On asju, millele saab kindel olla. Irie teenib kollase kaardi, Kuressaare staadionil puhub tuul, Sergei Pareiko juhendab tribüünilt kohtunikku, Tallinna Legion teeb südika partii. Kuni kolmapäevani võis eelnenud loetellu lisada ka "Flora kasutab neljamehelist kaitseliini". Enam mitte.

Evald Tipneri karikasarja poolfinaalis Narva Transiga muutus kõik. Peatreener Jürgen Henn saatis meeskonna platsile asetusega 5-3-2, mida on teadjameeste sõnutsi pärast 1996. aastat, kui islandlane Teitur Thordarsson Eesti jalgpalluritele neljase kaitseliini põhimõtted selgeks tegi, kasutatud vaid ühe korra.

Henn ise polnud meeskonda viiese liiniga kordagi varem platsile saatnud. Seda ei teinud ka 2017. aastal meeskonda juhendanud Arno Pijpers ega 2016. aasta teisel poolel Flora peatreeneriks olnud Argo Arbeiter. 2013-2016 ametis olnud Norbert Hurt katsetas seda korra – 2014. aasta 19. augustil võõrsil Tartu Tammekaga – ja sai kõrvetada, sest mäng lõppes 1:1 viigiga.

Neljast liini eelistasid ka Marko Lelov (Flora peatreener 2013), Martin Reim (2010-12), Tarmo Rüütli (2009 ja 2000), Pasi Rautiainen (2006-08), Janno Kivisild (2004-05) ning Pijpers oma esimesel ametiajal (2001-04). Muidugi ka 1996-99 Florat ning Eesti koondist juhendanud Thordarsson. Flora viiesest kaitseliinist võis sagedamini rääkida vahemikus 1993-95, kui peatreeneriks Roman Ubakivi.

Täiendus. Pärast artikli ilmumist ilmnes, et täiesti tundmatu viiene kaitseliin möödunud veerandsajandi jooksul Florale siiski polnud, vaid seda kasutas ka Rautiainen. Eurosarjamängudes Oslo Lyni ja Brondbyga, samuti ka paaris meistrivõistluste kohtumises FC Levadiaga. 

Aga kas need ajad võivad veerand sajandit hiljem tagasi tulla? Põhjuseid, miks kahel aastal järjest Eesti parimale jalgpallitreenerile omistatava Albert Vollrati auhinna võitnud Henn võib edaspidigi viiest kaitseliini kasutada, on veidi pikema juurdlemise tulemusel võimalik tuvastada mitmeid. Järgneb mitteammendav loetelu neist.

1. Võistkonna mängu mitmekesistamine | Viie- ja neljamehelist kaitseliini on sel hooajal kasutanud ka Paide Linnameeskond, Tartu Tammeka, Pärnu Vaprus ja Viljandi Tulevik. Maailma tippjalgpallistki leiab võistkondi, kes asetusi väiksema või suurema sagedusega vahetavad. Näiteks 13-kordne Euroopa meisterklubi Madridi Real kasutas Meistrite liiga veerandfinaalis Liverpooli vastu nelja-, aga poolfinaalis Chelseaga viiemehelist kaitseliini.

Varieerimisel on laias laastus kaks põhjust: 1) enda käsutuses olevate ressursside rentaablim kasutamine, 2) vastase üllatamine. Mitmekesisus muudab – eeldusel, et kasutatavad süsteemid on kenasti käpas – meeskonna tugevamaks, sest vastase murdmiseks leidub arsenalis rohkem meetodeid. Kui üks ei klapi, saab ühe-kahe vahetuse ja/või taktikaliste ümberkorralduste abil keset mängu plaani kiiresti muuta.

Taktikalised erilahendused on viimastel aastatel maailma jalgpallis pigem populaarsemaks muutunud. Eriti kasulikud kipuvad need olema võistlustel, kus ei kohtuta nädalast nädalasse samas keskkonnas tegutsevate vastastega ehk klubide eurosarjades ja koondisejalgpallis.

Flora on korduvalt rõhutanud, et nende selle hooaja üks peamisi eesmärke on eurosarjas edukalt esineda. Kui sinna minnakse kahte asetust (4-2-3-1 ja 5-3-2) omades, on nad vastaste jaoks enigmaatilisemad.

FC Flora algkoosseis mängus Narva Transiga.
Kaitseliin: Michael Lilander (1), Markkus Seppik (2), Märten Kuusk (3), Marco Lukka (4), Danil Kuraksin (5).
Keskväli: Henri Välja (1), Markus Poom (2), Rocco Robert Shein (3).
Edurivi: Sergei Zenjov (1), Sten Reinkort (2).

2. Väheneb sõltuvus Konstantin Vassiljevist | Eesti koondise peatreener Thomas Häberli sõnas pärast märtsikuu akent: "Rootsi vastu mängis Vassiljev nr 6 positsioonil, aga ta suudab tegutseda ka nr 8 ja nr 10 peal. Eesti meeskonna jaoks pole mingi probleem mängida kahe ründajaga ja Vassiljeviga nende taga."

See oli Häberlilt jõuline usaldusavaldus Eesti jalgpalli elavale legendile ja rahvuskoondise 36-aastasele kaptenile. Vassiljevi erakordne mängijatarkus võimaldabki tal kohaneda erinevate positsioonidega (tõsi, võib-olla mitte vasaku ääre ja valeründajaga, kus teda ka on proovitud) ning vanuse lisandudes platsil allapoole langemine on tippjalgpallis tavaline.

Samas on selge, et nii Floras kui ka Eesti koondises on 5-3-2 asetuse puhul kolme keskpoolkaitsja koha täitmiseks olemas ka teisi sobivaid mehi (Floras Markus Poom, Martin Miller, Markus Soomets, Rocco Robert Shein, Henri Välja, koondises kolm esimest + Vladislav Kreida, Mattias Käit ja Bogdan Vaštšuk).

Aga mängijaid, kes suudaksid rahvusvahelisel tasemel (loe: Flora eurosarjamängus) 4-2-3-1 asetuses nr 10 positsiooni kostjavassiljevliku filigraansusega välja mängida, meeskonnas hetkel pole. Loodetavasti Välja selliseks sirgub, aga hetkel on kvaliteedivahe siiski märgatav. Kui Flora arsenali lisandub 5-3-2 asetus, väheneb sõltuvus augustis 37-aastaseks saavast Vassiljevist, mis võimaldab Hennil vanameistrit säästvamalt kasutada.

3. Keskkaitsjaid Floral jagub | Võtame appi veel ühe Häberli tsitaadi. Seekord ütluse, millega ta selgitas soovi võtta kasutusele 5-3-2 asetus. "Eestil on hetkel hea ründajate valik. Samuti on meil head keskkaitsjad. Seetõttu kasutamegi kahte ründajat ja kolme keskkaitsjat ning 5-3-2 asetust," lausus Häberli pärast märtsikuu akent.

Sarnases olukorras on ka Flora, kelle ridadesse kuulub kolm Eesti koondise keskkaitsjat (Märten Kuusk, Henrik Pürg ja Markkus Seppik), lisaks veel universaalne Marco Lukka ja talvel Nõmme Unitedist ostetud Erko Jonne Tõugjas. Kolmemehelise keskkaitseliini jaoks Floral seega materjali jagub. Jääb ülegi.

Kolmemeheline keskkaitseliin käib antud juhul paarisrakendis kahemehelise eduriviga, mille mehitamine poleks Rohevalgete jaoks samuti arvestatav probleem. 2020. aasta Eesti parima jalgpalluri Rauno Sappineni kõrval võivad edukalt tegutseda nii Sten Reinkort, Sergei Zenjov kui ka Rauno Alliku.

Tegelikult ka Henrik Ojamaa, kes küll viimastel aastatel olnud puhtakujuline ääreründaja, ent taktikaliselt nutika ja kogenud mängijana kindlasti võimeline rakendama oma tugevusi ka edurivis, kus ta karjääri algusaastatel tegutseski.

4. Äärekaitsjaid Floral napib | Kui keskkaitsjaid Floral jagub, siis äärtel on olukord mõnevõrra hõredam. Esindusmeeskonna ainsaks puhtaks vasakkaitsjaks on Ken Kallaste, kelle varumeheks on Lukka. Hooaja alguses, kui nad mõlemad olid vigastatud, mängis vasakkaitses hoopis Michael Lilander, kelle koha paremkaitses hõivas 18-aastane Kristo Hussar.

Flora oli ühe vigastuse või mängukeelu kaugusel olukorrast, kus neil poleks olnud võtta kahte neljamehelisse kaitseliini orgaaniliselt sobituvat äärekaitsjat. See pole suurte ambitsioonidega meeskonna jaoks meeldiv olukord. Viiemehelisele kaitseliinile ümberlülitumine leevendab kirjeldatud kitsikust tunduvalt.

Nimelt sobituvad sel juhul äärtele kõik eelpool mainitud mängijad (Kallaste, Lukka, Lilander ja Hussar), aga ka Transi vastu vasakul seda positsiooni mänginud 18-aastane Daniil Kuraksin. Samuti kogenud Ojamaa ja Alliku. Lisaks väga universaalne Miller. Ja kui viimane häda käes, siis ka Zenjov.

Viiemehelise kaitseliini puhul on tasakaalutus, kus üks äär teisest selgelt ründavam, sagedane lahendus, mis annab treeneritele algkoosseisus valides rohkem mänguruumi. Mis toob meid tagasi punkti nr 1 juurde – mitmekesisus muudab võistkonna tugevamaks.

5. Floral on Markus Poom, aga pole enam Vladislav Kreidat | Talvel lahkusid Florast kaks põhikoosseisu mängijat – keskpoolkaitsja Vladislav Kreida ja ääreründaja Vlasi Sinjavski. Kui viimase otsene asendaja on Ojamaa, siis Eesti parimat number kuut, mida Kreida kahtlemata on, sama otseselt korvatud ei ole, vaid Flora on oma mängu ümber sättinud ja kohanenud.

Kõige loomulikum number kuus Flora praegustest keskpoolkaitsjatest on ilmselt Soomets, kes pole sel hooajal aga vigastuse tõttu veel ainsatki mänguminutit teeninud. See avas võimaluse Markus Poomile, kes ongi alumise poolkaitsja rolli enda omaks teinud ja seal ka edukalt esinenud. Ent samas sobib Poomile 5-3-2 asetuse alumise poolkaitsja roll paremini kui 4-2-3-1 oma.

6. Eesti koondise mõju | Eesti koondise üle-eelmise peatreeneri Martin Reimi ametiajal sai viiemeheline kaitseliin siinmail külge halva märgi (umbes nagu keskväljaromb Viggo Jenseni ajal), sest see jäi staatiliseks ning kleepis mängu kinni. Eesti meeskond oli etteaimatav ja balansist väljas, kauaoodatud kohtumine Saksamaal lõppes 0:8 kaotusega.

Häberli suutis aga jaanuaris Marbellas Budapesti Ferencvarose vastu peetud treeningmängu ning märtsikuu koondiseaknaga näidata, et viiemehelist kaitseliini ei tasu karta. Viimase kuu jooksul on seda otsustanud katsetada kolm Premium liiga peatreenerit, kes seda varem proovinud polnud (Zahovaiko, Henn ja Reitel).

Lisame siia asjaolu, et Flora spordidirektor Norbert Hurt on Häberli abitreener ehk šveitslase plaanide ja ideedega väga täpselt kursis. Pole keeruline näha kohta, kust see plaan võis Eesti meistri mõttekotta jõuda. Niimoodi jalgpall toimibki, et toimivad skeemid levivad (kiiresti).

Nädalavahetusel kohtub Flora Tartu Tammekaga, aga uuel nädalal ootavad valitsevat Eesti meistrit ja karikakaitsjat ees kaks Tallinna derbit. Esmalt kohtutakse FCI Levadiaga Premium liiga raames ja siis ollakse vastamisi Evald Tipneri karikafinaalis. Kas Rohevalged kasutavad emmas-kummas mängus Levadiaga viiemehelist kaitseliini?

Just selle panid Levadiale vastu nii Paide Linnameeskond pühapäeval Premium liigas kui ka Tulevik eile karikasarja poolfinaalis. Mõlemad pidid vastu võtma kaotuse (skoorideks vastavalt 1:2 ja 0:2), ent neid ei saa kirjutada vale asetuse, vaid pigem ikka Levadia mängijate individuaalse meisterlikkuse arvele.

Levadia kaaspeatreener Vladimir Vassiljev rõhutas pärast eilset mängu Tulevikuga, et nemad oma plaane ei muuda, mängigu vastane ükskõik millise asetusega. "Me ei muuda kunagi oma filosoofiat ja stiili, sest meil pole vahet, kas vastane mängib nelja või viie kaitsjaga. Mängijad peavad ise olukordi väljakul lahendama ja meil on vastase igaks skeemiks plaan olemas," sõnas Vassiljev.