Koondisejalgpallis ei näe kaugeltki nii kõrget taset kui klubivutis, sest nappideks päevadeks kogunevatel võistkondadel pole aega kokku sulada, vaid peatreenerid on justkui alkeemikud, kes peavad proovima paekividest kulda valmistada.

• Koondisejalgpall 2023, Eesti | Eneseületuste asemel ebameeldivad reaalsuskontrollid

Ideaalist jäädakse reeglina kaugele, sest koondisevutt on krobelisem ja pragmaatilisem. Ent seda mängitakse kodumaa lipu all, mis tekitab ainulaadseid tundeid nii sportlastes kui ka publikus. Ilmekalt tõestas seda Argentina meeskonna mullune MM-tiitel, mis oli ainuke võimalus tagada Lionel Messi globaalsele kogudusele hingerahu.

Klubijalgpallis saab pasliku mängija puudumisel teha lükkeid üleminekuturul, aga koondisejalgpallis tuleb toimetada piiratud valiku tingimustes. Lisaks pingestab olukorda teadmine, et nurjumise korral avaneb järgmine võimalus alles nelja aasta pärast. Klubijalgpallis mängitakse auhinnad välja igal aastal.

Seega vaatamata tippklubide torisemisele on koondisejalgpall jätkuvalt palavalt armastatud nähtus, mille elujõulisus püsib kõrge, sest mängijatele läheb see endiselt väga korda.

* * *

Naiste jalgpall on maailma kõige kiiremini arenev spordiala. Sinna paigutatakse (suuri) ressursse põhjusel, et nähakse tohutut potentsiaali ja kardetakse parimatest maha jääda. Spordialade evolutsiooniteooria ütleb, et mida varasema arenguetapiga tegu, seda suuremaid samme on võimalik astuda. Küpsematel spordialadel nõuab oluliste marginaalide välja peilimine juba suuremat pingutust ning need pole enam nii määravad.

Naiste jalgpallis käib aga praegu võidujooks, et panna paika eeskujud ja maamärgid. Kaheksast enne tänavust välja mängitud MM-tiitlist neli on võitnud USA, kaks Saksamaa ning ühe Norra ja Jaapan. Nende koht ajaloos on vaatamata edaspidi juhtuvale kindel. Täpselt nagu Uruguail meeste jalgpallis.

Aga ajaloolise tunnustuse järele janunevaid riike on naiste jalgpallis rohkesti. Kanada ja Austraalia suudavad seal erinevalt meeste jalgpallist lüüa kaasa absoluutses tippmängus, Inglismaa ja Prantsusmaa uhkus nõuab neilt mõlemalt kõige kõrgemaid sihte, kusjuures iga ebaõnnestumine on eelmisest oluliselt valusam. Sest kuidas on nii, et Nemad suudavad, aga Meie mitte?

Naiste MM-tiitel on muutunud 10 aastaga varasemast mitu korda ihaldatumaks trofeeks ning käsikäes on kasvanud sportlik tase ja avalik huvi, mis küündib lääneriikides tasemele, et varsti ei ole enam vajalik naiste jalgpallile meeste jalgpalliga teenituga peale maksta, vaid jõutakse finantsilise iseseisvuseni, mis avardab võimalusi oma spordiala suunamiseks.

Oma raha tagab suurema otsustusvabaduse, muudab valdkonna ahvatlevamaks, tõstab professionaalsust ja ametiuhkust. Austraalias ja Uus-Meremaal peetud üheksas naiste MM kätkes endas riske, mis oleksid realiseerumise korral spordiala arengut pidurdanud.

Peamine neist riskidest küsis: kas juhtivad kantsid ehk Euroopa ja Põhja-Ameerika vaimustuvad naiste MM-ist ka siis, kui seda mängitakse teises maailma otsas ja ebamugavas ajavööndis. Euroopa suurte riikide telejaamad olid kahtleval seisukohal ega olnud valmis teleõiguste eest välja käima summasid, mida FIFA soovis.

Gianni Infantino süüdistas Euroopa suuri jalgpalliriike naiste jalgpalli alahindamises, aga muidugi ei olnud telejaamad nõus ostma põrsast kotis. Lõpuks jõuti kompromissini, kus oluliselt suuremaid mööndusi pidi tegema küsitavusi tekitanud väärusega asja müügiks pakkunud FIFA.

Paratamatult tuleb meelde endise FIFA peasekretäri Jerome Valcke'i igihaljas tõdemus, et "MM-i korraldamise vaatevinklist võetuna tuleb vähem demokraatiat asjale kasuks". Kui suurem summa teleõiguste eest olnuks vaja kätte saada Katarilt või Saudi Araabialt, piisanuks emiiri käsust. Euroopas on aga see kuradi demokraatia igatpidi jalus!

* * *

Siit saab sujuvalt liikuda 2023. aasta kõige kaalukama jalgpallisündmuse juurde, milleks oli Infantino meisterlik kombinatsioon, mille tulemusel naaseb meeste MM-finaalturniir 2034. aastal sinna, kus eelmisel aastal oldi ehk Pärsia lahe naftariikidesse.

2030. aasta MM võistluse 100. juubeli tähistamiseks Uruguais ja piirnevates riikides ehk kohas, kus 1930. aastal kõik peale hakkas. 2034. aasta MM Hispaanias ja Portugalis ehk kahes viisakas Euroopa riigis, mis mõlemad hingavad ja söövad jalgpalli. Ning 2038. aasta MM Austraalias, et viia maailma suurim spordisündmus tohutult spordilembesse riiki.

See oleks olnud kaunis stsenaarium mille jaoks oli olemas kõigi nimetatud riikide sisuline nõus- ja valmisolek. Kõik need korraldajad oleks taganud, et jalgpalli MMi kui sündmuse olulisust ei kasutata ebaeetilistel spordipesu eesmärkidel. Aga lääneriikide mõju rahvusvahelises jalgpallis pole selle tagamiseks piisav.

Infantino pani kokku plaani, mis ei jätnud õhku muid sisulisi võimalusi, kui anda 2034. aasta MM-i korraldusõigus seda väga ihanud Saudi Araabiale. See on rahvusvahelises jalgpallis valitsevate jõujoonte reaalsus, millega osas on nendega mitteleppivatel paraku parata üpris vähe.

• Ott Järvela | Infantino sättis asjad nii, et jalgpalli MM kihutab täie auruga Saudi Araabiasse

* * *

Järgmise koondisesuve suursündmusteks on EM-finaalturniir ja Copa America. Pärast Euroopa vastavat sammu hakkasid ka Aasia ja Aafrika mängima oma finaalturniire 24 koondise osavõtul, aga erinevalt Euroopast mõjutab see samm olulisel määral sportlikku taset, muutes selle selgelt kehvemaks.

Euroopa veab aga 24 koondisega võistluse kenasti välja. 2016. ja 2021. aasta EM-id tõestasid, et kvaliteeti meie kodumandril jagub. Kui tunamullu üle Euroopa toimunud finaalturniir ei suutnud hajutatuse tõttu tekitada siirast festivaliatmosfääri, siis uuel aastal Saksamaal see usutavasti probleemiks ei osutu.

Nagu ka Eesti jalgpallisõbrad on loosimistel tunda ja teada saanud, on nõudlus piletite järele erakordselt suur. Seda kinnitavad ka UEFA teated. Jalgpallisõbrad janunevad Euroopa jalgpallipeo järele ning ihkavad sellest kohapeal vahetult osa saada. Turvalisus on murekoht, nagu praegu kõigi (spordi)suurürituste puhul, aga muidu on oodata superägedat jalkafestivali koos kõige sinna juurde kuuluvaga!

Copa America on (ilmselt lõplikult) ära lörtsitud, sest jällegi ei toimu see Lõuna-Ameerikas, vaid Ameerika Ühendriikides ja Põhja-Ameerika koondiste osavõtul. Tihedam side rikka USA-ga on Lõuna-Ameerika jalgpalli jaoks majanduslikult mõttekas, aga paratamatult tähendab see tagasiandmist algupärasuse osas.

Copa America osas 2000ndatel kokku lepitud põhimõtte, et see roteerub 10 Lõuna-Ameerika riigi vahel tähestikulises järjekorras, võib praeguseks raugenuks lugeda, sest erandeid on olnud liialt palju. Ning turniir ise ja ootused pakutavale standardile piisavalt suured, et osad Lõuna-Ameerika riigid pole (üksinda) korraldamiseks võimelised.