Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak mälestas 95-aastaselt taevastele vutiväljakutele lahkunud endist Eesti koondise peatreenerit Uno Piiri. Pohlaku hinnangul on Piiri tõeline pärand Maarjamäel asuv staadion.

1929. aastal sündinud Piir tuli mängijana 1949. ja 1950. aastal Tallinna Dünamo ridades ning Kalevi meeskonnas (1955) kokku kolmel korral Eesti NSV meistriks, kuid peamiselt on ta tuntud eduka treenerina: 1960. aastal treeneritööga alustanud Piir viis Tallinna Norma aastatel 1964, 1967, 1970, 1979 ja 1988 Eesti NSV meistriks ning kuuel korral ENSV karikavõitjaks. 1996. aastal võitis ta karika Tallinna Sadama meeskonna juhendajana.

"Uno oli ainult talle iseloomuliku eestiaegse uhkuse, soliidsuse, mugavuse ja huumorimeelega mees. Vanemad jalgpallihuvilised küllap mäletavad Unni – nii teda kutsuti - liigamängu ajal tollase Norma, praeguse Maarjamäe staadioni puupinkidega tribüüni ülemise rea tabloopoolses otsas istumas ja valjuhäälselt Norma tehasemeeskonda juhendamas ning ebaõnnestumiste korral omaette kirumas. Kusjuures selline oli tollane jalgpall ja tollane aeg, tribüünil istus mõnikümmend huvilist ja varumängijate jaoks eraldi pinke ega varjualust ei olnud," meenutas Pohlak.

Eesti taasiseseisvumise järel oli Piir esimene Eesti koondise peatreener, tüürides rahvusmeeskonda aastatel 1992-1993 kokku 19 kohtumises, millest võideti kaks. "Oli loogiline ja sümboolne, et Unost sai taasiseseisvumise järel Eesti koondise esimene peatreener. 1929. aastal sündinuna oli ta justkui sillaks teise maailmasõja eelse Eesti jalgpalli ja taasisesesvumise järgse rahvusliku jalgpalli taastamise vahel," lausus Pohlak.

Ta lisas: "Kusjuures Nõukogude Liidu päevil oli Uno poolt ellu kutsutud Tallinna Norma tehasemeeskond see, kes hoidis pealinnas eestikeelset ja -meelset jalgpalli tipptasemel pildil.

Pohlaku sõnul on Piiri tõeline pärand Maarjamäe staadion. "Tema initsiatiivil rajatud omas ajas unikaalne kompleks, kus mänguväljak täitis ka treeningplatsi rolli ja mida väga hoiti - see tähendas halbade ilmade korral harjutamist väravatagustel muruta või mättas aladel. Staadionit teenindavas hoones oli korter, kus elas staadioni majapidajanna, ning garderoobid, kohtunike tuba ja varustuse ruum. Veidi eemal puude all oli garaaž muruniidukite ja muu tehnikaga.

Samuti oli kompleksis punase telliskivipuruga tenniseväljak – Uno mängis sedagi meelsasti – ja tammede all tennise muruväljak, aga ma ei tea, kas viimast kunagi üldse kasutati. Peale Norma tehase erastamist läks staadion riigi kätte ning oli muruala laiendamise järel FC Flora treening- ja mängupaik, klubi Lillekülla kolimise järel sai Maarjamäe baasi endale kasutamiseks FCI Levadia, kes koha põhjalikult ümber ehitas," rääkis Pohlak.

Norma veteranid kogunevad siiani aeg-ajalt. "Viimati olid mehed koos mullu detsembris jalgpallihooaja lõpetamisel. Oli Uno Piir 95 ja Norma jalgpallimeeskond 65 ning Eesti Jalgpalli Liit kinkis endistele normakatele jalgpalliajaloo raamatud ning ühise õhtusöögi. Uno sellel üritusel kahjuks kaasa ei löönud. Küll aga osales ta analoogsel üritusel Amps Arenal viis aastat varem," sõnas alaliidu president.