95-aastaselt meie seast lahkunud legendaarne jalgpallitreener Uno Piir (13.11.1929–04.05.2025) jääb oma endistele mängijatele meelde härrasmehena. Tema austas mängijaid ja mängijad austasid teda.

Piir tuli mängijana 1949. ja 1950. aastal Tallinna Dünamo ridades ning Kalevi meeskonnas (1955) kokku kolmel korral Eesti NSV meistriks, kuid peamiselt on ta tuntud eduka treenerina: 1960. aastal treenerina alustanud Piir viis Tallinna Norma aastatel 1964, 1967, 1970, 1979 ja 1988 Eesti NSV meistriks ning kuuel korral ENSV karikavõitjaks. 1996. aastal võitis ta karika Tallinna Sadama meeskonna juhendajana.

Eesti taasiseseisvumise järel oli Piir esimene Eesti koondise peatreener, tüürides rahvusmeeskonda aastatel 1992-1993 kokku 19 mängus, millest võideti kaks. "Ta oli tubli ja vastupidav inimene, väga hea suhtleja ja väga hea treener," lausus Urmas Hepner, kes oli taasiseseisvunud Eesti koondise esimene kapten. "Ma isegi mäleta, kuidas seda valiti, aga igatahes kapteniks ma sain. Niipalju oli austust."

"Ta oskas motiveerida. Ma ei mäleta ühtegi negatiivset ütlemist isegi vanemate meeste kohta. Olime nooremad ja kuulasime, aga sellist asja ei olnud," lisas Hepner, kelle sõnul oli Piiril ka huumorimeel paigas. "Ta oskas nalja teha ja vahel ka tugevamat häält teha, aga ta ei karjunud kunagi kellegi peale. Seda ei olnud. Ta oli väga professionaalne."

Kuidas Piir mängijaid motiveeris? "Treenereid on olnud erinevaid. Tema oli rahulik treener. Ta rääkis rahulikult ja tegi asjad selgeks. Sisemiselt olid kindlasti mingid emotsioonid, aga ta ei tulnud seda mängijate peal välja elama. Ta oli härrasmees, kes armastas jalgpalli," kirjeldas Hepner, kes tundis Piiri juba Norma aegadest.

Norma saun ja treeninglaagrid välismaal

Kuigi Hepner mängis Piiri käe all Normas vaid mõned aastad, siis kurikuulus Norma saun on talle meelde jäänud. See oli koht, kus meeskond lõõgastus. "Pärast mängu väike saun lõõgastab. Mehed räägivad omavahel rohkem. See tekitab kambavaimu ja seal tulebki õige võistkond välja! Ta teadis, millal peab midagi tegema, et säilitada meeskonnavaimu," lausus Hepner.

Pikemalt Normas mänginud ja viimastel aastatel ka kaptenipaela kandnud Sepo Vilderson meenutas samuti, et saunaõhtud tekitasid kambavaimu. "See oli aamen kirikus, et iga hooaja keskel oli väike saunaõhtu. Kui oli halvasti läinud, siis arutasime, mida paremini teha," sõnas ta. 

Piir organiseeris Normale isegi treeninglaagrid välismaal. "Alati oli soliidne koht. Ta ei vedanud meid kuskile urkasse, et lihtsalt saaks joosta ja mängida. Unol oli tähtis see, et ta saaks ennast hästi tunda ja ka poistel oleks hea!" märkis Vilderson, kellele on meelde jäänud laagrid Sotšis ja Almatõs.

Vilderson nõustus Hepneriga, öeldes, et Piir oli heatahtlik ja vastutulelik inimene. "Ta nägi, kes pühendus ja kes mitte. Ta oli mõnede vastu ka kuri, aga ei läinud kunagi üle piiri. Ta oli härrasmees. Kui oli põhjust midagi öelda, siis ta ütles. Ta ei olnud suu peale kukkunud. Olen igasuguseid treenereid näinud - mõni karjub ja röögib, tuleb kätega kallale. Meeste seas peab olema soliidsem ja seda Uno oli."

Enn Läänmäe mängis Piiri juhendamisel kolmes klubis - peamiselt Normas, aga lühikest aega ka Sadamas ja taasasustatud Nõmme Kaljus. "Olen temaga põõsaid välja kaevanud ja uusi istutanud. Maarjamäel tegime meeskonnaga saunapuid. Uno oli niimoodi organiseerinud, et olime Normas profimängijatena kirjas, aga mingi aeg päevas tegime staadionil korrastustöid ja lõhkusime puid, et oleks saunapuud olemas. Maarjamäel oli saunakompleks, kus taastusime. Kogu võistkonnaga. Vahel oli ka õrnem sugupool. Taastumisprotsess oli väga tasemel."

Läänmäe sõnul mõjusid saunaõhtud meeskonnale tulemuste mõttes positiivselt. "Kui läks halvasti, siis tegime saunaõhtu - väikesed õlled ja vorstid, rääkisime suud puhtaks ja teadsime, et võidame järgmised viis vooru. Uno oli hästi sõbralik ja seltskondlik - hoidis kambavaimu!"

Kuigi aastad lendavad, siis üks treeninglaager on Läänmäel siiani eredalt meeles. "Ükskõik mida hakkame meenutama, siis jõuame ikka 1981. aasta keskele Sotši ettevalmistuslaagrisse. See on nagu eilne päev meeles! Seal oli topeltkoormus - trennid, Norma võistkond 20 inimesega ja 400 noort naist üle Nõukogude Liidu. Mis sa arvad, et seal oli kerge? Sellest laagrist taastusime veel nädal aega Tallinnas. Tempel mällu kogu eluks!"

Lisaks meenus Läänmäele, et Piir ei olnud eksimatu. Ta tegi pärast Normast lahkumist ränga vea. "1988 tulime meistriks Unoga ja 1989 karikavõitjaks. Ta läks siis Soome Valkeakoskisse, aga me olime enne Valkeakoskis nende sommidega mänginud. Ta tegi Valkeakoskiga samal ajal Norma poistega Almatõs trenni, aga me olime sommidega head sõbrad ja siis läks pidutsemiseks. Ja siis kukkus Uno võistkond liigast välja."

Wimbledon Maarjamäel

Läänmäe ja Vilderson meenutasid, et Piiri teine armastus jalgpalli kõrval oli tennis. "Ehitasime Maarjamäele tenniseväljaku nagu Wimbledonis ja mängisime koos tennist. Seal, kus on praegu kunstmuru, oli tenniseväljak," märkis Läänmäe. Vilderson lisas: "Ta tegi tennises kõrges eas noortele jalgpalluritele oma kavalusega ära. Ta ütles, et jooksevad need, kes mängida ei oska. Mängijad mängivad."

• Aivar Pohlak Uno Piiri jäetud jäljest Eesti jalgpallis: tema tõeline pärand on Maarjamäe staadion

Läänmäe sõnas, et Piir sai ka teistel spordialadel edukalt hakkama. "Ta oli ikkagi haritud inimene - Tartu Ülikooli kehakultuuri lõpetaja. Kui ta oli 50+, siis käisime koos lahkunud Allan Dorbeku ja veteranidega korvpalli mängimas. Ta oli väga mitmekülgne sportlane. Ta alustas oma karjääri ujujana nagu minagi."

Piiri jaoks oli kambavaim oluline, aga ta tahtis alati ka edukas olla. Lisaks sellele oli au sees eestluse hoidmine. "1980-ndatel oli kõrgliigas kaks Narvat. Norma ja Pärnu olid Eesti pundid. Kuigi meil olid ka Vene kutid sees, siis olime ikkagi eestimeelne punt," lausus Läänmäe.

Vilderson märkis omalt poolt: "Uno ei olnud mingi venelaste vastane või midagi. Ta hindas mängumehi, aga kui venelane ja eestlane olid võrdsed, siis selge, et see oli eestlase koht."

Peene huumoriga härrasmees

Eesti koondise esimene ametlik mäng pärast taasiseseisvumist toimus 3. juunil 1992. aastal Kadrioru staadionil, kui Piiri juhendamisel mängiti maavõistluses 1:1 viiki Sloveeniaga. Teiste seas kuulusid Eesti algkoosseisu ka Igor Prins ja Martin Reim. Sellele järgnes Balti turniir ja esimene MM-valiksari.

"See oli aeg, kui sai Eestit uuesti rahusvahelisel tasemel esindada," meenutas Reim. "Rahvusvahelisele areenile astumine oli väga järsk ja ma tean, et sellest oli väga palju juttu, kas üldse minna ja kellega minna. Võib-olla panime eesmärgi mitte viimaseks jääda, aga meil ei olnud õrna aimugi, mis on rahvusvaheline jalgpall. Pigem oli eesmärk väärikalt alustada-esineda ja siis samm-sammult vaadata."

Milline oli Piir koondise juhendajana? "Härrasmehelik treener," ütles Reim. "Ta oli härrasmees. Mul on igati head mälestused sellest ajast. Ma ei mäleta, et ta oleks vihastanud või röökinud, nagu treeneritel vahel on kombeks, eriti sel ajal. Ta oli kogu aeg tasakaalukas ja rahulik. Treeneri mõistes kindlasti vaoshoitud. Ta suutis oma emotsioone kontrollida."

Prins lisas: "Ta oli legendi staatuses oma mõnusa ja lahke olekuga. Väga sümpaatne ja intelligentne mees. Minu kokkupuuted temaga olidki pigem koondises. Ma isegi ei mäleta, kas ta üldse häält tõstis. Minu jaoks väga lugupeetud treener ja inimene. Tema jutt oli pigem rahulik ja motiveeriv. Ta oli ka killumees - peen huumor oli olemas!"

Lisaks Hepnerile, Prinsile ja Reimile olid Eesti algkoosseisus Sloveenia vastu Mart Poom, Meelis Lindmaa, Toomas Kallaste, Indro Olumets, Tarmo Linnumäe, Risto Kallaste, Urmas Kirs ja Aleksandr Puštov, kes lõi ka Eesti värava. Vahetusest sekkusid Urmas Kaljend, Sergei Ratnikov, Viktor Alonen ja Marko Kristal.