Soccernet.ee viimane üldine Meistriliiga kokkuvõte käsitleb neid kategooriaid, mida eelnevalt veel lahti harutatud pole. 

Soccernet.ee on viimase kümmekonna päeva jooksul esitanud enda nägemuse hooaja parimatest ja halvimatest. Need kokkuvõtted, mille lingid leiad käesoleva uudise kõrvalt, ei pretendeeri aga lõplikule tõele, vaid on mõeldud abimaterjalideks.

Järgmisel nädalal avaneb traditsiooniline suur hääletus, kus valid just Sina koos teiste Soccerneti külastajatega lõplikult välja hooaja tõelised sangarid.

Kellest saab Tarmo Neemelo (2005), Marek Lemsalu (2006), Juha Hakola (2007 & 2008), Sander Puri (2009), Sander Posti (2010) ja Aleksandrs Cekulajevsi (2011) järel uus Meistriliiga fännide lemmik, seda otsustad just sina!

Parim treener

Hooaja jooksul vahetas neli klubi peatreeneri välja. Lisaks tavapärastele uste paugutajatele Ida-Virumaalt nägid ust enda seljataga sulgumas Martin Reim Floras ja Kristjan Tiirik Tammekas.

Martin Reim valiti kahel eelneval hooajal meistriks tulles Meistriliiga parimaks treeneriks, kuid kolmandal hooajal ei suutnud ta ründajate põua ja meeskonda seganud palgaprobleemide taustal edu korrata. Lõppeva lepingu eel otsustati ta kolm vooru enne lõppu Marko Lelovi vastu vahetada. Lelov on alustanud suurepäraselt, purustades Paide, alistades Kalju ja hoides meeskonna hõbemedali kursil.

Igor Prins on tõstnud Nõmme Kalju medalinoolijast tiitlifavoriidiks ning tema teisel täispikal hooajal haaratigi Eesti kõrgeim autasu veenva ülekaaluga enda kätte. Marko Kristal tegi samal ajal FC Levadiaga noorenduskuuri järel üle ootuste hea hooaja, hoides Meistriliiga ühe noorima meeskonna viimase ringini kulla- ja viimase vooruni hõbedakonkurentsis.

Aleksei Jagudin oli taas selleks meheks, kes ebaõnnestunud hooaja alguse järel Narva kaptenita jäänud laeva edukalt sadamasse tüüris. Sillamäe Kalevis ebaõnnestunud Valeri Bondarenkot asendav leedulane Algimantas Briaunys suutis ka teise Ida-Virumaa hiiu tulemused hooaja lõpus ülesmäge viia.

Meelis Rooba käe all tegi Paide Linnameeskond jällegi amatöörklubide konkurentsis platsi puhtaks. Juulis Tiirikult Tammeka ohjad üle võtnud kreeklane Joti Stamatopoulos on andnud tartlastele uue hingamise ja võitleb viimase vooru eel püsimajäämise eest, mis veel viimase ringi alguses näis võimatu missioonina.

2011: 1. Martin Reim, 2. Meelis Rooba, 3. Igor Prins
2010: 1. Martin Reim, 2. Marko Kristal, 3. Igor Prins
2009: 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008: 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006: 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005: 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli

Parim publik/fännid

Nõmme Kalju püsib kodumängude külastatavuse edetabelis esikohal (keskmiselt 325 pealtvaatajat), kuigi mitmetest suurtest üritustest hoolimata on nende keskmine number kukkunud eelmise hooajaga võrreldes peaaegu 200 jagu. Kadriorus peetud suurürituste toel on teisel kohal Levadia (273), kellele järgnevad Tartu Tammeka (251) ja Flora (227).

Aktiivse fänluse osas on enim silma paistnud Kalju, Flora ja Sillamäe Kalev, kes on pea alati häälekalt esindatud ka võõrsilmängudel. Hooaja lõpu eel on hoo sisse saanud ka Tammeka võõrsilreisid. Elavat kaasaelamist võib kohata veel Levadia, Tallinna Kalevi, Paide ja Kuressaare mängudel. Omadele sõidavad üle Eesti järele ka Viljandi toetajad.

Üha rohkem kohtab staadionitel valgusrakette ja muud pürotehnikat. Kalju, Flora ja Levadia fännid on selle sanktsioneerimata kasutamise eest oma klubidele ka rahatrahve kaasa toonud, hooaja lõpuosas on enamjaolt jõutud legaalse tulevärgini.

Eraldi väljatoomist väärib jällegi Tartu fännide veebiprojekt ToetanTammekat.eu, mis on fänluse ja meeskonna tutvustamisel teinud midagi Eestis ennenägematut.

2011: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Tammeka
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora

Aasta mäng

Eelmiste aastate hääletused näitavad, et parimateks mängudeks loetakse esiteks suurte rivaalide omavahelisi thrillereid ja teiseks üllatuspomme. Sellest lähtuvalt teeme siin ka omapoolsed pakkumised (mis võivad viimase vooru näol muidugi veel konkurente juurde saada):

Hooaja esimene ja üks enim kõneainet pakkunud üllatuspomme lõhkes juba varakevadel Lillekülas (Flora-Kuressaare 0:1 (31. märts)), kui Mihhail Lavrentjevi suurepärased tõrjed ja Märten Pajunurme värav juhatasid sisse saarlaste üllatusterohke ja florakate pettumusterohke hooaja.

Kalju-Flora 2:0 (14. aprill) kaks nädalat hiljem samas kohas oli märgilise tähendusega tänavuse tiitliheitluse osas - Flora ei suutnud peakonkurentidega heideldes võrdset mängupilti mitte kuidagi tulemuseks vormida. Kuressaare-TKalev 3:3 (21. aprill) pakkus hooaja ühe mälestusväärseima tagasituleku, kui 78. minutil sisse vahetatud Pelle Pohlak muutis lõpu eel 1:3 kaotusseisu viigiks.

Levadia-Flora 5:4 (20. august) läheb ajalukku Igor Morozovi kübaratrikiga penaltipunktilt. Uskumatuid pöördeid pakkunud mängus tuli Flora välja 1:4 kaotusseisust, aga 6. lisaminuti penaltile enam vastata ei jõudnud.

Septembris astus Kalju lõvisammudega tiitli suunas, pöörates Levadiaga kohtudes mängulõpud enda kasuks. Kalju-Levadia 2:2 (1. september) otsustas palju, kui Kristen Viikmäe 89. minuti värav Kalju kaotusest päästis. Üllatused jätkusid ka sügisel, kui Trans-Kuressaare 1:2 (4. september) tõi saarlastele läbi aegade esimese võidu Transi üle ning Tammeka-Trans 2:1 (15. september) sütitas tartlased hooaja lõpus tagasi püsimajäämisheitlusse. Flora-Levadia 1:2 (29. september) jättis Flora sel aastal Tallinna derbides ainsagi võiduta ja taastas hõbedakonkurentsi.

Hooaja lõpufaasis küttis pingeid eelkõige püsimajäämislahing, mis pakkus mitmeid mälestusväärseid mänge. Tammeka-Kuressaare 2:2 (6. oktoober) nägi tartlasi 0:2 kaotusseisust välja tulemas ja äärepealt ka võitu võtmas. Kuressaare-Viljandi 3:3 (27. oktoober) pakkus jällegi ühe saarlaste võimsa tagasituleku, kui viimase veerandtunniga väljusid nad 1:3 kaotusseisust.

2011: 1. Flora-Kalju 3:3 (3. juuli), 2. Kalju-Flora 3:0 (10. september), 3. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoober)
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juuli), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoober), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoober)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. september), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juuni), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. november)

Aasta ämber

Piinlikust tekitavaid intsidente oli sel aastal Eesti jalgpallis oluliselt vähem kui eelnevatel, tuleb (vist) rõõmuga tõdeda. Mullusele selle kategooria valitsejale, Konstantin Nahki Hitleri-žestile ei ole tänavu midagi vastu panna.

Ühe ja teise rumalaga siiski maha saadi. Tõenäoliselt kuulub siia alla Transi järjekordne ämber välistreeneri valikul. Sergei Prihhodkot saatis sama saatus, mis Juri Svirkovit aasta tagasi - kahvatu alguse järel võttis kohalik Jagudin ohjad üle ja juhtis meeskonda oluliselt tulemuslikumalt kui võõrad mehed.

Stanislav Pedõk suutis väravat kaitstes sel hooajal suuremaid prohmakaid vältida, ent rumal närvikaotus 10. aprilli mängus Tallinna Kaleviga tõi talle rumala punase kaardi ja loovutas esikindad tükiks ajaks Mihkel Aksalule.

Väravavahi eksimustest üks silmapaistvamaid oli Kalevi leegionäri Eric Ntambue Tshibangu poolt 6. oktoobril sisse imetud pall. Karol Metsa löök 40 meetri pealt ei olnud pealelöögina mõeldudki, aga hõljus üle väravavahi lati alla. Tshibangu vahetati poolajal pingile ning see on siiani tema ainus mäng Eesti Meistriliigas.

Sami-Sander Kivi omavärav otse karistuslöögist tähistab selle hooaja üht kõige eriskummalisemat juhtumit. Esiteks oli tegemist Kuressaarele ülimalt musta päevaga, sest nad hävisid Kaljule kodus 0:9 ja Kivi viibib seejuures ise Kaljust Kuressaares laenul. Teiseks kõlab aga omavärav otse karistuslöögist ebareaalsena ning seda kinnitavad ka jalgpallireeglid, mille kohaselt ei oleks tohtinud väravat ära lugeda.

Ometi nii see värav sündis, sest väravavaht Mihhail Lavrentjev ei olnud tagasisööduks valmis, ning peakohtunik Toomas Nõmmiste luges selle ka ära. Kohtuniku eksimust võib samuti pidada aasta ämbri kandidaadiks.

Flora ründaja Siim Luts teenis 22. septembri võõrsilmängul Tartus avapoolaja lõpus rumalalt teise kollase kaardi ning teel riietusruumi näitas ta vastasfännidele keskmist sõrme, mille eest määrati talle veel täiendav mängukeeld.

2011: 1. Konstantin Nahki Hitleri-žest, 2. Levadia tehniline kaotus Kuressaarele, 3. Zakaria Beglaršvili põgenemine Florast
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest

Aasta ebaõnnesõdur

Martin Reim viis Flora kahel eelneval aastal meistriks, kuid jõudis sel sügisel klubi finantsprobleemide tulemusel olukorda, kus hõbeda eest võitlema jäänud meeskond ei teinud isegi ühistreeninguid. Samuti on ta nimetanud palgaprobleeme üheks põhjuseks, miks Flora suurtes duellides otsustavatel hetkedel järjekindlalt kõrbes.

Valeri Bondarenko sõlmis eelmise aasta lõpus Sillamäe Kaleviga 2+1 aasta pikkuse lepingu ning klubi eeldas oma väljaütlemiste kohaselt pikka koostööd. Veidi rohkem kui pool aastat hiljem näidati talle aga juba ust, nii et meeskonna ülesehitamine jõudis vaevalt alata.

Michael Patrick Kaltenhauser oli hooaja esimesel poolel tihtipeale Tammeka päästeingliks, kuid lahkus klubi tasemes pettununa juba enne suve. Väravavaht ei jõudnud ära oodata suve teist poolt, mil tartlased uute täienduste toel hooaja hoopis võimsamalt lõpetasid.

Vjatšeslav Zahovaiko on viimastel aastatel palju ringi rännanud ning lootis kodumaale naastes taas regulaarset mänguaega saada. Suur osa kolmekuulisest lepingust Sillamäe Kaleviga läks aga vigastuse nahka ning tagatipuks on ta ka tervenemise järel varumeheks jäänud.

Tervisega seotud ebaõnnesõdureid on tavapäraselt veel mitmeid. Näiteks Kuressaare põhikeskkaitsja Märt Kluge pidi hooaja enne suve keskpaiga lõppenuks lugema. Tammekale taas appi tõtanud poolkaitsja Ando Hausenbergi hooaeg lõppes veelgi varem, juba teise mängu järel. Tallinna Kalevi ja Eesti noortekoondise kaitselootus Taavi Viikna jäi hooaja algusest kõrvale ning taandus lõpuks tipptasemelt.

2011: 1. Boriss Dugan, 2. Rauno Alliku, 3. Siim Luts
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov

Suurim samm tagasi

Albert Prosa lõi eelmisel aastal Tartu Tammeka eest uskumatud 22 väravat ja temast oodati sel aastal Flora põhilist ründejõudu, kuid profiklubis on kogunenud hooajaga vaid 7 tabamust. Mullu tõusis ta Meistriliiga fännide lemmiku hääletusel koguni kolmandat kohta jagama, tänavu jääb ta sellest ilmselt väga kaugele.

