Tai sõitis oktoobris Euroopa-turneele B-rivistusega, mille enamik liikmeid olid esimest korda Euroopas. Pärast Gruusias saadud 0:8 kolakat saabuti Eestisse. Lisaks ajavahele ja võõrale keskkonnale tervitas tailasi siin külm ilm. Aga kõige selle kiuste võideldi välja 1:1 viik, mis tähistas Eesti meeste A-koondise lõppeva aasta madalpunkti.

0:5 kaotused Rootsile ja Belgiale kuuluvad paraku "võib ka nii minna" kategooriasse. Tegu oli ikkagi eelmise EM-i 1/8-finalistidega. Ning kodus Aserbaidžaanilt saadud 0:2 kaotus oli väga ebameeldiv, isegi tülgastav tulemus. Aga see ei olnud tohutu üllatus. Kui matši eel jagatuks 100 pähklit kalgi tõenäosusteooria põhjal võimalike lõppskoorivariantide vahel, siis olnuks 0:2 kaotuse kuhi kuue-seitsme suurema seas.

Aga enda jaoks ekstreemsetes tingimustes mänginud Tai B-rivistus oli üksus, kellest Eesti pidanuks kodus igal juhul veenvalt jagu saama. Esitus ja tulemus tekitasid paraku masendust ja nõutust. Niigi negatiivset fooni võimendasid Eesti jalgpalli platsivälised skandaalid. Karpini-foto ja puudulik reaktsioon UEFA otsusele Venemaa noortekoondiste osas polnud ununenud, võimendasid A-koondise nigelat olukorda ja tekitasid niimoodi terve Eesti jalgpalli pihta suunatud kriitikavoo, mis viimase 15 aasta võimsaim.

Nimelt lasub põhiline vastutus Eesti jalgpalli välise kuvandi eest just meeste A-koondisel. Eesti on küll üks väheseid Euroopa riike, kus jalgpall pole igasuguse vaidluseta spordiala number üks, aga eestlased tunnetavad Euroopat paremini kui kunagi varem ja saavad aru, kui tähtis see mäng mujal on.

Tegelikult on täpsem öelda, et jalgpall pole mäng või spordiala, vaid eraldi kultuurivaldkond, mis on end sisse põiminud erinevatesse ühiskondlikesse segmentidesse ja protsessidesse. Eestis sellest pigem niimoodi aru ei saada ja proovitakse vaadata jalgpalli samade mõõdupuude järgi nagu teisi spordialasid.

Eestile ja eestlastele läheb teatavasti väga korda, mida meist arvatakse. Meile meeldib olla viieline õpilane ja uhked spordisaavutused on viieliseks olemise oluline osa. Jalgpallis on ette näidata kaks suurt õnnestumist – Sloveenia, Serbia ja Põhja-Iirimaa edestamine ning EM-i sõelmängudele jõudmine 2011. ja FC Flora pääsemine Konverentsiliiga alagrupiturniirile 2021. aastal. Esimene neist juhtus aga ammu ning teise mõju jäi koroonapiirangute ja pealtvaatajavaenulike algusaegade tõttu tagasihoidlikuks.

Ning Eesti spordis maksab juba pikki aastaid põhimõte, et sini-must-valge all korda saadetu on klubides tehtust palju olulisem ja mõjukam. Seega, kui rahvusmeeskond mängib edukalt, on Eesti jalgpalli kuvand kena. Kui edutult, siis kehv. 2023. aasta lõpus on olukord nukker, sest meeskond jäi valikgrupis viimaseks ning lõi seal kaheksa mänguga ainult kaks väravat.

Tegu oli Eesti meeskonna 16. valikturniiriga pärast iseseisvuse taastamist. Alagrupi viimaseks on jäädud neljal puhul. Kaks esimest valiksarja (MM 1994 ja EM 1996) tõid 20 mängu peale ühe viigi, 19 kaotust ja neli väravat.

Kolmandas valiksarjas läks juba paremini, kui Kadriorus alistati Sergei Hohlov-Simsoni väravast 1:0 Valgevene ning Monacos tehti Mart Poomi hiilgepartii toel 0:0 viik Šotimaaga. Tolles valikgrupis saadi kuue meeskonna seas viies koht ja viimast positsiooni õnnestus vältida enam kui 20 aastat, kuniks 2019 saadi EM-valiksarjas saldoks üks 0:0 viik, seitse kaotust ja kaks väravat.

Thomas Häberli käe all 2021. aastal mängitud MM-valiksarjas teeniti küll kõigest neli punkti, ent löödud üheksa väravat ja valikgrupi neljas koht lubasid seda pidada ikkagi kordaminekuks. Tänavune EM-valiksari oli aga vastik külm dušš, mis paljastas Eesti hapruse. Kõige tugevamas jalgpallimaailmajaos valitseb konkurents, mis ei andesta.

