Millal viimati juhtus, et Delfi spordiportaali tosinast tipmisest artiklist neli räägivad Premium liigast, nagu oli seis neljapäeva keskpäeval? Küsimus on retooriline, piltlikustamaks kirjeldatud pentsikut olukorda.

Delfi on pika puuga Eesti loetuim spordiportaal ning selle staatuse säilitamiseks ja tugevdamiseks peavad nad hõlmama erinevaid sihtgruppe, mille jaoks peab sisu olema mitmekesine. Ainuke asi, millega tohib ja peab lugejat uputama, on Ott Tänak ja autoralli.

Ülejäänud teemade puhul tuleb talitada supermarketina ehk pakkuda võimalikult laia valikut, kus on saadaval kõik, aluspükstest ja želatiinist alustades ning lavendliseebi ja odratanguga lõpetades. Konstantin Vassiljevi ja Mihkel Järviste nagistamine kolmapäevases FC Flora – Tartu Tammeka mängus (0:0) ning sellele järgnenud sõnumirahe andis aga kodusele jalgpalliliigale prominentse positsiooni.

Muidugi oli ka soodsaid asjaolusid. Esiteks tõik, et sisuliselt mitte mingeid muid võistlusi praegu ei toimu, mis tähendab, et iga toimuv võistlus pälvib tähelepanu ka spordiajakirjanduselt, keda see muidu ei huvitaks (teisipäevasel Legion – Levadia kohtumisel töötas 13 ajakirjanikku-fotograafi, mis on tavapärasest 11 võrra rohkem). Teiseks oli konflikti üheks osapooleks Vassiljev, kes on aastate jooksul koondisesärgis pakutud kauniste hetkede tõttu Eesti kõige armastatum tegevjalgpallur.

Meenutame põgusalt, mis juhtus. Kohtumise lõpus ei andnud Vassiljev audisisseviskest palli Tammekale tagasi, kuigi viimased seda eeldasid, mille peale ütles Järviste Vassiljevile koledasti. Järgmisel hommikul Järviste vabandas. Jalgpalliliit hindas, et distsiplinaarmenetluseks alust pole (mõistlik otsus!).

Siinkohal üks seni varju jäänud, aga oluline infokild. Kolm minutit pärast verbaalset kokkupõrget ehk 90+4. minutil viis Vassiljev palli rünnakule, kui Järviste proovis teda (ebaõnnestunult) peatada. Tolle episoodi 90+1. minutil juhtunuga seostamine pole asjakohane, sest Vassiljevi rünnakule sööstmist saatis Tammeka peatreeneri Kaido Koppeli ülivaljuhäälne korraldus oma mängijatele: "Võta ta maha! Võta ta maha!", mis oli tolles hetkes taktikaliselt ülimalt mõistlik nõuanne isegi siis, kui hinnaks oleks olnud teine kollane kaart (nii Järviste kui ka Tauno Tekko, kes tolles episoodis Vassiljevi hoogu pidama proovisid saada, olid juba ühe kollase kaardi saanud), sest mängu lõpuni olid jäänud vaid mõned sekundid ja Tammeka kaitses viiki.

Tänases Postimehes selgitas Vassiljev oma nägemust täpsemalt: "See, et ma palli tagasi ei anna, oli minu otsus ja ma ütlesin seda kohe. […] Fair play on mõeldud selle jaoks, kui on tõesti vigastuseoht või keeruline olukord. Siis pole ka minul palli tagastamisega probleemi. Kui räägime aga krampidest, siis ... jalgpall ongi selline spordiala, kus üks meeskond paneb tempot ja kui teine ei saa sellega hakkama, tekivad krambid. […] Veel kord, see oli minu poolt täiesti teadlik otsus."

Muuseas, sellele, et Vassiljev tegutses läbimõeldult, viitab ka kolmapäevase intsidendi hargnemine, sest ta teatas Tammekale aegsasti, et ei anna palli neile tagasi. See, et Vassiljev mängib audi karistusala suunas lõikavale Mark Anders Lepikule, ei olnud Tammekale üllatus, sest Flora kapten oli neile seda selgesõnaliselt ütelnud ja nood olid seda ka kuulnud, sest olid omakorda pärinud: miks sa ei anna?

Tegemist oli olukorraga, kus kahe võistkonna arvamus fair play'st lahknes diametraalselt. See oligi konflikti põhjuseks. Mis asi aga on fair play? See on kokkulepe, mida järgitakse usus, et vastane talitab vähemalt sama eetiliselt kui sa ise. Kui ühe osapoole usk lööb mingil põhjusel vankuma, hakkab murenema ka kokkulepe. Just see kolmapäeval juhtuski.

