Kodumaise klubijalgpalli 2023. aasta oluline tooniandja oli vaidlus Premium liiga taseme üle. Eurosarjades juhtunu tekitas ahastust, aga 36-voorulise tšempionaadi pakutud põnevus jällegi vaimustust. Kuidas ikkagi Premium liiga taset hinnata?

• Koondisejalgpall 2023, Eesti | Eneseületuste asemel ebameeldivad reaalsuskontrollid
• Koondisejalgpall 2023, maailm | Saudi Araabia tõestas, et võim kuulub neile

Kõige populaarsem mõõdik on eurosarjatulemused. Arusaadav, sest rahvusvaheline võrdlusmoment on tippspordis alati oluline. Esiteks mõjutab see jalgpalli eneseuhkust ja mainet. FC Flora 2021. ja Paide Linnameeskonna 2022. aasta eurosaavutused andsid tervele Eesti jalgpallile põhjuse rinna kummi ajada.

Väga hästi sõnastas spordiuhkuse tunde kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe, keda siinkirjutaja hiljuti seoses Eesti Olümpiakomitee 100. aastapäevaga intervjueeris. "Et mis on uhkuse tunne? See, kui saab öelda: vaata, meie oma võitis, jah, meie-meie, just meie!" sõnas Salumäe Postimehes avaldatud intervjuus.

Teiseks tähendab rahvusvahelisel tasemel saavutatud edu suuremat teenistust, sest jalgpall on Euroopas tohutult menukas. Teiste spordialadega võrreldes oluliselt tihedam konkurents tekitab tulusid, mille eest makstakse võitude eest Eesti jalgpalli kontekstis vägagi märkimisväärseid auhinnarahasid.

Kui rahvusvahelist edu ei ole, jäävad ära ka uhkus ja raha. Uhkus asendub piinlikkusega, mida Eesti klubijalgpall tänavu suvel kollektiivselt koges, sest 10 eurosarjamängust kaotasid Eesti klubid üheksa ja tegid ühe 0:0 viigi. UEFA koefitsiendi-edetabelisse teenitud skoori osas oldi Euroopa 54 jalgpalliriigi seas viimased.

Eurosarjatulemused on seega väga olulised. Aga mõõdikuna puudulikud, sest nende taatlemine on keeruline või isegi võimatu. Asetuste ja loosimise süsteem ei taga võrreldavaid hooaegasid, vaid katsumuste keerukus erineb tohutult. Kui Usain Boltile puhunuks vastutuul 6 m/s, siis ei ole aus võrrelda tulemust 4 m/s pärituulega joostud ajaga, kuna tingimused on liiga erinevad.

Eesti paiknes enne 2023-24 eurohooaja algust UEFA koefitsienditabelis 47. kohal. Meie klubid kohtusid tänavu viie riigi esindajatega. Nendeks riikideks olid Poola (sama tabeli 24. koht), Slovakkia (28.), Rumeenia (26.), Armeenia (39.) ja Fääri saared (43.). Keskmine allajäämine vastas olnud riigile oli 15 kohta per duell.

2022. aasta suvel oli Eesti edetabelikoht 45., meie klubide vastasteks olid Islandi (52.), Malta (46.), Soome (36.), Gruusia (47.), Armeenia (41.) ja Belgia (13.) esindused. Keskmine allajäämine vastas olnud riigile oli 5,8 kohta per duell. Vahe on 2,6-kordne, mis on matemaatilise loogika alusel ikkagi tohutu suur erinevus.

Et segapuder oleks suurem, lisame siia 2021. aasta suve, kui Eesti paiknes enne euromänge 53. kohal. Vastasteks olid Malta (46.), kaks korda Poola (30.), kaks korda Küpros (15.), kaks korda Iirimaa (37.), Belgia (9.), Serbia (16.) ja Gibraltar (49.). Eelringide 7 duelli peale oli keskmine allajäämine vastas olnud riigile 18,1 kohta. Alagrupiturniiri ka sisse lugedes suisa 25,3 kohta.

