Jalgpalliliidu presidenti valivad selle liikmed, kelleks on enamjaolt jalgpalliklubid. Klubidest rääkides on kombeks rõhutada nende sotsiaalset rolli, aga miks ei ole teadaolevalt ükski klubijuht lubanud konsulteerida enne valiku langetamist oma kogukonnaga?
Vastupidi, levinud on küüniline seisukoht, et isegi avalikkuse kõnetamine on presidendikandidaatide jaoks tühi vaev, sest tähtis on vaid hääleõigusega klubijuhtide veenmine. Kandidaatide käitumine üldiselt kinnitab seda arusaama. Ragnar Klavan teatas kandideerimisest väga hilja, tuli esialgse programmiga välja veel ligi kaks kuud hiljem ning osa tema tiimist püsib tänaseni saladuses. Aivar Pohlak on omakorda jaganud kommentaare ainult reaktsioonina vastasleeri avaldustele ning ütles Delfile otsesõnu, et "tegemist ei ole avalikkuses peetava võitlusega".
See ei ole otsene etteheide valimisvõitluse osapooltele, sest nende sihiks on valimiste võitmine ja mõlemad pooled keskenduvad mõistagi sellele, mida nähakse selle sihi saavutamiseks tarvilikuna. Et aga presidendikandidaadid ei tunneta kogukondade veenmise pakilist vajalikkust, see on iseenesest kõnekas ja kurb fakt.
Esiteks on see murekoht jalgpalli ülesehituse demokraatlikkuse seisukohalt, sest idee poolest peaks legitiimsus kanduma rohujuuretasandilt klubidesse, klubide kaudu jalgpallliliitudesse ja liitude kaudu rahvusvahelistesse katusorganisatsioonidesse. Kui rohujuuretasand on aga otsustusprotsessist ära lõigatud, siis tekib oht funktsionäride omavoliks kõikidel tasanditel.
Teiseks väljendab selline olukord konkreetselt Eesti jalgpallikultuuri vaesust. Isegi kui kogukonnad on vormilise sõnaõiguseta, omab fännide arvamus arenenud jalgpalliriikides ikkagi olulist mõju, meenutagem näiteks edukaid Superliiga vastaseid proteste või Saksamaa Bundesliga fännide poolt maha surutud välisinvestorite kaasamise plaani. Eesti jalgpallifännide löögirusikas on aga nõrk, sest kuigi ala harrastajaskond on korralik, jääb jalgpalli sotsiaalne osa tagasihoidlikuks.
Miks on see nii? Mulle näib, et jalgpallikultuurist räägitakse Eestis liiga tihti kultuursuse võtmes. Rõhutatakse vajadust juurutada tarkust, traditsioone ja väärtuseid, kuid selline lähenemine sisaldab juba olemasolevaid hinnanguid selle kohta, mis on õige ja hea.
Jalgpallikultuuri peamiseks nurgakiviks on aga alati olnud massiline publikuhuvi ning kõik muud kihid ja tahud rajanevad selle peale. Kui kümned tuhanded inimesed käivad nädalast nädalasse staadionil ja tarbivad jalgpalli muul moel, siis selle sünergia ja tähelepanu pinnalt kerkivad fännklubid, rivaliteedid ja jagatud arusaamad justkui iseenesest. Ent kui jalgpallikultuuri üritatakse külvata juba selgeks määratud raamide sisse, siis võib see mõjuda sihtrühmale elitaarse, eemalepeletava või lihtsalt liiga kitsana. Ühesõnaga – esmane siht jalgpallikultuuri edendamisel on jõuda massideni, mis eeldab publikuhuvi esikohale seadmist ja rohujuuretasandi võimestamist.
Eesti jalgpallis ei leidu vist kitsaskohti, mida poleks üritatud välja vabandada lapsekingades jalgpallikultuuriga. Argument algab sellest, et nõukaaja katkestus mõjus kohalikule jalgpallile halvavalt, vabariigi alguses tuli ülesehitustööd alustada nullist, mistõttu läks rõhk muudele valdkondadele kui publikuhuvi, ning lõpuks on tänases heaoluühiskonnas juurte kasvatamine juba eriti keeruline väljakutse. Miks jalgpalli ei toetata? Sest kultuur. Miks publikut ei ole? Sest kultuur. Miks klubid lonkavad? Sest kultuur. Miks noored loobuvad? Sest kultuur. Ja nii edasi.
Ning kui jalgpallikultuuril loomulikuks alt üles arenguks eeldusi ei nähta, siis jõutakse ikka ja jälle järelduseni, et kõikvõimalikke kitsaskohti tuleb parandada forsseeritult ülevalt alla. Seda nii positiivsete (nt kogukonnajuhtide projekt) kui ka negatiivsete (nt klubis treenitud mängijate reeglid) meetmetega. Sellistes meetmetes pole tingimata midagi halba, aga mida suurem rõhk läheb kesksele juhtimisele, seda kaugemale jääb otsustustest publik kui jalgpallikultuuri tegelik kandja ja edasiviija.
Senised tulemused Eesti jalgpallikultuuri edendamisel on olnud ebarahuldavad, aga kahjuks ei pööra ka Klavani programm sellele teemale erilist tähelepanu. Pealtvaatajaid mainitakse seal ainult riivamisi taristuga seotult ning mõõdikute hulgas on üldsõnaline eesmärk: kasvatada jalgpalli sotsiaalset mõju aastaks 2033 X korda. Sellise ebamäärase sihi asemel või vähemalt kõrval peaks olema konkreetne eesmärk kasvatada kordades Premium liiga jälgitavust ning tuua Eesti koondise mängudele alati ligikaudu täismaja.
Kahtlemata on Eesti jalgpallis palju muudki, mis vajaks parandamist ja arendamist, kuid jalgpallikultuuri edendamine läbi masside haaramise ja köitmise peaks olema kõige tähtsamate eesmärkide hulgas. See loob aluse ja eeldused uuteks arenguteks, lisavahendite ja veel suurema hulga inimeste kaasamiseks, niisiis mõjutab see otseselt või kaudselt kõiki teisi valdkondi ja küsimusi.
Kuni jalgpallipubliku huvid ei oma otsustajate jaoks ettekirjutavat tähendust ja kuni tippjalgpalli arendamise prioriteediks ei ole massiline jälgijaskond, seni jääbki jutt jalgpallikultuurist ainult haledaks vabanduseks igale kitsaskohale.
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta