Saksamaal toimuva EM-finaalturniiri korraldusdirektor Philipp Lahm rõõmustab oma värskes kolumnis selle üle, et alagrupifaas on läinud käima terve portsu põnevate mängudega. Loomulikult teeb talle rõõmu seegi, et võõrustajad on alustanud kahe võiduga ning meeskonda on seejuures vedanud noorema põlvkonna talendid Jamal Musiala ja Florian Wirtz.

See turniir inspireerib, ja kuidas veel! Avamängu 10. minutil lükkas Florian Wirtzi värav Šotimaa vastu kõik käima. Mu seitsme-aastane tütar kattis kõrvad kätega, sest lärm staadionil oli tema jaoks liiga vali. Aga teda lohutas märk, mille üks Šotimaa fänn talle hiljem ulatas. See on nüüd tema jaoks nagu aare.

Sellest hetkest peale on Saksamaal käinud pidu. Paar päeva hiljem viibisin Dortmundis Türgi ja Gruusia mängul. Atmosfäär oli kirjeldamatu, olen harva midagi sellist kogenud. Mõlema meeskonna toetajad viisid mängijad viimase piirini. Isegi peatribüünil seisid kõik püsti ja mängult oli võimatu hetkekski pilku pöörata. Olen väga õnnelik, et mul õnnestus seal olla.

EM-i tase on seni olnud suurepärane ja oleme saanud osa väga kirglikust jalgpallist, sest kõigil 24 osalejal on tugev kogukond, kes neid toetab. Nägin fotosid Thbilisist, kus täisstaadion jälgis, kuidas Gruusia oma ajaloo esimeses EM-finaalturniiri mängus peaaegu viigipunkti välja võitles. Avalikud vaatamisvõimalused on geniaalne lüke.

People watching #TurGeo @EURO2024 LIVE at Mikheil Meskhi stadium in Tbilisi

Photo @RTavisupleba pic.twitter.com/ds3SKO1Rui — Katie Shoshiashvili (@KShoshiashvili) June 18, 2024

Minu pilk püsib muidugi Saksamaal. Kolm korda komistanud meeskond on taas konkurentsis. Jumal tänatud, sest võõrustajate edu on turniiri jaoks tähtis. Nüüd võime lõpuks näha taset, mis pikalt peidus püsis. Mu 11-aastane poeg ei ole oma elu jooksul varem edukat rahvuskoondist näinudki. Tema jaoks on kaks järjestikust võitu midagi täiesti uut.

Jälgin mänge ka professionaali pilguga - vaatan meeskondi ja konkreetseid mängijaid. Kes kerkib maailmaklassi? Kes jätab turniirile jälje? Kes kasutab EM-i hüppelauana? Sakslasena pean kohe mainima Florian Wirtzi ja Jamal Musialat.

Saksamaal on kahe sellise jalgpalluriga vedanud. Mõlemad on tohutult andekad poisid, kes innustavad ja annavad lootust. Torkab otsekohe silma, et nad on erilised. Mõlemad julgevad igal hetkel vastast ette võtta ning on valmis palli pärast võitlema. Wirtzil on suurepärane esimene puude, ta suudab osavalt tempot muuta ja näeb hästi väljakut - vaadake või tema väravat Šotimaa vastu.

Second win! Thanks for the great support Stuttgart 🫡🇩🇪 #euro2024 pic.twitter.com/727olgJ4q3 — Jamal Musiala (@JamalMusiala) June 19, 2024

Musialat on pea võimatu pallist eemal hoida. Ta suudab ka paigaltstardist alustades vastase üle mängida. Kui vastane koguneb karistusala ette ja pargib bussi, leiab Musiala mooduse, kuidas bussist mööda pääseda. Avamängus nimetati ta parimaks ja Ungari vastu lõi ta jälle värava.

Väljaku viimane kolmandik on nende tööpõld, kus nad väravaid löövad ja ehitavad. Ründavad mängijad püüavad rohkem fännide pilku, triblamine ja väravalöömine on populaarsemad kui kaitses seismine. Eriti kehtib see laste puhul - mu poja lemmikud on just Musiala ja Wirtz, ta kannab kordamööda särke numbriga 10 ja 17.

Eriti meeldib mulle Wirtzi ja Musiala puhul see, et nad on meeskonnamängijad, kes ei unusta platsil kordagi kaaslasi. Nad jooksevad palju ja aitavad kaitsetööd teha. Samuti on nende intervjuude põhjal selge, et nad mõtlevad meeskonnast kui tervikust.

21-year-old Florian Wirtz: ✅
21-year-old Jamal Musiala: ✅ pic.twitter.com/o5MSTuJ4w5 — B/R Football (@brfootball) June 14, 2024

Lisaks on nad noorusele vaatamata ka oma klubis edukad. Musiala värav Kölni vastu 2023. aasta mais tegi Bayernist Saksamaa meistri. Wirtz võitis Leverkuseniga sel hooajal nii liiga kui ka karika. Mõlemad oskavad tulemuse eest vastutada ning nüüd teevad nad seda ka koondises. Jalgpalli mängitakse võidu nimel.

Mõlemad on juba loomu poolest andekad, jalgpalli jaoks loodud. Seetõttu on põnev vaadata nende arengut, mida vormib keskkond, ning jalgpallurite jaoks on selleks klubi. Kui tahad olla edukas, peavad sul olema kindel roll ja suurepärased kaaslased, kes suudavad sinust maksimumi välja pigistada. Musiala ja Wirtziga on praegu kõik väga hästi.

Kui vaatan neid mängimas, mõtlen vahel enda karjäärile. Minu esimene turniir oli 2004. aasta EM Portugalis ja olin siis 20-aastane, kõigest pisut Musialast ja Wirtzist noorem. Me ei võitnud seal ainsatki mängu ja kukkusime välja, kuid isiklikus plaanis suutsin end vasakkaitsja kohal kehtestada. Ka Musiala on juba tagasilööke kogenud - 2022. aasta MM-il jäi ta koondisega pidama alagruppi. Wirtz lõi aga tänavuse EM-i avavärava, sellal kui mina sain samaga hakkama 2006. aastal.

FLORIAN WIRTZ IT HAD TO BE HIM

SCORING THE OPENING GOAL OF #euro2024 🇩🇪😮‍💨⚽️

What a season he’s had! Came back from an ACL. It’s not stop his ability at all! pic.twitter.com/k8OG6fnk5G — TheSecretScout (@TheSecretScout_) June 14, 2024

Neil päevil oma kodumaal ringi reisides ja staadionitel istudes tabab mind kerge nostalgiahoog. Meenuvad mälestused võitudest, vigastustest ja kaotustest. Nii tunneb ilmselt iga jalgpallur, kes vaatab oma kodumaa koondist mängimas ja mõistab, kui haruldane kogemus on mängija jaoks rahvusvaheline turniir.

Soovin nii Wirtzile kui ka Musialale südamest parimat, sest neil on kõik olemas, et endast kümneks aastaks märk maha jätta. Aga iga jalgpallur on täpselt nii hea nagu tema viimane mäng. Loeb see, mis on nüüd ja praegu. Meil on nüüd ja praegu käimas turniir, kus inimesed tähistavad ja kogevad ühiselt eurooplaseks olemist. See annab mulle indu, et jalgpallis veel pikalt tegutseda.

--

Copyright: Oliver Fritsch / Zeit Online

113-kordse Saksamaa koondislase, aastatel 2010-14 ka koondise kaptenipaela kandnud Müncheni Bayerni legendi Philipp Lahmi kolumnid ilmuvad Soccernet.ee veergudel kokkuleppel väljaandega Die Zeit.