Ometi tegid Eesti klubid 2021 rekordilise eurohooaja, olles teenitud punktide poolest Euroopa 29. jalgpalliriik (edestati näiteks Bulgaariat, Rumeeniat ja Ungarit). 2022 suvel oli kohaks 44. ja tänavu viimane ehk 54. Nagu näha, puuduvad katsumuste keerukuse ja tulemuste vahel loogilised seosed.

Muidugi ei näita koefitsienditabel aiateibaid, sest mingit süsteemi pingerea tekitamiseks on vaja, sellises on kokku lepitud ja seda eurokohtade jagamisel arvestatakse. Aga absoluutse tõe allikas see edetabel kahtlemata ei ole.

Premium liiga taset rahvusvahelises kontekstis saaks enamvähem täpselt mõõta, kui Eesti neli-viis parimat klubi kohtuksid igal aastal kindlaks määratud kontrollriikides (näiteks Läti, Soome, Fääri saared, Sloveenia) vastava koha saanutega. Paraku pole jalgpallis kirjeldatud mõõdiku tekitamine võimalik.

* * *

Et Premium liiga suutis pakkuda kõigi aegade kõrgeimat taset ja parimat vaatemängu, oli seotud jalgpalliliidu poolt 2020. aasta hooaja eel ellu kutsutud mehhanismile, millega eraldati eurosarjadesse mittejõudnud klubidele 100 000 euro ulatuses Eesti profimängijate palkamiseks.

Meenutuseks, et Flora toonane peatreener Jürgen Henn kiitis alaliidu sammu juba 2021. aasta jaanuaris ehk pärast esimest hooaega. "Kuigi see ehk ei kõrvalt ei paistnud välja, siis treenerina tundsin küll, et mängud ka tabeli tagumise poolega nõudsid meeskonnalt varasemast paremat ettevalmistust ja väljakul suuremat pingutust," sõnas Henn toona.

Seeläbi on hõlbustatud mängijate jalgpalli juures hoidmist, mis omakorda on tõstnud treeningute kvaliteeti. Nimetatud mehhanismi neljandal hooajal kasseeriti Tallinna Kalevi ja Pärnu Vapruse tubliduse näol dividende. Lisaks tuli karikavõitjaks meistrivõistlustel 8. koha saanud Narva Trans. Selles, et Harju JK Laagri oli selgelt kõige tugevam Premium liigast välja kukkunud võistkond, ei kahtle isegi kõige sõgedam taskuhääling*.

Solidaarsus ja kompensatsioonimehhanism on mõistetena äraleierdatud, aga nähtustena toimivad. Mis on Põhja-Ameerika nelja suurema profiliiga (NFL, NBA, MLB, NHL) publikumenu ja äriedu garantiid? Kompensatsioonimehhanismid, mis tagavad nõrgematele mõistlikud võimalused tugevamate edumaa vähendamiseks ja oskusliku tegutsemise korral ka möödumiseks. Status quo on erinevate reeglite abil alati löögi all.

Näiteks draftis saavad esmalt uusi mängijaid valida liiga kõige kehvemad satsid, et tagada eluterve konkurents ning pakkuda publikule verevahetust. NFL-is antakse eelmise hooaja tugevamatele keerulisem ja nõrgematele lihtsam vastaste komplekt.

Jah, ka sellise süsteemi puhul kerkivad esile võimsa(ma)d kantsid, ent näiteks Madridi Reali ja FC Barcelona suguseid liidreid, kel koht esinelikus sisuliselt alati tagatud, Põhja-Ameerikas ei ole. Ka Los Anglees Lakers, Detroit Red Wings ja New England Patriots jäävad sõelmängudelt kõrvale.

Kompensatsioonimehhanismi eduka toimimise parim näide jalgpallis on Inglismaa Premier League, mis korraldas end praegusel moel ja alustel 1992. aastal ning surus vaatamata tippklubide vastuseisule läbi reegli, mille alusel jagatakse liiga teenitud tulusid oluliselt ühtlasemalt kui kombeks mandri-Euroopas.

Just selle otsuse ja mudeli toel on Inglismaa praeguseks saavutanud konkurentsieelise Itaalia ja Hispaania kõrgliigade ees. Tänu nõrgemate teadlikule turgutamisele on kohtumised ootamatumad ja üllatusi sünnib rohkem. Globaalselt selgelt suurima menu põhjuseid on teisigi, osad neist kultuurilised, aga tulude ühtlasem jaotamine on võtmekomponent.

Kompensatsiooni- ja/või solidaarsusmehhanismide kasust võistkonnaalade profiliigadele on olemas tugevait tõendeid, mistõttu ei peaks olema ülearu üllatav, et need on positiivselt mõjutanud ka Premium liiga võistluskeskkonda. Ühe võidu keskmine hind pole Eesti kõrgliigas kunagi varem olnud nii kõrge kui 2023. aastal.

Mida tähendab "võidu keskmine hind"? Pingutus, mida võistkond pidi väljakul üles näitama, et kolm punkti tabelisse saada. Üksikute mängude lõikes see pingutus kõigub, sest sõltub paljudest muutujatest, ent 36-mängulise hooaja peale, kus kõik kõigiga neli korda läbi mängivad, saab keskmist päris hästi tunnetada. Äkki isegi natuke mõõta.

Meistriks tulnud Flora võitis 23 kohtumist, mis on 10-liikmelise Premium liiga ajaloo madalaim näitaja. Neist 23 võidust ainult üheksa olid säärased, kus Flora lõi esimese värava ning oli 70. minutiks vähemalt kaheväravalises eduseisus. Nimetame neid võite pingevaba(ma)teks. Kui üheksa olid pingevaba(ma)d, siis 27 mängu ehk 75% pingelised, mis on väga hea näitaja!

* loodetavasti oli kujund põhjendamatu ning keegi seda lugedes end ära ei tundnud!

* * *

Enamik kodumaises jalgpallis hinnangute andjaid ei tihanud eurosarjas klubisid tabanud krahhi järel lasta üle huulte sõnu "kõigi aegade tugevaim Premium liiga", aga olid varmalt valmis ütlema, et hooaeg oli "kõigi aegade võrdseim". Tegelikult sõltubki kõik vaatenurgast. Et kas liiga tugevust mõõta tippude eurosarjatulemuste või 180 mängu keskmise taseme järgi?

Ilmselgelt jäi Flora eurosarjas varem näidatud tasemele alla. Ilmselgelt oli neil oluliselt keerulisem loos kui 2021 või 2022. aastal. Ilmselgelt poleks ka soodne loos taganud paremaid tulemusi. Usaldusväärseid ja adekvaatseid võrdlusmomente on seda vähem, mida juhuslikumat laadi on võistlus (karika- vs liigasüsteem).

Jalgpallis ongi asjad suhtelised. Ning nii üllatuslik kui see ka pole, siis väide "Premium liiga mänguline tase pole kunagi olnud nii kõrge" ja fakt "Premium liiga klubid esinesid eurosarjas kohutavalt halvasti" EI OLE teineteist välistavad. Need kirjeldavad erinevaid asju, sest, noh, jalgpallis on asjad suhtelised.

Kokkuvõttes tasuks Premium liiga osas vähem nutta ja halada ning oluliselt rohkem uhkust tunda, sest 1,3 miljoni elanikuga riigis on sihikindla tööga ja publikult teenitava vähese tulu kiuste püsti pandud professionaalne* 10 klubiga liiga, kus mängijad enamjaolt kodumaised jalgpallurid ning mille kõik mängud on jälgitavad otsepildis ja teenindatud VAR-iga. See ei ole Eesti jalgpallikultuurkihi juures üldse väike asi!

* ilkumine, et miks profiliigast raamatumüüjaks või disc-golfi-võistlusele minnakse, on kas pahatahtlik või kadedusest tulenev ning ühtlasi ka inimese eneseteostuslikku valikuvabadust mitteaustav. Premium liiga meeskonnad töötavad professionaalsetel alustel ja mahus. Muidugi saab teha paremini, aga Premium liiga ON professionaalne liiga. See on fakt.