Horvaatia alustab nädala pärast oma ajaloo kuuendat MM-i. 1991. aastal iseseisvunud riik teenis oma esimese pääsme ülemaailmsele etendusele 1998. aastal. Seniste turniiridega on välja joonistunud üks ütlemata huvitav muster. Aga milline?

• Belgia kuldset põlvkonda ootab tõehetk – nüüd või mitte kunagi!
• Pole lund, pole jääd, pole probleemi? Kanada noored tahavad tõestada, et jalgpall neid külmaks ei jäta
• Maroko tegi sama hullu lükke nagu Jaapan neli aastat tagasi – kas see viib nad raskest grupist edasi?

Horvaatia jalgpallikoondise MM-i esituste selgitamiseks sobib ideaalselt vanasõna "käsi kullas või seesamune mullas". Nimelt kõik varasemad turniirid on lõpetatud kas medalil või alagrupis. Säärane tava on väga originaalne, sest ükski teine rahvusmeeskond pole suutnud sellist "saavutust" korda saata. Kuidas see neil juhtunud on?

Alustame täiesti algusest ehk horvaatide esimesest kokkupuutest jalgpalli MM-iga. 1998. aastal mängis Horvaatia H-alagrupis, kus rinda pisteti Argentina, Jaapani ja Jamaicaga. Algfaas läbiti kahe võidu ja ühe kaotusega – küllap võib juba aimata, kuhu need teenitud kuus punkti meid edasi viivad ...

2⃣0⃣ years ago today, #Croatia defeated Netherlands 2:1 in Paris to win a historic 1998 @FIFAWorldCup bronze medal 🥉

🏟️ Can #CRO go one better tonight in Moscow? #WorldCupFinal#BeProud #CROENG #WorldCup #Vatreni🔥 pic.twitter.com/vWl30YUgaK — HNS (@HNS_CFF) July 11, 2018

Play-off 'i avaringis aeti Balkanimaade siseasja – võitlustulle astusid Horvaatia ja Rumeenia. Tuginedes eelpool mainitud faktikillule, on selge, et duellist väljusid võitjana horvaadid seisuga 1:0. Kui rumeenlased alistati minimaalselt, siis veerandfinaalis nüpeldati 3:0 Saksamaad. Ees ootas poolfinaal Prantsusmaaga, kuid selleks hetkeks oli horvaatidel toss väljas – vastu võeti 1:2 kaotus. Kolm päeva hiljem alistati sama skooriga Holland – pronksmedalid olidki taskus.

Võinuks arvata, et debüütturniiril sellise avalduse teinud koondis hakkab järgnevatel aastatel kõiki tube tuulutama, aga ei. EURO 2000 uks jäi neile suletuks, 2002. aasta MM lõppes alagrupis. Suurt rolli horvaatide varisemisel mängis nende ühe läbi aegade parima mängumehe Davor Šukeri vananemine. Prantsusmaa MM-il lõi tipuründaja turniiri parimana kuus väravat, Jaapanis jäi ta aga kuivale. 2002. aasta turniir jäi Šukerile viimaseks, aga mitte koondise jaoks.

Neli aastat hiljem oldi taas MM-il. Meeskonna esitused olid südikad, aga 0:1 kaotus valitseva maailmameistri Brasiilia ning viigid Jaapani ja Austraalia vastu tähendasid, et aeg oli koju minna.

Seal istuti pikalt, sest 2010. aasta turniir jäi vahele. Tagasitulek tehti 2014. aastal Brasiilias. Avakohtumine korraldajamaa vastu kaotati 1:3, järgmises mängus materdati 4:0 Kameruni, otsustavas matšis saadi 1:3 lüüa Mehhikolt – taas jäädi pidama alagrupis. Pessimistidele paistis, et 1998. aasta pronksmedal jääbki ainsaks korraks, mil Horvaatia pääseb play-off 'i, aga ees ootas turniir Venemaal.

Ajalooline hõbemedal

2018. aasta MM-ile sõitsid horvaadid madalate ootustega, sest turniiri eel hoiti FIFA edetabelis 20. positsiooni. Endalegi üllatuslikult löödi alagrupiturniiril aga plats puhtaks, kui võidutseti 2:0 Nigeeria, 3:0 Argentina ja 2:1 Islandi üle. Viimaks ometi murti grupifaasist välja.

Kui algfaas oli justkui meelakkumine, siis edasine turniir nii lihtne ei olnud: kaheksandikfinaalis alistati penaltiseerias Taani, veerandfinaalis tehti sama Venemaaga. Poolfinaal Inglismaaga paistis sama teed minevat, kui normaalaeg lõppes 1:1. Kolmas järjestikune penaltiseeria jäi siiski tulemata, sest 109. minutil lõi võiduvärava Mario Mandžukic. Ebanormaalne seeria jätkus – medal oli kindel!

Croatia have reached their first World Cup final! pic.twitter.com/QFzZZsmMm5 — ESPN FC (@ESPNFC) July 11, 2018

Inglismaa alistamine viis horvaadid oma ajaloo esimesse suurturniiri finaali. Vastane oli sama, kes 1998. aasta poolfinaalis ehk Prantsusmaa. Lužniki staadionil peetud matši lõpptulemus oli kurvastav – Horvaatia kaotas 2:4. See-eest võisid mängijad tunda uhkust, sest rahvusmeeskonna ajaloo parim tulemus oli tõsiasi.

Oleme jõudnud ajalooretke lõppu. Kas veider, kuid kohati tulus "normaalsus" saab jätku ka Kataris? Või murtakse piire ehk pääsetakse alagrupist edasi, aga kaotatakse play-off 'is? See selgub järgmise kuu aja jooksul. Küll aga on selge, et selest saab Luka Modrici viimane MM.

Luka Modrić is heading to his fourth World Cup for Croatia:

✅ 2010
✅ 2014
✅ 2018
🆕 2022

The last dance. 🇭🇷 #FIFAWorldCup pic.twitter.com/nmIGBGRTSN — Sporting Index (@sportingindex) November 9, 2022

Modrici viimane vaatus

37-aastane poolkaitsja jooksis esimest korda suurturniiri murule 2006. aastal, kui sekkus vahetusest Jaapani vastu. Kokku on Horvaatia legend osalenud 12 MM-i matšis ning löönud nendes kokku kaks väravat ja andnud ühe väravasöödu. Milliseks kujuneb Modrici neljas ehk viimane ülemaailmne võistlus?

Canada will compete in Group F as team F2 at the 2022 FIFA #WorldCup. Thoughts? 🇨🇦⚽️ pic.twitter.com/8X6QA0myMO — TSN (@TSN_Sports) April 1, 2022

Kataris loositi Modric ja kaaslased F-gruppi. Algfaasis madistatakse Belgia (FIFA edetabeli teine koht), Maroko (edetabeli 22. meeskond) ja Kanadaga (Maailma 42. võistkond). Vaadates vastaseid ja tuginedes ajaloole, peaks teekond justkui lõppema medaliga, aga horvaatide kahjuks pole elu nii must-valge.  

Võimalikud play-off -matšid on Horvaatia jaoks kõike muud kui soodsad – kui õnnestub trügida kohamängudele, minnakse esimeses ringis tõenäoliselt vastamisi Hispaania või Saksamaaga. Kui jalkahiidudele suudetakse tuul alla teha, siis veerandfinaalis läheb elu veel keerulisemaks – kõigi eelduste kohaselt minnakse kokku Portugali või Brasiiliaga. Teekond medaliteni on seega äärmiselt keeruline, aga jalgpallis võib kõike juhtuda.

Kuigi Horvaatia kannab musta hobuse staatust, siis mitte mingil juhul ei tohi alahinnata Modrici maagiat ja suure kogemustepagasiga kaasarhitekte eesotsas Mateo Kovacici (Chelsea), Marcelo Brozovici (Milano Inter), Ivan Perišici (Tottenham Hotspur) ja Andrej Kramariciga (Hoffenheim). Lisaks sellele tuleb silmas pidada ka märgilist mustrit, millele toetudes kujuneb tänavune turniir kas suureks ebaõnnestumiseks või grandioosseks edulooks.

Meeskonna staar – Luka Modric

Kümme korda Horvaatia ja korra ka kogu maailma parimaks jalgpalluriks valitud Modric suurt tutvustamist ei vaja. Legendaarne vanameister on esindanud 2012. aastast vutimaailma absoluutset tippklubi Real Madridi. Modric on Los Blancos 'e põhimehena kroonitud viiekordseks Meistrite liiga võitjaks ja kolmekordseks Hispaania meistriks. Kokku on ta Reali särgis võitnud 21 karikat.

Keskväljavõlur debüteeris rahvusmeeskonna eest juba 2006. aastal. Tänaseks on mees tõusnud Horvaatia rekordinternatsionaaliks – 16 aastaga on ta osalenud 154 mängus. Selle ajaga on ta vastaste võrku saatnud 23 palli ning jaganud 24 väravasöötu. Võrdluseks: klubijalgpallis on ta 686 mänguga skoorinud 75 korda ja resultatiivseid sööte andnud 121.

Happy Birthday Luka Modric

Here he is making his debut for Croatia against Argentina in 2006 pic.twitter.com/Tk5PgReTwT — Classic Football Shirts (@classicshirts) September 9, 2019

Modrici puhul on vanus vaid number passis, sest 40. eluaastale lähenev pallivirtuoos ei ilmuta vähimatki väsimusemärki – käimasoleval hooajal on horvaat osalenud 19 mängus, löönud kuus väravat ja andnud kaks väravasöötu.

Silm peale – Joško Gvardiol

Horvaatia koondise pesamuna Joško Gvardiol on kõigest 20-aastane. Vaatamata oma noorele eale tõusis keskkaitsja mullusel hooajal Saksamaa kõrgliigaklubi RB Leipzigi põhimeheks, kui osales kõikide sarjade peale kokku 46 kohtumises. Tänavu on 185 sentimeetrine tagalaturvamees esindanud Leipzigi 17 kohtumises.

Rahvusmeeskonna debüüdi sai ta kirja möödunud suvel, kui maavõistluse raames külastati Belgiat. Pooleteise aastaga on Gvardiol saanud mänguminuteid 12 koondisematšis, neist 11 alustas ta põhikoosseisus. Keskkaitsja üheks suurimaks trumbiks on kiirus, mis tähendab, et teda saab kasutada ka vasakkaitsjana, kui seda peaks vaja minema.

Suurim mure – kes lööb väravaid?

Horvaatia koondise eesliini on peaaegu alati juhtinud hirmuäratav tipuründaja. Iseseisvuse saavutamise järel ehk 1991. aastal kollitas vastaseid Davor Šuker, kelle 45 tabamust on tänaseni rahvusmeeskonna läbi aegade parim tulemus. Šuker riputas putsad varna 2002., viis aastat hiljem tõusis lavalaudadele Mario Mandžukic.

Mandžukici koondisekarjäär lõppes 2018. MM-i järel. Vahepealse ajaga jäi ründaja arvele 33 väravat. Viimased neli aastat pole horvaatidel aga säärast väravatemasinat olnud. Kes hakkab skoorima?

Vaadates horvaatide koosseisu, võiks põhiraskust kanda Ivan Perišic, kes on koondise eest löönud 32 väravat. Vasakpoolkaitsja väravatesaldo on hiilgav, aga viimases kümnes koondisemängus on ta skoorinud vaid kaks korda: möödunud oktoobris Küprose ja eelmise aasta novembris Malta vastu. Samuti on ta tänavusel klubihooajal Tottenham Hotspuri eest kirja saanud 19 kohtumist, väravaid aga mitte ühtegi.

Vaadates 2022. aasta Rahvuste liiga grupifaasi, peaks skoorimise eest justkui vastutama hoopis Luka Modric. Tõsi, et eelmine lause kõlab veidi totralt, aga peetud kuues kohtumises oli Modric samas ainus, kes suutis lüüa rohkem kui ühe värava.

Teised võimalikud skooritegijad on Andrej Kramaric, kes on sel hooajal Bundesligas skoorinud 12 mängus kolm korda, ning Horvaatia kõrgliigas 15 mängust 11 tabamust kirja saanud Marko Livaja. Valikud pole kiita, aga jalgpallis võidab teatavasti see, kes skoorib rohkem – väravaid on vaja.

Peatreener – Zlatko Dalic

Zlatko Dalic asus Horvaatia rahvusmeeskonna juhiks 2017. aastal. Esimese asjana lubas horvaat, et kui koondisega MM-finaalturniirile ei jõuta, siis pakib ta oma asjad kokku ja lahkub treeneritoolilt. Teatavasti nii ei läinud ja Dalic vedas satsi Venemaale, kust tuldi koju hõbemedalitega.

56-aastane Dalic on koondist juhendanud 62 mängus. Võite on ta teeninud 33, viike 12. Võitude arvult paigutub ta läbi aegade Horvaatia peatreenerite nimekirjas kolmandale reale, teda edestavad vaid Miroslav Blaževic ja Slaven Bilic, kellel on vastavalt 36 ja 42 triumfi.

Enne Horvaatia koondist juhendas Dalic seitset erinevat jalgpalliklubi. Neist kolm tegutsevad treeneri kodumaal, üks Albaanias, kaks Saudi Araabias ja üks Araabia Ühendemiraatides. Seega võib öelda, et mees metsast tuli, nägi ja viis horvaadid oma ajaloo parima suurturniiri tulemuseni. Kas ta suudab seda tulemust korrata või lausa parandada? See selgub Kataris.

Marko Susi: Horvaatia koondis on tänavuse turniiri must hobune. Eelmisel MM-il jõuti finaali, abistavaks faktoriks olid üpris lihtsad vastased (Taani, Venemaa ja ainus eliitsats Inglismaa). Kuigi tänavusel turniiril on eeldatavad play-off-vastased kõvasti võimsamad ning eesliini kahurvägi selgelt nõrgem, siis kõhutunne ütleb, et horvaadid võivad ka seekord midagi uskumatut korda saata. 

Mängud alagrupis:

K, 23. novembril kell 12.00 vs Maroko (Al Khor)
P, 27. novembril kell 17.00 vs Kanada (Doha)
N, 1. detsembril kell 17.00 vs Belgia (Umm Al Afaei)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: Dominik Livakovic (Zagrebi Dinamo), Ivica Ivušic (Osijek), Ivo Grbic (Atletico Madrid).

Kaitsjad: Domagoj Vida (Ateena AEK), Dejan Lovren (Zenit), Borna Barišic (Rangers), Josip Juranovic (Celtic), Joško Gvardiol (RB Leipzig), Borna Sosa (Stuttgart), Josip Stanišic (Müncheni Bayern), Martin Erlic (Sassuolo), Josip Šutalo (Zagrebi Dinamo).

Poolkaitsjad: Luka Modric (Real Madrid), Mateo Kovacic (Chelsea), Marcelo Brozovic (Milano Inter), Mario Pašalic (Atalanta), Nikola Vlašic (Torino), Lovro Majer (Rennes), Kristijan Jakic (Frankfurdi Eintracht), Luka Sucic (RB Salzburg).

Ründajad: Ivan Perišic (Tottenham), Andrej Kramaric (Hoffenheim), Bruno Petkovic (Zagrebi Dinamo), Mislav Oršic (Zagrebi Dinamo), Ante Budimir (Osasuna), Marko Livaja (Spliti Hajduk).