Eesti pole kaugeltki ainuke, kes seda omal nahal tunda saanud. Neljakordne maailmameister Itaalia on vaadanud kõrvalt kahte järjestikust MM-i, Holland ei suutnud jõuda 24 koondise osalusel mängitud 2016. aasta EM-ile, sageli etaloniks toodava Sloveenia jaoks on järgmise aasta EM alles teine finaalturniir viimase 22 aasta jooksul.

Ning 2016 EM-il ja 2018 MM-il kõigi südamed võitnud Island on kahes viimases valiksarjas suutnud edestada kaks korda Liechtensteini ning korra Bosniat ja Hertsegoviinat, ent jäänud alla nii Põhja-Makedooniale, Armeeniale kui ka Luksemburgile. Kõik need näited tõestavad, et meeste A-koondiste konkurents Euroopas on terav ja laiapindne.

Ning Eesti meeskonna tulemused viimases kolmes valiksarjas (24 mängust üks võit, kolm viiki ja 20 kaotust, väravate vahe 13:69) viitavad, et see konkurents pole praegu meie meeskonna jaoks jõukohane. Eestis valitseb veendumus, et jalgpallimeeskond on neis valiksarjades põrunud. Jalgpalli sees ei olda tingimata nii kategoorilised, aga olukorda ei ilustata.

Aga äkki on hinnangu andmise lähtepunkt üdini vale? Äkki ongi Eesti jalgpallikultuur endiselt sedavõrd habras, et sellega Euroopas läbi ei löö. Mängijad ja treenerid sirguvad ning investeeringud ja taristu tekivad ju jalgpalli kultuurkihi pealt. Kui see on (olulisel määral praeguste jalgpallijuhtide kontrolli alt väljas olnud ajaloolistel põhjustel) Euroopa üks õhemaid, siis tulemust näeme platsil.

Muidugi me tahame, et me saaksime Aserbaidžaanist jagu nii üksikus mängus kui ka valiksarja kokkuvõttes, aga kui võrrelda kahe riigi jalgpalli päralt olevaid ressursse (nt mängijate hulk, raha, taristu), siis pole ju ühtegi loogilist põhjust, miks Eesti peaks Aserbaidžaanist üle olema.

EM-valiksari oli valus reaalsuskontroll, et kui esiründaja on vigastatud, veel paar põhimeest puudu ja paar võtmemängijat alavormis, siis polegi Eesti meeskond millekski meeldejäävaks suuteline. Eriti, kui meeskonda ümbritseb erinevatel põhjusel pigem rusuvat laadi emotsionaalne foon.

Õnnestunuks märtsis Austrias kasvõi viigipunkt kätte saada, võinuks aasta minna hoopis teisiti. Aga ka rõõmsam foon poleks andnud garantiid paremate tulemuste osas. Protokoll ei valeta – Eesti meeskond polnud tänavu suuteline ainsakski eneseületuseks. Ilma nendeta me aga Euroopas edu ei koge.

* * *

Paradoksaalsel kombel ootab Eestit ühe mornima valiksarja järel ees ajaloo üks paremaid võimalusi pääseda EM-finaalturniirile. 2022. aastal Rahvuste liiga D-divisjoni võiduga lunastati koht sõelmängudel, kus esimeseks vastaseks on Poola. Mäng toimub Varssavis ja kui Eesti suudab valmistada väga suure üllatuse ja võita, kohtutakse seejärel võõrsil kas Walesi või Soomega mängus, kus kaalul pääse EM-ile.

Võistluste süsteemi kummaliseks pidamine on aus kriitika, ent Eesti meeskonna sõelmängudepääsme naeruvääristamine ei ole. Reeglid oli kirjas ja kõigile teada ning Thomas Häberli tegi 2022 septembris otsuseid seda võimalust silmas pidades. Eesti meeskond sai toona ülesandega eeskujulikult hakkama ja saab nüüd nautida vilju. Nagu mängijad ütlevad, siis see on erakordne ja ainulaadne võimalus.

* * *

Eesti naiste A-koondis esines 2023. aasta võistlusmängudes samas võtmes nagu meeskond ehk hõivas alagrupis täpselt selle koha, kuhu loosimisel kasutatud tugevusgruppide põhjal paigututi. Lihtsalt kui meeskonnal oli selleks alagrupi viimane koht, siis naiskonnal mitte, sest Rahvuste liiga nõrgima ehk C-divisjoni neljandas alagrupis sai Eesti teise koha.

Esimesest loosipotist alagruppi tulnud Iisraelilt saadi kaks selget kaotust (0:5 ja 1:4), edestati madalama asetusega Kasahstani (0:0 ja 1:0) ning Armeeniat (5:1 ja 4:1). Eelmisel aastal MM-valiksarjas kahel korral alistatud Kasahstanile koduse 0:0 viigiga kaotatud punktid maksid naiskonnale võimaluse pääseda B-divisjoni tõusmise sõelmängudele. 51 Rahvuste liigas osalenud koondise seas läks Eestile kirja 41. koht.