Flora eelmise hooaja üks võtmemängijaid Nikolai Mašitšev on taandunud põhikoosseisu ja varumeestepingi joonele. Terve aastaga on ta kogunud vähem mänguminuteid ja löönud vähem väravaid kui eelmisel aastal poole hooajaga.

Veel mõne aasta eest üheks Eesti suurimaks keskkaitselootuseks peetud Aleksei Jahhimovitš vajub üha sügavamale Flora pingile ning kogus sel aastal Karl Palatu ja Karol Metsa järel minimaalselt mänguaega.

Levadia ajaloo suurim väravakütt Vitali Leitan alustas hooaega meeskonna kogenuima mängumehena, kuid jäi kiiresti noortele jalgu ning suvel loobus klubi tema teenetest.

Meistriliiga 2009. aasta väravakuningas Vitali Gussev naasis vigastusterohke välismaa perioodi järel kodumaale, kuid ei ole leidnud endist vormi ning tegi ühes Transiga küllaltki pettumustvalmistava hooaja.

Saksamaa madalamatest liigadest Floraga liitunud noortekoondiste ründaja Aleksei Belov ei vastanud meisterklubi ootustele ning saadeti edasi Viljandisse laenule, kus ta on samuti pigem silmapaistmatult esinenud.

Bulgaariast kodumaale naasnud Daniil Ratnikovist oodati Tallinna Kalevi võtmemängijat, aga tervisehädade kaasmõjul aitas ta meeskonda minimaalselt.

Viljandi eelmise hooaja üks säravamaid mängijaid Andrei Veis tegi kahe hooaja vahel paljulubava ülemineku Sillamäele, kuid jäi seal enamuse ajast pingile. Juba suvel naasis ta amatöörtasemele, lüües käed Paide Linnameeskonnaga.

2011: 1. Aleksei Jahhimovitš, 2. Martin Tšegodajev, 3. Aleks Mones
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt

Aasta tagasitulek

Nõmme Kaljuga liitunud ja aastate järel taas Meistriliigas väljakule jooksnud Tihhon Šišov ja Vitali Teleš mängisid klubi esimese meistritiitli kindlustamisel olulist rolli. Šišovi jaoks tähendas see ühtlasi tagasitulekut klubijalgpalli, sest lepinguvaidluste tõttu Aserbaidžaani klubiga oli ta eelmistel aastatel pidanud leppima vaid koondisemängudega.

Ingemar Teeveri naasmine Saksamaalt koju, aga Kalju asemel Levadiasse, oli suve enimarutatud üleminekuks. Ta ei suutnud küll avaldada meeskonnale sellist mõju, mis lubanuks tiitliheitluses püsida, kuid tähtsaid väravaid on ta löönud küllaga. Sealhulgas duubel Florale, mis hoiab Levadiat siiani hõbedakonkurentsis.

Vladislav Ivanov jõudis samuti välismaalt Eestisse tagasi, kuigi Narvas sündinud Venemaa kodakondne näeb selles vaid ajutist peatuspaika. Igatahes on ta olnud nii hooaja esimesel poolel Sillamäel kui ka teisel poolel Narvas ülioluliseks ründejõuks, lüües mõlema meeskonna eest kahekohalise hulga väravaid.

Kristjan Tiirik ja Martin Hurt alustasid hooaega Tammeka treeneripaarina, aga naasid meeskonna kehva käekäigu tõttu peagi mõlemad ka ise tippjalgpalli. Vorm on ajutine, kuid klass jääb - seda on nad ilmekalt tõestanud.

Karel Voolaid on üks kõige kummalisema karjääriga tegelasi üldse, kui vaadata vaid teenistuslehte. Vähe sellest, et ta jõudis tippu kõigepealt treenerina ja alles pärast seda mängijana, tegi ta tänavu kaheaastase vaheaja järel tagasituleku ning on 35-aastasena jälle Paide põhitegijate hulgas.

2011: 1. Alo Bärengrub, 2. Kristen Viikmäe, 3. Tiit Tikenberg
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov