Võibolla vajaks sissejuhatuseks üle kordamist tõsiasi, et minevik kuulub tippspordi juurde essentsiaalselt, mis otsesõnu ja varjamatult saab kinnitust juhtudel, kui esitatakse väljakutse kehtivale korrale, püütakse nihutada paika pandud väärtuspiire. Jalgpalli puhul oleme seda näinud korduvalt.

Eile lahkus 82-aastaselt igavikuteele Brasiilia pallivõlur Pele. Soccernet.ee avaldab sel puhul uuesti Andres Musta mõtiskluse Pele tähenduse tabamise üle, mis ilmus portaalis esmakordselt 2020. aasta 28. aprillil.

Mineviku kui iseseisva väärtuse järele on haaratud ka tänase jagatud ühiskondliku kriisi ajal. Kui siinsamas rubriigis oleme Saksamaa pinnalt kõnelnud paljude klubide kaduma kippuvast elujõust, siis suur osa selgitustest toda elujõudu kaitsta toetub kultuurilise mineviku kaitsmise vajadusele. Taoline kaitsetaktika võimendub veelgi, kuna majanduslikud argumendid näivad paljudel puhkudel ammendunud olevat. Niisiis, kui tänasest kriisist tulenevalt mõne konkreetse klubi tegevus katkeb või hoopistükkis pöördumatu lõpu leiab, tähendab see ühe konkreetse traditsiooni lõppu; ühe konkreetse ajaloo lõppu.

Ajalooks ümberkirjutatuna on minevikukujutlus mõistagi ideeline, olles seega valikuline, enamasti väljakujunenud, kuid ümberlükkamistele mitte täielikult suletud. Igal klubil on minevikust välja rebitud sündmused ja persoonid, kelle ümber paigutatud klubi tegevuse ajaratas, ning enamikul juhtudel pole üldse oluline, et konkreetne sündmus või persoon klubide ajajoonel tänasele päevale lähemal asub kui klubi tegevuse üheselt fikseeritav alguspunkt. Brasiilia jalgpalli ajalugu lähtub Pelest, Müncheni Bayerni ajaloolise perspektiivi sikutab paika nende 1970ndate aastate põlvkond ning Manchester Unitedi kujunemislugu pole võimalik mõista ilma 1958. aasta veebruarita.

Nüüd tuleb rõhutada, et siin nimetatud episoodid ei eristu mitte seetõttu, et üks persoon või sündmus oleks essentsiaalselt teistest olulisem, vaid seepärast, et jalgpalliajalood on lahutamatult meediaajalood. Nõuab pingutust, et ülemaailmse satelliittelevisiooni võimekusele eelnenud ajast peotäis jalgpallureid üles lugeda, rääkimata võimest nende headust hinnata. Ja see pole lihtsal niisama suusoojaks öeldud, kuna saame seda väidet siinsamas portaalis läbi viidud tööle viidates ka näitlikustada.

Nimelt viis Soccernet.ee aja- ja ruumitäiteks isekeskis läbi küsitluse maailma kõigi aegade parimate mängijate väljaselgitamiseks, kus kokkuvõttes leidis ära märkimist 69 mängijat, kellest kõige vanem on 1926. aastal sündinud 1950. aasta MM-i võitja Uruguay koondislane Alcides Ghiggia.

Niisiis poleks enne 1950ndaid aastaid jalgpalli justkui mängitudki, kuid eemaldades kõnealuse tabeli spordiajaloost ning paigutades selle meediaajalukku, loksub kogu tabel kenasti rööpasse. Alles ülemaailmne televisioon tegi võimalikuks ülemaailmsed staarid ning selle fragmentaarne töömeetod ja algne monopoolne tegutsemisvorm ümbritsesid oma esimesed staarid tähelepanuga, millega hilisematel ajastutel keeruline konkureerida.

Kõik see on küll triviaalne ülekordamine, kuid vaid sellisena defineerituna mõistame, miks on Soccerneti loetelus Pele (tabelis kolmandal kohal), Eusebio (12.) ja Lev Jašin (16.), kuigi võib õigustatult küsida: kui paljud kõnealuse tabeli koostajatest neid mehi üldse mängimas on näinud? Nende mängijate väärtus põhineb väljakujunenud usaldusel.

Ka tänasele päevale lähemale liikudes on ülemaailmse meedia kohalolu, eriti ingliskeelse oma, selgelt tajutav. David Beckhami (17.) äratoomist rõhutab Gheorghe Hagi puudumine ning kuidas suhtuda Jamie Vardysse, kui Robert Lewandowski isegi mainimist ei vääri.

Need tähelepanekud pole mõeldud kriitikana, kuivõrd katsena väita, et taoliste tabelite moodustamise taustateadmist ei loo mitte spordi-, vaid meediaajalugu, mis aga, olgu joonealusena lisatud, vähendab kriitilisel määral tõsiseltvõetavust aruteludes, kus selliseid tabeleid sportlikult pinnalt analüüsida üritatakse – olgu nood analüüsid pealegi omaenda subjektiivse sügavuse ulatusest teadlikud.

Mida kaugemale tänasest päevast liikuda, seda haavatavamaks omaaegsete mängijate suhtes muututakse. Pigem on targem kohe alla anda ning tunnistada, et Pele, Eusebio ja Jašin, kui jääda siin toodud nimede piiresse, on kriitikast vabastatud minevikusümbolid. Paarikümnekohalistes tabelites võib küll mängida nende nimede paigutamise positsiooniga, kuid nende nimede väljajätmine võrdub reetmisega. Reedetakse ajalugu, reedetakse traditsioonid. Nende nimede kõrvaleheitmine viitab mälukaotusele, ajaloo mittetundmisele või provokatsioonile ning vältimaks konflikti ajaloo ümberkirjutamist mitte salliva koolkonnaga, on turvalisem need nimed kuhugi siiski poetada. Kohe vaatame, kuivõrd keeruline, peaaegu võimatu, taolist tava rikkuda on.

Teeme seda Pele näitel ning seda esmalt seetõttu, et siin-seal on viimase kümnendi jooksul tema saavutuste suunas tasapisi kinnast hakatud viskama. Kaks tähelepanekut. Nimelt olla Pele paljud oma enam kui tuhandest karjääri jooksul löödud väravast, mille üle ta korduvalt uhkust on väljendanud, saavutanud n-ö külameeskondade vastu. Täpsemalt sõnastatuna on statistikud kindlaks teinud, et Pele lõi 1283 väravast 526 mitteametlikes sõprusmängudes või kommertstuuridel. Samuti on rünnatud tema kolmekordse maailmameistri staatust, kuna 1962. aasta MMil jõudis ta mängida vaid kahes esimeses alagrupikohtumises, enne kui ta vigastuse tõttu Brasiiliale võidukalt lõppenud turniiri pooleli pidi jätma.

Ent praegu pole võetud ülesandeks siin toodud kriitika arvustamine, mis rangelt võttes on ju vaid statistiline, kuivõrd püüd väita, et Pele kui jalgpalluri taseme hindamine on tänasel päeval isegi säilinud videopildi olemasolul peaaegu võimatu, mis omakorda on üks tähtsamaid järeldusi, mille viimastel nädalatel ammuseid mänge üle vaadates avastanud olen. Trikk on selles, et Pelet pole näha.

Et selles väites selgust saada, pean esmalt autobiograafilist ajakulgu umbes poolteist aastat tagasi kerima, meenutamaks üht 2018. aasta oktoobripäeva, kui sattusin kuulama Saksa filosoofi ja keeleteadlase Gunter Gebaueri ja Luksemburgi kirjanduskriitiku Lucien Kayseri teemaõhtut "Von Wittgenstein zu Ronaldo ... ein Philosoph und der Fussball", kus üks Kayseri poolt õhku visatud tähelepanek nüüd osutamist väärib.

Nimelt ütles ta, et jalgpall pole kaugeltki mitte kõige sobivam teleala. Kayser, kelle õpiaastad ja sellele järgnenud akadeemiline karjäär on jagatud Prantsusmaa ja Luksemburgi vahel ning on seetõttu sügavalt mõjutatud prantsuse kultuuriruumi sobituvatest ilmingutest, sikutas jalgpallist kõneldes paralleele ragbiga. Ta selgitas: "Ragbi on telealana hoopis sobivam, sest ragbis käib mäng palli ümber. Jalgpallis seevastu on mängu osana täidetud kogu väljak, aga kuna telekaamera jälgib vaid palli, on jalgpall staadionil vaatamise ala."

Kõrvalepõikena võib teha järelduse, et meie kultuuriruumis haakuvad Kayseri sõnastatud kombinatsiooninõuded kõige edukamalt korvpallis, kus sarnaselt jalgpallile ei toimu mäng samuti vaid palli ümber, kuid mis telepildi vahendatuna jõuab vaatajani tervikuna.

Tagasi Kayseri juurde. Ta lisas, et jalgpallimängu olemuse ja telepildi tootmise vahel võib täheldada ka reaalseid tagajärgi, kuna selle kaudu saab põhjendada, miks parimate mängijate valimisel reeglina ründavamad mängijad domineerivad: "Ründajad on telemomentidel alati aktiivsemas, loovamas positsioonis."

Nähtamatu-Pele väite kaitsel oleme jõudnud poolele teele. Kaitsekõne kokku klapitamiseks tuleb appi võtta konkreetne telepilt, milleni mina jõudsin väikse ringiga. Nimelt näitas Saksa avalik-õigusliku ARD-i hariduskanal Alpha eelmise nädala reede hilisõhtul neljatunnist jalgpalliprogrammi, mille keskme moodustasid 1960ndate aastate üksikute mängude mõneminutilised kokkuvõtted. Nonde kokkuvõtete vaatamine keris mõtte Kayersi väljaöelduni, milleni aitas kaasa teistsugune televaatamise kogemus. Nimelt olid nood kuuekümnendate aastate mänguülevaated operaatori poolt üles võtud rõhutatult palli jälgides, teleobjektiivi detailselt pallil hoides, ning mängijatest sattusid kaadrisse vaid need, kes parasjagu palli vahetusse lähedusse sattusid.

Väärtuslik on hetk 1965. aastal peetud kohtumises Müncheni Bayern – Mannheim, kus üks tumedas särgis Mannheimi mängija teda selja tagant ootamatult ründavale vastasele palli kaotab. Koos mängijaga üllatub ka televaataja, kelle vaateulatusse ilmub heledas särgis Bayerni mängija allessel hetkel, mil teda vastasest vaid meetrit poolteist lahutab. Ei pea isegi Kayseri selgitusega nõustuma, mõistmaks, et staadionil olnud pealtvaatajaid too vaheltlõige ei üllatanud.

Olles nende õppetundide ja tähelepanekute võrra targemad, võime ette võtta katse pihta saada Pele oskustele, milleks allikatena võisid sobida avalikkuse jaoks tema karjääri kaks kõige tähtsamat mängu ehk 1958. ja 1970. aasta maailmameistrivõistluste finaalid, mis mõlemad Youtube'is terviksalvestustena nähtavad.

Esmalt ei tohi me lasta enda segadusse ajada kahe mängu kõige silmatorkavamast tehnilises terinevusest, misväljendub mustvalge telepildi asendumisel värvilisega. On tõsi, et värvilisem pilt hõlbustab mängijate tuvastamist, kuid kuna mõlemad ülekanded on tehniliselt üles võetud rõhutatult pallikesksena, suudavad värvid 1970. aastal suurendada küll esmaseid emotsioone, kuid mängijate ja mängu kohta väljakaevatav informatsioon jääb varasemaga võrreldavasse järku. Teisisõnu, me ei tea, mis toimub kaadri taga, me ei tea, kuidas käituvad kaadri taha jäävad sportlased, Pele teiste seas.

Taoline informatsiooni kinnihoidmine muudab taktikalise analüüsi omajagu keeruliseks, samas kui tänatehtavad ülekanded võimaldavad neid analüüse küllaltki kvaliteetselt ka pelgalt telepildi põhjal teostada. Siinkohal võiks mõni jalgpallitaktik oma oskused ja fantaasia proovile panna ning eel- ja järelteadmisi omamata nende kahe mängu kohta adekvaatsusele pretendeeriva taktikalise ülevaade anda. Oleks huvitav teada, kui põhjalik selline töö üldse võimalik on.

Noid ammuseid mänge vaadates võimendub veendumus, et Pele ajastu jalgpallitelevisiooni tuleks mõista kokkusurutud lavana, kuhu artistid üksteise järel end pressivad, aktiivsemad ja osavamad mõistagi sagedamini, et siis seal loodetavasti mõne meeldejääva trikiga hakkama saada. Ka Pele on rangelt võttes nähtav vaid üksikutes detailides, millest tuleneb ka tema paradoksaalne suhe liikuva pildiga. Ühelt poolt oli telepilt tema looja, aluseks maailmakuulsaks artistiks saamisel, kuid teisalt jõudis ta teleobjektiivi eest kaduda enne, kui see oma vaateulatust laiendas ehk staadionil toimuvat kontekstipõhisemalt näitama asus.

Taoline reaalsus muudabki Pele kritiseerimisele suletuks. Meile on avatud vaid tükike temast ning kui nõustume eelöelduga, et jalgpall katab mänguna kogu selleks ettenähtud välja, peame tunnistama, et suur osa Pelest jääb meile igaveseks nähtamatuks.

Ühele Pelega seonduvale paradoksile olgu veel viidatud. Kord juba võitjana defineeritud, on kõik tema liigutused võitjale viitavad ilmingud omandanud. Isegi maailmameistrivõistluste poolfinaalis sisuliselt tühjast väravast möödalöömine on ajaloo poolt tema võitjaoreoolile kaasa aidanud, sest eksimus, millele järgnev avalikkuse reaktsioon mõnel muul juhul naeruvääristamise elemendid omandab, aitas Pele puhul tähelepanu osutada tema inimlikule poolele. Nii on ajalugu meile selgeks teinud.