Maailm kulgeb iga päevaga üha enam rütmis, kus üllatus järgneb teisele. Ning ikka juhtub midagi, mis tekitab pettumust. Jalgpall pole siin erand. Heidame pilgu viiele heale ja viiele halvale ilmingule möödunud Premium liiga hooajast.

• Vaata ja loe parimaid ja halvimaid üleminekuid, parimaid noori ja vanameistreid, enim arenenud mängijaid, samuti parimaid kaitsjaid, parimaid poolkaitsjaid, parimaid ründajaid ja väravavahte ning parimaid treenereid, fänne, suuremaid ämbreid jne.

Juba 16. aastat järjest võtab Soccernet.ee ühes koduse vutihooaja lõppemisega hetke, et vaadata aastale tagasi ja teha kokkuvõtteid. Selles kiiresti muutuvas maailmas on lihtsalt vaja pidepunkte: olgu selleks siis kell 21 algav AK, laupäeviti ikka ja jälle eetrisse minev "Õnne 13" või Soccernet.ee hooaja kokkuvõtted.

Kui viimase pooleteise nädala jooksul oleme seni keskendunud peamiselt mängijatele, siis hooaja suurimate üllatuste ja pettumuste kategoorias vaatleme laiemaid tendetse. Seejuures osa muredest ja rõõmudest kipuvad ikka aastast aastasse korduma või mõnele teisele osapoolele kaela langema. Mis siis tänavusest aastast näppude vahele jäi? Vaatame üle!

NB! Siin ja edaspidi pakutavad "eelnimekirjad" on sündinud toimetuse ühise hääletuse tulemusel ja koostatud vaid tutvustaval eesmärgil. Lõplik fännide lemmik selgub suurel hääletusel, kus igaüks saab valida endale meelepäraseimad Premium liiga pallurid. Hääletus avatakse päev pärast hooaja lõppu ehk 6. detsembril ning parimate valimiseks on aega kaks nädalat.

Hooaja suurimad üllatused

Klavan maandus kodumaal

22. mail mängis Ragnar Klavan Serie A viimases voorus Cagliari eest Genoa vastu kõik 90 minutit. Tegu oli ta hooaja 15. kohtumisega - enamat ei lubanud seganud vigastus ja koroonaviirus. 30. juuni hilisõhtul teatas Cagliari Klavani ja veel kuue palluri klubist lahkumisest.

1. juulil kell 14 toimus A. Le Coq Arenal Paide loožis pressikonverents, mis oli pühendatud eesootavatele euromängudele Wroclawi Slaskiga, aga ka hooaja teise poole plaanidele. Peatreener Vjatšeslav Zahovaiko ning mängijad Henri Anier ja Andre Frolov rääkisid oma jutud ära, misjärel täitis ruumi ootus ja elevus. Hetkeline paus ning koos president Veiko Veskimäe ja spordidirektor Gert Kamsiga astus tuppa Ragnar Klavan, seljas Paide särk.

Klavan oli juunis mõelnud ka karjääri lõpetamisest. Välismaal, kus talle kindlasti pakkumisi oleks leidunud, ei soovinud ta pere ühisel otsusel jätkata. Paidega sõlmis ta 1,5-aastase lepingu. "Mõningad välispakkumised olid, aga väga konkreetseks jutt ei läinud. Hing ihkas koju tagasi tulla," ütles Klavan, kes on ka Veskimäe äripartner. "Nüüd olen kindel, et mul on sajaprotsendiline motivatsioon Eestis mängida," kinnitas ta. Kui Klavani saabumine Premium liigasse oli kõige üllatavam, siis oli see tegelikult hea jätk pikaaegsete koondislaste Henrik Ojamaa ja Sergei Zenjovi Eestisse naasmisele, tänu millele on liiga saanud juurde ohtralt kvaliteeti.

Flora tõestas Premium liiga rahvusvahelist taset

Kui varem oli Eesti klubi eduka eurohooaja kriteeriumiks ühe vastase alistamine ning kõik muu oli juba absoluutne boonus, siis tänavusega tõstis FC Flora lati väga-väga kõrgele. Kõigepealt alistati Malta klubi Hibernians 5:0 (2:0 ja 3:0), siis jäädi 1:3 (0:1 ja 1:2) alla Varssavi Legiale - kes on Euroopa liiga alagrupiturniiril alistanud nii Leicester City kui ka Moskva Spartaki -, pärast mida oldi ülilähedal Euroopa liiga play-off'i jõudmisele. Küprose klubilt Omonialt võõrsil saadud 0:1 kaotus pöörati ju kodus ringi 2:1 võiduks ning tugevuselt teisest eurosarjast langeti 4:5 kaotusega penaltiseerias.

Teekonda jätkati värskes Konverentsiliigas, kus alistati iirlaste Shamrock Rovers 5:2 (4:2 ja 1:0) - tasuks Eesti jalgpalliajaloo esimene pääs eurosarja alagrupiturniirile. Ning sealgi pole kuivale jäädud: Famagusta Anorthosisega tehti kaks 2:2 viiki, viimati alistati aga 1:0 Belgradi Partizan. Kui aastaid piirdus Flora euroteekond kahe matšiga, siis tänavu on selja taga juba 13 (!) mängu. Neist on saadud kuus võitu, kaks viiki ja viis kaotust. Need on enneolematud numbrid.

Aasta tagasi oli Premium liiga UEFA rahvusliigade pingereas 53. kohal, eespool vaid Andorrast ja San Marinost. Täna on Eesti 45. kohal. See tabel moodustub klubide viimase viie hooaja eurosarja tulemuste põhjal. Selle konkreetse hooaja edetabelis on Eesti aga lausa 27. kohal, Soome ja Küprose vahel, eespool Venemaad, Bulgaariat, Sloveeniat, Ungarit, Lätit, Leedut ja paljusid teisi.

See kõik ei oleks võimalik, kui poleks aastatepikkust süsteemset tööd, aga ka paranenud tasemega ja ühtlasemaks muutunud liigat. Ei ole ju Flora tänavu Premium liiga suveräänne liider - enne viimast vooru ollakse esikohta hoidvast Levadiast punktiga maas, sest koguni kaheksas mängus on võiduta jäädud. Eesti on aastaid olnud mudas ja ei saa välistada, et tulevikus oleme jälle - aga praegu on siinne jalgpall üle hulga aja tõusuteel ning seda tuleb nautida.

Levadia masinavärk lõpuks töötab

Üheksakordne Eesti meister Levadia pole viimastel aastatel oma peamist eesmärki saavutada suutnud. Pärast 2014. aasta viimast triumfi lepiti viiel aastal järjest hõbedaga. Mullu jäädi aga Premium liigas suisa pronksile, kaotades meistrile Florale koguni 23 punktiga. See oli suur vahe.

Talvel keeras Levadia jälle kõvasti vinti peale, tuues klubisse hulga välismaalaseid ja töötades veelgi professionaalsemalt kui kunagi varem, luues mängijatele üsna ideaalilähedased tingimused. Koosseis oli suur ja võrdne, mis tekitas küsimuse, kuidas suudetakse kõiki õnnelikuna hoida.

Aasta esimese poolega selgus, et mitmete võõrleegionäridega mindi taas alt, tehes suvel sel rindel korralik verevahetus. Välja vahetati ka spordidirektor, kui seni selles ametis olnud Sergei Pareiko lahkus ja treenerina töötanud Tarmo Kink tema rolli üle võttis. Aga kollapsi ei järgnenud. Kolm suvist täiendust - Milan Mitrovic, Maximiliano Ugge ja Marko Putincanin - ronisid koheselt algkoosseisu ja on aidanud oma kogemustega võistkonna mängu parandada. Peatreener Marko Savici lähenemine ja väljamõeldud üritused kambavaimu tõstmiseks on satsi liitnud väga ühtseks löögirusikaks. Levadia on üle aastate väga-väga lähedal, et oma eesmärk saavutada ...

Algselt oli selle teemapunkti pealkirjaks "Levadia närv pidas vastu". Kolmapäevane 1:5 kaotus Florale sundis seda veidi korrigeerima. Ent endiselt on kõik nende enda kätes, et teha suurepärane hooaeg. Kui aga pühapäeval oma minimaalseks sulanud edu maha peaks mängitama, muutub see kõik farsiks ja suureks pettumuseks. Siis jääks vaid tõdeda: vähemalt näidati hambaid. See on Levadia tõestada, et nende närv ikkagi pidas vastu.

Kožuhhovski tõstis Kuressaare uuele tasemele

Kuressaare mängijate leerist on olnud kosta, kui ebatavaline on olukord, kus ise ollakse juba puhkusel, samal ajal kui liiga veel käib. Viimastel aastatel on oldud alati viimasena puhkusele suunduja, sest ikka ja jälle on tulnud üleminekumänge mängida. Tänavu mitte!

Hooaega alustati küll täiesti katastroofiliselt viie järjestikuse kaotusega ning veel augustikuuski oldi Premium liigas viimasel kohal, kuigi võrdselt oli mängitud nii Paide kui Levadiaga. Järjepidev töö aga kandis vilja, meeskond ei kaotanud usku ukrainlasest peatreeneri Roman Kožuhhovski plaani ja nägemusse ning koos suurenenud treeninggrupi ja liitunud Karl Mööliga hakkasid asjad üha paremaks minema.

Esmalt alistati üheksa-aastase pausi järel Flora. Seejärel jättis Kožuhhovski karikamänguks Tartu Tammekaga osa põhimängijaid koosseisust täitsa välja või lihtsalt pingile. Matš kaotati, aga sama nädala lõpus kohtuti omavahel liigas ning siis juba täiskoosseisuga mängides tõusti tabelis kaheksandaks.

September läbiti kaotuseta, oktoobris tuldi Flora vastu 0:2 kaotusseisust välja 2:2 peale ja novembris võideti mõlemad mängud kuivalt. Kuues koht jäi küll kätte saamata, aga oma ajaloo parim tulemus seitsmenda positsiooni näol tehti ära. Sügisene Kuressaare oli nii mänguliselt kui tulemuste mõttes täiesti uus tase, mis lubab neil uue aasta kontekstis veelgi suuremalt unistada. Seni on elu näidanud, et Kožuhhovski usaldamine tasub ära.

Tabeli tagumine pool näpistas tippe

Juba mullu rõõmustasime hooaja kokkuvõtetes, et tänu solidaarsusmehhanismidele on nüüd vibra sees enne igat mängu ja suureskoorilisi malakaid on vähemaks jäänud. Tänavu on mammutvõite isegi rohkem olnud, ent peamiselt on need seotud Pärnu Vaprusega, kes suutis siiski oma parematel päevadel võita esinelikust Nõmme Kaljut ja viigistada Paide Linnameeskonnaga.

Lahjem oli vaid Tartu Tammeka saldo, kes sai Kaljult ja Paidelt mõlemalt korra punkti. Tulevik seevastu viigistas kaks korda Floraga ning võitis nii Paidet kui Levadiat. Kuressaare saldosse jäid lõpuks Flora käest võit ja viik, Paidelt viik ning Kaljult võit. Kokkuvõttes jättis tabeli tagumine nelik omavahelistes mängudes esinelikuga viimased võiduta 12 mängus 48-st. Veerandil juhtudel.

Et tippvõistkonnad kaotasid pärapidajatele senisest rohkem punkte, aga olid samal ajal eurosarjades edukamad kui viimastel aastatel, näitab Premium liiga tänavust senisest kõrgemat keskmist taset.

Eelmiste aastate suurimad üllatused:

2020: 1. Paide hõbemedal, 2. Tuleviku vinge hooaja algus, 3. Flora ülevõim
2019: 1. Paide Linnameeskond medaliheitluses, 2. Noortega Flora edukas nii kodus kui ka Euroopas, 3. Vladislav Kreida ja Erik Sorga murranguline esiletõus
2018: 1. Kaotuseta Kalju, 2. Eesti meister selgus viimases voorus, 3. Tabeli teise poole võimekus mängida esinelikuga jalgpalli
2017: 1. Pijpers tõstis noored florakad otse tippu, 2. Tulevik röövis kolmelt suurelt punkte, 3. Uued tuuled väljaku kõrval (Fantasy, ringidepõhine turunduskampaania, meedia kasvanud analüütilisus)
2016: 1. Tiitliheitlus lõpuni välja, 2. Infoneti tõus tippu, 3. Tammeka fantastiline start
2015: 1. Flora nooruslik triumf, 2. Otseülekannete plahvatuslik kasv, 3. Uued tuuled tabeli lõpus
2014: 1. Tiitliheitlus lõpuni välja, 2. Tammeka südikas hooaeg, 3. Flora ennenägematud publikunumbrid
2013: 1. Otseülekannete tohutu kasv, 2. A-koondislaste naasmine meistriliigasse, 3. Ettearvamatud tulemused
2012: 1. Levadia noorenduskuuri tulemus, 2. ToetanTammekat.eu, 3. Veelgi ühtlasem tase
2011: 1. Paide võimas edasiminek, 2. Väravarekordi langemine Cekulajevsile, 3. Aina ühtlasem tase
2010: 1. Flora nooruslik tärkamine, 2. Tammeka võimas areng, 3. Uus treenerite põlvkond
2009: 1. Sillamäe võimas esiletõus, 2. Levadia euroedu, 3. Tammeka uued jõud
2008: 1. Kalju uued tuuled/publikunumbrite tõus/fänluse areng, 2. Teleülekanded, 3. Sillamäe võimas tagasitulek
2007: 1. Tallinna Kalevi esiletõus, 2. Levadia euroedu, 3. Esiliiga tugevus
2006: 1. Levadia jõudmine UEFA põhimängudele, 2. Vapruse ja Ajaxi südikas esinemine, 3. Tammeka võimas areng

Hooaja suurimad pettumused

Tammeka totaalne krahh

Viiendalt kohalt üheksandaks ja üleminekumängudele. Daamid ja härrad, see on vabalangus. Aastaid südilt pusinud, vahepeal lausa tuld andnud Tartu Tammeka on lagunenud kildudeks. Tugevast tabelikeskmikust on kõigest ühe aastaga saanud mannetuse kehastus, mis seisab silmitsi liigast välja lendamisega.

Mis on läinud valesti? Klubi jäi mugavustsooni ja selles on puudu ambitsioonikusest. Tammeka arvas, et nad on ilma eriliselt pingutamata tabeli keskosa võistkond, kes väikeste lüketega võiks tõusta esikolmikusse. Reaalsuses ülehinnati oma võimeid. Talvel toodi küll klubisse koondislane Taijo Teniste, kogenud ohutekitaja Sander Kapper ja potentsiaalikas ründaja Kevin Mätas, ent lahkujaid oli rohkem ja võistkond jäi õhemaks. Loodeti oma noorte esiletõusule ja osa mehi visatigi vette, aga nad ei ujunud vajatud tasemel. Nii polnud võimalik taset säilitada, rääkimata sammust edasi.

Kompoti muutsid keerulisemaks vigastused, mille tõttu olid eriti auklikud Tammeka kaitseliin ja keskväli. See omakorda röövis stabiilsuse ja muutis tartlased kaitsemängus totaalselt kohutavaks. Kui mullu lasti omale mängus lüüa keskmiselt 1,5 väravat, siis tänavu 2,4. Et ründetegevus jäi sarnasele tasemele, ongi pilt selge - kehv kaitse tiris Tammeka auku. Noorte esindusvõistkonna juures kasutamine jättis ühtlasi nigelasse seisu duubli, mis langes Esiliigast välja. Kaido Koppeli treeneripingil Dmitrijs Kalašnikovsi vastu vahetamine on küll klubisse toonud veidi särtsu, aga sõltumata teise üleminekumängu tulemusest vajab Tammeka korralikku restarti. Mugavustsoonist on vaja välja tulla.

Tugeva esineliku purunemine

Aastaid on Eesti tippjalgpall toiminud kujul, kus hooaja eel seavad neli klubi endale eesmärgiks meistritiitli, mille nimel nad siis omavahel heitlema asuvad. Need neli klubi peavad end üldiselt teistest natuke paremaks ja väärtuslikumaks. Nad tahavad olla suured ja mängida Euroopas. Väikesed klubid neid ei huvita ja pigem nähakse viimastes takistust, mis ei luba neil piisavalt kiirelt areneda.

Aga miks me räägime esinelikust? Juba kaks aastat ei ole meil tugevat esinelikut. Kui mullu lahutas tabeli neljandat Nõmme Kaljut meistrist Florast 31 punkti, siis praegu on neljanda Kalju ja liidri Levadia vahe 32 punkti. Hooaja eel ütles Kalju president Kuno Tehva: "Meie eesmärgiks on ainult üks tulemus – tulla Eesti meistriks. Kõik ülejäänu oleks pettumus. Kas-kõik-või-mitte-midagi mentaliteet on Kaljus alati au sees olnud." 32-punktiline vahe on ju katastroof selliste eesmärkide juures!

Negatiivne on ka see, et Paide ei suutnud teha sammu, mida nad varjamisi lootsid. "Peame arvestama seda, et me oleme tipu lähedal ainult ühe aasta olnud. Kui sel aastal ei õnnestu tiitlit võita, siis peame vaatama peeglisse ja mõtlema, kus meil midagi puudu jäi," ütles Paide tegevjuht Jaanus Pruuli aasta alguses prohvetlikult. Vahetab ju klubi selle hooaja järel välja peatreener Vjatšeslav Zahovaiko. Pruuli sõnas hooaja eel, et tiitel oleks "kõikide asjade ideaalne õnnestumine" ja "oleme endiselt väike klubi, põhiline on olla jätkusuutlik".

Teatava stabiilsuse on Paide nüüd leidnud, sest kui viimasel kahel aastal kaotati meistrile 16 punktiga, siis hetkel on vahe liidriga 18 silma, aga see võib viimase vooruga nii väheneda kui kasvada. Et ka Ragnar Klavani, Mihkel Aksalu ja Hindrek Ojamaaga täiendatud võistkond koos oma seniste staaride Henri Anieri, Siim Lutsu, Sergei Mošnikovi, Andre Frolovi, Edgar Turi ja Joseph Salistega ei suutnud Tallinna tippudega vahet vähendada, on kahetsusväärne. Nii nimekalt võistkonnalt oleks oodanud Florale ja Levadiale lähedamale jõudmist. Viimase lasi Paide endast hoopis hooga mööda. Mida ühtlasem ja ka laiem on tabeli tipp, seda parem.

Teine hooaeg järjest koroona tõttu kihvas

Koroonaviiruse laialdane levik keeras juba 2020. aasta korralikult tuksi. Tänavu ei olnud erand. Koroona hakkas tembutama juba hooaja ettevalmistuse lõppfaasis. Paide, Levadia, Trans, Tulevik, Flora, Kuressaare, Legion - viirus murdis järjest ja saatis võistkondi isolatsiooni. Hooaja algus lükkus edasi: esmalt superkarikas, seejärel ka esimesed Premium liiga mängud. Siis läks liiga kuidagi käima, uued mängude edasilükkamised, Kalju sai pihta, tuli koondisepaus ja Eesti rahvusesindus langes samuti isolatsioonidesse. B-koondis mängis ära ja koroona mõju jõudis Vapruse ja Tammekani.

Hooaja esimeste kuude jooksul jõudsid kõik Premium liiga klubid olla isolatsiooni(de)s. Mõni mitu korda. Mänge lükati edasi nii mõnepäevase varuga kui ka halvemal juhul esialgsel mängupäeval. Tiitlikaitsja Flora jaoks algas liigahooaeg alles 11. aprillil, samal ajal kui Levadia ja Vaprus pidasid esimese matši 13. märtsil. Suvel olukord stabiliseerus, sest võistkondade vaktsineeritus ja võrdlemisi suur Covid-19 läbipõdemise protsent hoidis isolatsioonid eemale. Ometi tuli teha otsus, et hooaega ei õnnestu täismahus ära pidada.

Sügisel läks aga asi jälle käest ära. Muuhulgas lükkas Eesti Jalgpalli Liit (EJL) edasi mänge olukorras, kus võistkonnast oli üks mängija eneseisolatsioonis. See praktika läks tugevalt vastuollu Euroopas laiemalt valitseva praktikaga, kus koroonaviirusesse nakatunud või lähikontaktsuse tõttu eneseisolatsiooni sattunud mängijasse suhtutakse kui vigastatud pallurisse, kelle tõttu ei pea jalgpallielu peatuma. EJL valis aga teise tee ja läks lausa äärmusesse, kui Eesti valitsuse sätestatud piirangud ei lubanud madalamates liigades kiirtestide alusel mängudes osaleda, seisatades seepeale sisuliselt kogu amatöörjalgpalli.

Lisaks alaliidu otsustele mõjutasid hooaega tugevalt ka valitsuse piirangud, mis teatud perioodil väljendusid publikukeelus või -piirangutes. Piirangud ühelt poolt ja inimeste kasvanud ohutunne teiselt poolt suretas elu staadionitel suuresti välja.

Publikunumbrite pöördvõrdeline langus sportliku edasiminekuga

Kogu eelnev jutt ehk ohutunne, keelud, piirangud ja ebastabiilsus sõid inimeste niigi nigela harjumuse staadionitel käia. Kui 2019. aastal oli liiga keskmine publikunumber 364 ja parima klubi Flora oma 711 ning mullu liiga näitaja 327 ja parima klubi Flora oma 698, siis tänavune keskmine publikunumber on hetkel 269 inimest. Parima klubi Vapruse näitaja on 495.

Kolme klubi - Kuressaare, Transi ja Legioni - kodumänge ei ole terve hooaja peale külastanud kokku isegi 1000 inimest. Legioni aasta keskmine pealtvaatajate arv on 96. Sügise jooksul on saanud tavapäraseks, et nädalavahetuse mängudest paaril on ca 50 pealtvaatajat. Need numbrid on täiesti masendavad. Kahtlemata on vähese publikuhuvi taga riiklikud piirangud (näiteks koroonapassi nõue), inimeste kasvanud ohutunne, kehv sügisilm, nigel infrastruktuur pealtvaatajate jaoks jne. Aga kindlasti ei ole tegu ainsate põhjustega, miks rahvas tribüünidele ei jõua. Ja need põhjused on vaja välja selgitada ning nendega tegeleda.

Premium liiga on oma sportliku taseme, kvaliteedi ja vaatemängulisuse poolest paremas seisus kui võib-olla kunagi varem. Ent inimesi ei ole ... Sellest on siiralt kahju! Juba ainuüksi mängijad vääriksid väljakul pakutava pinnalt enamat. Kuigi numbrid on tänavu langenud, siis kuuldavasti ollakse kogukonnajuhtide programmiga liidus rahul ning see jätkub. Loodetavasti suudavad need spetsialistid siis uuel aastal inimesed staadionitele tagasi tuua!

Mannetud võõrleegionärid

Iga hooaja eel tõstatavad teatud klubid arutelu, et äkki võiks Premium liiga välismängijate piirang suurem olla. Praegu on see viis pallurit võistkonna kohta. Koos duubliga on võimalik klubisse tuua kuni kaheksa võõrleegionäri, kellest viis saavad mängupäeval koosseisu kuuluda. Mitmed klubid ongi enda ridadesse toonud üle viie välismaalase. Kuna piirang on ju osa arvamuste kohaselt liialt karm, võiks eeldada, et kõik, kes tuuakse, on kvaliteetsed. Elu näitab, et üldiselt ei ole. Mis kasu on aga keskpärastest võõrleegionäridest, kellele makstakse üldiselt Eesti mängijatest kõrgemat palka?

2021. aasta on võõrleegionäride koha pealt olnud eriti karjuvalt masendav. Tänavuse liiga kümne parima väravalööja seas pole ainsatki Eesti passita jalgpallurit. Viimati valitses sama seis, kus kõik kümme parimat võrgusahistajat olid kas Eesti kodakondsed või Eestis sündinud ... 20 aastat tagasi. Ka väravasöötude esikümnes pole tänavu ühtegi võõrleegionäri. Zakaria Beglarišvili on küll rahvuselt grusiin ja tema figureerib mõlema pingerea tipus, ent tema tuli talvel Soomest Eestisse ikka kui oma koju. On ta ju Eesti kodanik.

Tiitlit jahtiv Levadia vahetas suvel välja neli võõrleegionäri ja sai alles siis enam-vähem kätte otsitava taseme. Talvel toodud välismaalastest on hooaja jooksul stabiilset taset näidanud vaid Ernest Agyiri. Paide läks võõrleegionäridega alt, Kalju sai keskpärase kvaliteedi, Tammeka põrumisest Daniils Skopenkoga räägitakse ilmselt veel aastaid anekdoote, Tulevikul läks oluliselt paremini kui mullu (aga astusid ka mõne diiliga ämbrisse ja stabiilsus oleks kõigil võinud parem olla), Legion tabas võrdlemisi hästi märki, Transi saldo jäi head-halvad skaalal miinusesse.

Samal ajal mängib Flora ainult Eesti jalgpalluritega Konverentsiliiga alagrupiturniiril. Mõistagi keegi ei ütle, et see on ainuõige või -võimalik tee. Kahtlemata mitte, sest Eestis pole lõpuks piisavalt rahvusvahelisel tasemel jalgpallureid, et kõik suudaksid sama edukalt Euroopas mängida. Samas on see näide, kus võidumängus Partizani vastu käisid väljakul 18-aastased Daniil Kuraksin ja Rocco Robert Shein, heaks eeskujuks, et alati pole mõtet või vaja silmad kinni omale konteineriga suvalisi välismaalasi tuua lihtsalt selle pärast, et nad on välismaalased. Sai ju ka Levadia selles mõttes hea õppetunni, et hoolimata piiri tagant toodud meestest võivad raskuse endale õlgadele võtta ka kodumaised jalgpallurid.

Eelmiste aastate suurimad pettumused:

2020: 1. Levadia ja Kalju võimetus pakkuda konkurentsi, 2. Narva Transi hooaeg, 3. Koroona nullis suure osa kogukonnajuhtide heast tööst
2019: 1. Transi kurbnaljakas treenerite-tsirkus, 2. Aleksandar Rogici ehitatav superklubi jäi tühjade pihkudega, 3. Jõuetud sammud Eestist edasi 
2018: 1. Euroopas lati alt läbi, 2. Kalevi suutmatus tulemusi teha, 3. Nurjunud hooaja algus
2017: 1. Sillamäe koosseisu- ja rahaprobleemid, 2. Suureskoorilised hävingud, 3. Paide profisats oodatust kehvem
2016: 1. Publikunumbrid, 2. Tarva mannetu punktisaak, 3. Noorte kesine pealetulek
2015: 1. Kalju äravajumine, 2. Viljandi sukeldumine kuristikku, 3. Sillamäe hambutus
2014: 1. Kihlveoskandaal, 2. Masendav Tallinna Kalev, 3. Esimese ja tagumise poole selge eraldumine
2013: 1. Tallinna Kalevi kihlveoskandaal, 2. Jätkuvalt leige publikuhuvi, 3. Tallinna Kalevi finantskrahh
2012: 1. Flora korduvad palgajamad, 2. Publikunumbrite paigalseis, 3. Noorte kesine pealetulek
2011: 1. Ajaxi peksukotistumine, 2. Tammeka paigalseis, 3. Levadia mandumine
2010: 1. Kihlveoskandaalid, 2. Publikunumbrite langus, 3. Flora palgaskandaal
2009: 1. Põnevuseta tiitliheitlus, 2. Flora kõrge kukkumine, 3. Kalju täitumata ootused
2008: 1. TVMK kadumine, 2. Kihlveoskandaalid, 3. Klubide raske majanduslik olukord
2007: 1. Publikunumbrite vähenemine, 2. Balti liiga häving, 3. Levadia lepingujamad
2006: 1. Neemelo kadunud sära, 2. Publikunumbrite langemine, 3. FC TVMK allakäigutrepp

Eelmiste aastate enim arenenud meeskonnad:

2020: 1. Paide Linnameeskond, 2. Viljandi Tulevik, 3. FC Flora
2019: 1. Paide Linnameeskond, 2. FC Flora,  3. Tallinna Kalev
2018: 1. Tartu Tammeka, 2. FC Kuressaare, 3. Paide Linnameeskond
2017: 1. Tallinna Flora, 2. Viljandi Tulevik, 3. Narva Trans
2016: 1. FC Infonet, 2. Tartu Tammeka, 3. Paide Linnameeskond
2015: 1. FC Flora, 2. Pärnu Linnameeskond, 3. FC Infonet
2014: 1. FC Infonet, 2. Tartu Tammeka, 3. Sillamäe Kalev
2013: 1. FC Levadia, 2. FC Infonet, 3. Sillamäe Kalev
2012: 1. FC Levadia, 2. Nõmme Kalju, 3. Paide Linnameeskond
2011: 1. Paide Linnameeskond, 2. Nõmme Kalju, 3. FC Flora
2010: 1. FC Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Paide Linnameeskond
2009: 1. Viljandi Tulevik, 2. Sillamäe Kalev, 3. Tartu Tammeka
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Sillamäe Kalev, 3. FC Flora
2007: 1. Tallinna Kalev, 2. FC Flora, 3. FC Levadia
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Pärnu Vaprus, 3. FC Levadia