Õigus ja õiglus võivad jalgpallis olla ka subjektiivsed

Kui Vassiljev oli veendunud, et Tammeka on veetnud aega fair play vaimu mitte järgides, siis ei olnudki tal ju õigust palli vastasele tagasi anda. Muidu käitunuks ta oma meeskonna suhtes ebaausalt. Kui tugevad Kevin Aloe krambid olid, teab vaid ta ise. Kui Tammeka kaitsja tundis, et need on piisavalt tugevad, et võivad ta paari hetke pärast jalust niita, polnud muud varianti, kui murule jääda. Muidu käitunuks Aloe meeskonna suhtes vastutustundetult.

Kui asjad olid nii, nagu eelmises lõigus kirjeldatud, käitusid mõlemad oma sisemise veendumuse järgi õigesti ja õiglaselt. Aga kontekst – 90+1. minut, skoor 0:0, mängutempo allasurumine Tammeka poolt, soosiku Flora kuklas vasardanud teadmine, et suured rivaalid Levadia ja Kalju olid 2. voorus olnud võidukad – tekitas sedavõrd tugeva ebakõla, et olukord läks käest ära. Kahe leeri õigus ja õiglus ei leidnud mingit puutepunkti.

Siinkohal tasub meenutada palju tähelepanu pälvinud juhtumit Inglismaa esiliigas (Championship), kui mullu augustis mängitud käimasoleva hooaja 1. voorus jäi Leeds Unitedi poolkaitsja Mateusz Klich vigastatuna murule, aga vastane Bristol City jätkas mänguga. Vahetuspinkide juures puhkes suurem tülitsemine, mis lahenes õnneks ilma eemaldamisteta. Nagu võis eeldada, polnud Klichil midagi tõsist viga ja ta jätkas mänguga.

Küll aga pälvis kogu juhtum Suurbritannias laialdast tähelepanu ning Bristol City pidas vajalikuks läkitada kohtumise järel esiliiga 23-le ülejäänud klubile märgukiri, mille sisu oli: palun võtke teadmiseks, et meie mängijatele on antud juhised jätkata alati ja kõigis olukordades mängimist, mängu katkestamise otsustes usaldame kohtunikku.

See, muuseas, polnud mitte midagi muud, kui vastaste hoiatamine, et nad järgivad jalgpallireegleid, mis ei kohusta kedagi mitte mingis olukorras palli auti mängima. Tavapraktika on, tõsi küll, sageli erinev. Ons põhjuseks mängijate vahel valitsev kollegiaalsus ja usaldus või hoopiski võltsvagadus ehk kartus sattuda avalikkuse pahameele alla, nagu juhtus Bristol City ja Vassiljeviga? Idealistid pakuvad vastuseks esimest, pragmaatikud teist varianti. Tõde võib asuda hoopis kuskil kolmandas kohas.

Fair play jalgpallis ja Schrödingeri kass

Bristol City – Leeds ja Flora – Tammeka juhtumid on küll samast valdkonnast, aga mitte lõpuni analoogsed. Esimeses oli kohtunikul teoorias võimalik sekkuda ja mäng ikkagi seisma panna. Põhjuseks saab tuua, et tema meelest oli vigastus niivõrd tõsine, et nõudis kohest sekkumist (kohtunikud kuritarvitavad seda varianti aegajalt teadlikult, sest leiavad, et see on mängu ohjes hoidmise eesmärki silmas pidades mõistlik kompromiss/ohverdus).

Audisisseviske puhul säärast lahendust ei ole (valeauti, oleme ausad, täitsa igalt poolt ikkagi välja ei võlu!), mis toobki kaasa olukorra, kus puudub see, kes avaks kasti ja fikseeriks, ons Schrödingeri kass elus või surnud? Kuniks eksisteerivad mõlemad variandid, puudub harmoonia. Enamasti saabub see harmoonia ilma kohtuniku sekkumiseta, sest mängijad lepivad ise kokku, kas kass on elus või surnud ehk kas vajadus fair play'ks on või ei ole.

Aga alati see nii ei lähe. Kolmapäeva õhtul Lillekülas oli üks säärane kord.

Lõpetuseks aga mõtteharjutus kõigile, kes Vassiljevi talitusviisi suunas kriitikanooled lendu lasid. Kas need olnuks täpselt sama teravad ja jõulised siis, kui tal olnuks FC Flora särgi asemel seljas Eesti koondise oma? NB! Vastake ausalt, mitte nii, nagu sooviksite end vastavat ...

PS! Kui Luis Suarez tõrjus 2010. aasta MM-i veerandfinaali lisaajal, 120+1. minutil väravajoonelt käega Ghana pealelöögi, oldi Uruguays tema üle varjamatult uhked!