võistluse üldvõidu nimel lisaks alagrupivõitjatele mängima ka teise koha omanikud (veerandfinaalid, poolfinaalid ja finaal). Ning B- ja C-divisjoni alagruppide teise koha omanikud kohtuvad üleminekumängudes kõrgema divisjoni alagruppide kolmanda koha omanikega.

* * *

"Sõelmäng" on Eesti meeste A-koondise praegusi, endisi ja tulevisi tegemisi puudutav Ott Järvela artiklite seeria, millega Soccernet.ee juhatab sisse 21. märtsil Varssavis toimuva Poola - Eesti sõelmängu, mille võitjat ootab viis päeva hiljem Walesi või Soome vastu finaal, mille võitja tagab koha EM-finaalturniiril, kus D-alagrupis minnakse vastamisi Hollandi, Austria ja Prantsusmaaga. 

SEOTUD LOOD

SEOTUD LOOD

Sõelmäng | Thomas Häberli: võidusurve lasub Poolal. Meil pole vaja üle mõelda, vaid tuleb minna võitu püüdma!
EESTI MEESTE KOONDIS 6

Sõelmäng | Thomas Häberli: võidusurve lasub Poolal. Meil pole vaja üle mõelda, vaid tuleb minna võitu püüdma!

Sõelmäng | Anier ja Jürgens muidugi, aga kes veel, kes kindlasti mitte ja kes on jokker?
EESTI MEESTE KOONDIS 12

Sõelmäng | Anier ja Jürgens muidugi, aga kes veel, kes kindlasti mitte ja kes on jokker?

Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK