Eesti meeste jalgpallikoondise võidupaus on pikem kui poolteist aastat ning neljandast eurosarjakohast oleme klubide kehvade rahvusvaheliste tulemuste tõttu ilma. Miks on olukord selline ja kuidas kavatseb Eesti Jalgpalli Liit seda parandada?

Alaliidu president Aivar Pohlak ütleb, et jalgpalliliit on oma rolli täitnud eeskujulikult. "Meie saame suures plaanis ikkagi luua tingimusi ja eeldusi. Töö tehakse ära klubides," sõnab ta. Soccernet.ee-le antud kirjalikus intervjuus räägib Pohlak ka oma plaanidest järgmiseks nelja-aastaseks jalgpalliliidu presidentuuriks, kuhu ta 2021. aasta kevadel kõigi eelduste kohaselt valitakse.

Millise hinnangu annad Karel Voolaidi tööle koondise peatreenerina sel sügisel, kui vaadata septembri ja oktoobri aknaid esmalt eraldi ja siis tervikuna?
Ma arvan, et õiglane on anda treeneri poolt tehtud tööle hinnang pärast viimast kolme mängu novembrikuus.

Küll aga võin detailidesse laskumata hinnata koondise mänge – Gruusia vastu kodus olime kehvad; Armeenia vastu väljas väga kehvad, nagu ka kodus Leedu vastu; Põhja-Makedooniaga mängus oli just ründemängus helgemaid hetki, aga kaitsemängus domineerisid varasemast tuttavad probleemid; kohtumine Armeeniaga oli sellel sügisel peetutest kõige positiivsem just jalgpallilise terviklikkuse ja tasakaalu poole pealt.

Ühte pean siiski veel mainima – Karel on viinud selle sügisega koondises läbi seni pikalt venima jäänud põlvkondade vahetuse. Tõsi, iseenesest tekkinud eeldused toetasid kõnealust protsessi just oktoobrikuises aknas.

Eesti olukord Rahvuste liiga alagrupis on keeruline, sest viimase koha vältimiseks tuleb kahest viimasest mängust koguda vähemalt neli, aga võib-olla suisa kuus punkti. Kevadel eesmärgiks seatud Rahvuste liiga alagrupi võitmine on teoorias veel võimalik, aga nõuab ebatõenäolise stsenaariumi (Eesti võidab mõlemad mängud, ülejäänud kaks mängu jäävad viiki) teostumist. Kas alaliidu poolt koondisele seatud eesmärk on sama või muutus see pärast septembris saadud kahte kaotust madalamaks?
Jälgime praegu protsessi ehk siis eesmärgiks on saada Rahvuste liiga lõppedes võimalikult täpselt aru sellest, mida peame tegema, et astuda järgmine samm edasi. Ja kogu selle olukorra taustal mõistagi ootame parimat sportlikku tulemust, kuigi anname endale aru, et meid ootab ees kaks rasket mängu vastaste väljakul.

Kahe eelmise koondise peatreeneri, Magnus Pehrssoni ja Martin Reimi ametiajad lõppesid üpris varsti pärast seda, kui (jalgpalli)avalikkuses tekkis tulemuste ja/või mängupildi osas suuremat sorti pahameel. Kummagi ametiaeg ei kestnud kolme aastat. Kas jalgpalliliit on seekord valmis minema (jalgpalli)avalikkusega suuremasse, isegi põhimõttelisse konflikti, et anda praegusele peatreenerile rohkem aega?
Magnuse lahkumiseni viis konflikt osaga koondisest ja Martin astus tagasi ise. Mõistagi tuleb avalikkusega arvestada, samas, kui oleme täiesti veendunud, et liigume õiges sunnas, siis peame minema edasi oma plaaniga. Igaks juhuks lisan, et see on üldine jutt ja ma ei pea silmas konkreetset olukorda. Fänne tuleb kuulata, aga nad ei saa olla otsustajad ja alates eelmisest aastast on meil ka see fännidega peetava aastalõpukoosoleku mudel olemas.

Peale novembrikuiseid koondisemänge arutame olukorda – ka fännidega – ja võtame vastu otsuse, kellega ja kuidas edasi läheme. Loomulikult mõtleme kogu aeg olukorraga kaasa, aga ei ole mõistlik seda kaasamõtlemist detailselt kommenteerida. Sellisel juhul ei ole treeneril võimalik oma tööd teha.

Mullu suvel ütlesid, et lisaks Voolaidile oli kaalumisel ka üks välistreener. Mis oleks praegu teisiti, kui EJL oleks otsustanud tolle välistreeneri kasuks?
Seda on võimatu hinnata.

Liikudes Premium liiga juurde, siis jalgpalliliit panustab sinna väga suurt raha, aastas vist üle 2 miljoni euro. Ometi ütles Premium liiga nimekaim mängija Konstantin Vassiljev septembris, et enne koondise tase ei tõuse, kui mängijad Eesti liigast välismaale ei liigu, sest koduliiga tase pole piisav. Oktoobrikuu koondiseaken sisaldas Premium liiga kohta ka mõningaid positiivsemaid signaale, kuid oli ka selgelt vastupidiseid juhtumeid. Kas Vassiljevil on õigus ja mis valgusesse asetab tema hinnangu Premium liiga sportliku taseme?
Kostja poolt Gruusiaga mängu järel välja öeldud hinnang peegeldas pigem tema pettumist nii enda kui ka meeskonna mängu ja tulemuse suhtes kõnealuses kohtumises. Oktoobrikuises koondisemängude aknas nägime hoopis teistsugust Vassiljevit ja ka see Vassiljev tuli koondisse Premium liigast.

Septembrikuises kodumängus Gruusiaga jooksis algkoosseisus väljakule 9 välisliigades pallivat koondislast ja 2 koduliigas mängivat ning vahetusi arvestades oli sama suhe 10+4. Kõige kehvemas Rahvuste liiga mängus – võõrsil Armeeniaga – olid need numbrid 7+4 ja 8+6. Kodumängudes Põhja-Makedoonia ja Aremeeniaga aga oli algkoosseisus 5 välisliigadest tulnud jalgpallurit ja 6 koduliiga mängijat ning vahetustega koos oli sama suhe 6+10.

Kusjuures Põhja-Makedoonia koondises meie vastu väljakul käinud mängijad tulid kõik välisklubidest ja sealhulgas oli 2 mängijat Serie A-st ja 1 mängija Hispaania, Inglismaa, Portugali ning Belgia kõrgliigast. Armeenia koondises käis väljakul 11 välismaal ja 5 koduliigas pallivat meest.

Nende numbrite pinnalt hinnates saab Premium liigast teistsuguse pildi.

Premium liiga tase tõuseb samm-sammult nii jalgpalliliidu poolt loodud tugimehhanismide kaudu tekitatud konkurentsi kui ka klubide kasvava kompetentsi mõjul. Väidan, et nüüd, mil üldised eeldused hakkavad tänu solidaarsusmehhanismidele ületama kriitiliselt vajalikku piiri, mängib kompetentsi tähtsus Premium liiga lõppkohtade jaotuses järjest suuremat rolli.

Lisan ka, et Premium liiga tase saab tõusta ainult läbi reaalsete tegevuste – virisemine liiga taseme üle sellele kaasa ei aita.

Eesti klubide tänavused tulemused eurosarjas olid vastakad. Flora esines hea ja väga hea vahepeal, aga kõik kolm ülejäänud klubi piirdusid avaringiga. Kui Flora esitustega võib Eestile tervikuna äkki rahuldava välja venitada, siis neljast kolm ikkagi ebaõnnestusid ja see on tugevas kontrastis Premium liiga käimasoleva hooaja (taseme) suhtes valitsenud elevusega.

Enamgi veel, alates 2018. aasta algusest on Eesti meeste A-koondis ja klubid suutnud rahvusvahelises kontekstis saada hakkama ainult kahe suure eneseületusega, milleks on FC Flora eurohooajad 2019 ja 2020. Miks nii vähe? Kas kehvad on mängijad, treenerid, klubijuhid, tugistruktuurid või midagi muud?
Mis puudutab klubide hiljutist eurohooaega, siis läks see tõepoolest kehvasti, aga seda ebatavalise nurga alt, sest Kaljul jäi kondiproov üldse tegemata ja Levadial jõukohane vastane ületamata, kusjuures mõlemal juhul oli tegemist organisatoorsete probleemidega. Võit Fääri saarte klubi üle normaal- või lisaaja järel andnuks meile suveks 2022 neljanda eurokoha tagasi. Kalju osas täpsustaksin, et koroonaviiruse eest ei ole kaitstud keegi, aga selle 17 või 18-inimeseliseks koldeks kasvamine oli ilma igasuguse kahtluseta organisatoorne probleem.

Küsimusele aga vastaksin sedapidi, et Flora viimaste aastate eduni on viinud selgelt kirjeldatud üldise ja sportliku plaani elluviimine pädevate ja pühendunud inimeste toel.

Jalgpalliliit paneb Premium liiga ja klubide arendamisse palju energiat, aga ei tohiks olla raske mõista, et see ei saa olla ainus arengu argument. Kusjuures on õigupoolest kummaline, et klubide euroedu või õigemini -edutuse eest tahetakse vastutavaks teha jalgpalliliitu.

Kordan taas mõtet, et arvestades profispordi eeldusi Eestis saavad meie klubid olla edukad ainult läbi kvaliteetse noortöö ja andekate noormängijate leidmise kasvatajaklubidest, liites nendega esindusmeeskonna tasandil vajaduse või soovi korral Eestit oma arengus sammuna edasi nägevad noored ja ambitsioonikad hoolsalt valitud välismaalased.

Selleks on aga vaja esimese eeldusena kompetentsi ja teise eeldusena protsesside planeerimist oluliselt pikemalt kui üheks hooajaks. Just nende kahe argumendi toel on tõusnud tippklubide hulka Paide Linnameeskond.

Millal suudab Eesti jalgpall rahvusvahelisi tulemusi oluliselt parandada? Näiteks tasemele, kus meeste A-koondis võitleb Euroopas kolmandasse kümnesse tõusmise nimel, mitte viiendast kümnest väljakukkumise vastu. Ning klubide eurosarjatulemuste põhjal poleks Eesti Euroopas kuuendas kümnes, vaid 40. koha kandis? Need on ju mõistlikud eesmärgid?
Kui Sa küsiksid, et mis meil täna tegelikult olemas on, siis vastaksin nii: noorte eestlaste ja eestimaalastega Euroopa liiga play-off´i jõudnud klubi; põlvkondade vahetuse läbi teinud noor A-koondis; kolmeastmeline tippliigade püramiid koos terviklike klubide ja solidaarsusmehhanismide toel täisprofessionaalsele läheneva tippliigaga; mahukas stipendiumimehhanism ligi 150 noorteklassi parimale jalgpallurile nende täiskasvanute jalgpalli ülekasvamise hõlbustamiseks; kogukonnajuhtide projekt, mis andis esimesel Premium liigas aastal 23%-lise pealtvaatajate arvu kasvu; tasutud transpordikuludega poiste U19 ja U17 ja tüdrukute U17 Eliitliiga, et mitte keegi ei jääks neilt võistlustelt kõrvale ja tippklubidel oleks seal võimalik hõlpsasti mängijaid skautida; sisehallide projekt, mille läbi tekib nelja aastaga täismõõtmeline sisejalgpalliväljak kõikidesse maakonnakeskustesse; käivituv noortetööjuhtide projekt noortetöö taseme oluliseks tõstmiseks; noorteakadeemia pilootprojekt 2004 ja 2005 sündinud poistele, kus treenitakse klubide parimaid noormängijaid nende taseme tõstmiseks üheskoos …

Ja küsin vastu, et milliseid eeldusi saaks jalgpalliliit meiesuguse väikeriigi tingimustes veel korraldada või luua, et Sinu poolt kirjeldatud mõistlikke eesmärke täita ja kas Sa tead mõnda teist meie mastaabis jalgpalliliitu, kellel oleks midagi sarnast vastu panna?

Ma olen nõus, et kõik väljatoodud meetmed on head ja õiged asjad, millest näiteks jalgpallihallide projekt näitab ka alaliidu suutlikkust luua tulemuslikke partnersuhteid avaliku sektoriga. Aga samas pakun, et selline keskmine Eesti jalgpallisõber ei huvitu ülearu palju U17 Eliitliigast, mida ei saa ju talle ette heita. Teda huvitab eelkõige lihtne küsimus: millal Eesti meeskonna ja Premium liiga klubide rahvusvahelised tulemused paranevad? Rahvuste liiga C- ja D-divisjoni piiril virelemine ja sagedased avaringikaotused eurosarjas ei tekita rõõmu, mida ju jalgpallist otsitakse?
Ma ei näe võimalust, et kirjeldatud eeldused ei annaks tulemust ja õnneks või kahjuks võib juba täna öelda, et jalgpalliliit on oma rolli täitnud eeskujulikult, sest meie saame suures plaanis ikkagi luua tingimusi ja eeldusi. Töö tehakse ära klubides, kuigi tõsi on, et läbi akadeemia, kogukonnajuhtide ja noortetööjuhtide oleme ka tegevuste juures liiduna otsapidi sügaval sees.

Eeldusel, et ei juhtu midagi väga ootamatut, valitakse sind 2021. aasta kevadel uueks nelja-aastaseks ametiajaks EJL-i presidendiks. Mis on tolle presidentuuri peamised mõõdetavad eesmärgid ja mis on tegevused nende saavutamiseks?
Jalgpalli arendamine ei käi tsükleid pidi, vaid on pidev loogiline protsess. Kuna küsid personaalselt, siis nimetan otseselt minuga seotud olulisi protsesse, mida lähitulevikus vedama pean. Siia alla käib esimese asjana jalgpalliliidu eelarvetaseme hoidmine keerulises majandusolukorras; hallide projekti jätkumine; noortetöö kvaliteedi hindamisloogikate väljatöötamine ja selle sidumine klubide rahastusloogikatega; Premium liiga klubide täiendava rahastusmehhanismi korraldamine; noorjalgpallurite täiskasvanute tasandile ületoomise korraldamine kutseõppe osana. Viimase kahe asja elluviimiseks oleme rakendanud ennast kõikide pallimängude ühise vankri ette, sest üksi seda asja ellu viia ei ole reaalne.

Kusjuures neist asjadest osad on meie oludes üle mõistuse arengud. Ütlesin peale UEFA Superkarika läbiviimist, et minu järgmine suur ülesanne saab olema Premium liiga jätkusuutlikuks muutmine ja sellega ma ka tegelenud olen. Jätkusuutlikus tähendab klubide toimise majanduslike eelduste tõstmist selliselt, et klubi ülalpidamine ei käiks primaarselt läbi metseenluse ning klubide terviklikku ja tulemuslikku toimimist nii kogukonnana kui ka noorjalgpallurite kasvamise keskkonnana.  

Mainitud on niiöelda uued asjad ja siinkohal jätsin näiteks nimetamata noortetööjuhtide projekti, mis on otsustamise faasist antud üle tehnilise osakonna kätte käivitamiseks, aga mille käivitumist tahan hoolsalt jälgida.

Kui palju on sul kavas värskendada EJL-i juhatust? Praegu kuulub ainsa Premium liiga klubijuhina sinna FC Kuressaare president Priit Penu. Kas selle huvigrupi osalus ei peaks olema suurem?
On plaanis juhatust põhikirja kaudu laiendada ja tuua sisse naiste jalgpalli eest vastutav juhatuse liige. Praegu on naiste jalgpall rahvajalgpalli osa.

Jalgpalliliit ei ole ainult Premium liiga ja jalgpalliliidu juhtimise loogika on organisatsiooni põhikirjas selgelt paigas läbi selle, et igal juhatuse liikmel on oma vastutusala. Ja kui sa küsiksid, kas Premium liiga klubidele pööratakse piisavalt tähelepanu, siis vastaksin, et pigem on organisatsioon isegi Premium liiga klubide poole kaldu.

Näiteks viimasel dialoogkohtumistel klubidega, kui tutvustasime noortetööjuhtide projekti, millega plaanisime Esiliiga klubide liitumise majanduslikel põhjustel alles kahe aasta pärast, käivitamise loogikaid, tegid Esiliiga ja Esiliiga B klubid konkreetse ettepaneku kuidas saaksid Esiliiga klubid samuti kohe projektiga liituda, millele juhatus ka vastava otsusega reageeris. Väärib märkimist, et Esiliiga ja Esiliiga B klubidelt on tulnud viimasel ajal üksjagu märkusi Premium liiga rahastamise kohta.

Premium liiga klubid osalevad oma valdkonna juhtimises läbi dialoogkohtumiste, kus arutatakse läbi kõik liigaga seonduv ja kuulatakse ära kõik liigaga seotud ettepanekud. Näiteks tegi Paide Linnameeskond tänavusel dialoogkohtumisel ettepaneku lükata KTM reegli 2+2 süsteemis rakendumine (kahe KTM-mängija olemist väljakul mängu algusest lõpuni) edasi ja jalgpalliliidu juhatus toetas seda. Klubide personaalseid probleeme lahatakse samuti iga-aastastel individuaalsetel kohtumistel.

Peame jalgpalli harmoonilist arengut tähtsaks ja Premium liiga klubidele võib praegu ette heita näiteks seda, et nende noortetöö on – ja seda eriti Tallinna klubidel – hästi rahastatud, aga tippmängijaid peaks neist klubidest tulema rohkem. Jalgpalliliidus on olemas noortetöö kvantiteeti ja kvaliteeti arvestav edetabel ja kui mu mälu ei peta, siis on selle tabeli esikümnes 6 Premium liiga, 3 Esiliiga B ja 1 Esiliiga klubi.

Kui suur on praeguse seisuga tõenäosus, et kandideerid EJL-i presidendiks ka 2025. aastal?
Seda on võimatu ennustada, aga vastaksin nii, et alustasime minu initsiatiivil kolm-neli aastat tagasi organisatsiooni siseseid arutelusid teemal, milline peaks olema organisatsioon, mis jääks juhtida Aivar Pohlaku järeltulijale ja oleme tasapisi sinna suunas liikunud. Mainin ära mõned asjad – organisatsioon peaks olema rohkem tegevjuhtkonna keskne ja tema majandamise intensiivsus oluliselt väiksem kui praegu.

Mul pole vähimatki soovi jätkata jalgpalli liidu juhina päevagi kauem hetkest, milleni mul jätkub energiat anda endast parim Eesti jalgpalli jaoks ja ma olen organisatsiooni ning klubide jaoks päriselt vajalik.